Vaba aeg

„Me võime koerale sokid jalga panna, aga ta kisub need ära”  (1)

Ants Vill, 9. juuni 2016, 16:13
Juhan Voolaiu värskelt ilmunud raamatus hinnatakse „Kuu pealt kukkunu” vaatepunktist meile nii igapäevaseid asju. Foto: Ingrid Perner  Foto:Ingrid Perner
Nii edastas soopoiss Õuno rullnokk Veltsile oma rabafilosoofist vanaisa õpetussõnu, kui nad Suure-Jaani lähistel autoga kimasid ning õlut libistasid.

See on pildike tartlasest kirjaniku Juhan Voolaiu äsjasest romaanist „Ideaalne taies”, mille tegevus toimub aimatavalt tänases päevas, postsovjetlikus Eestis ning ajatus teises kohas, kümneid kilomeetreid kõigest eemal, Navesti jõe taga rabas, Soosaarel, ilmselt Kuresoo sookaitsealal.

Sellele tähendusrikkale fraasile eelnes pikem tiraad, kust saime teada, et „inimese vaimutoiduks on raamat ning vaimuroojaks on jutt ning „kui ta ei saa oma mõtteid avaldada, läheb ta vaimselt umbe ja lõhkeb ehk läheb hulluks”. Tartu geograafiharidusega Voolaiule (sündinud 1971) on juturaamat „Ideaalne taies” viies raamat.

Ideaalse taiese ümber, nii kentsakas kui see ka ei tundu, keerdub sihikindlalt kogu soost algav ning alevisse kulgev süžeelõng ja juturida. Vormiliselt on tegu teelolemise loo, otsinguloo ning kujunemisromaani ristandiga tummises võsafilosoofia kastmes.

Jälgige ise: kogu muust ilmast eraldatud soosaarel elab pere – habemega vanamees, tema muserdatud leskminia ning tolle poeg. Silmini habemesse kasvanud noormees pole kunagi, mitte kunagi, käinud välisilmas, mida selles raamatus Eestiks nimetatakse ega näinud ühtki teist inimest mujal kui raamatuis. Tema jaoks on maailm olemas vaid teoreetiliselt. Seal peamiselt elavate rämpsinimeste eest tulebki end hoolega hoida, on rõhutanud teda soosaarel kasvatav vanaisa.

Ainus nähtav tunnistus muust maailmast on kõrgel sinitaevas pea silmale eristamatus kõrguses kulgevad lennukid. Neist teab soopoiss Õuno ainult seda, et lendurite kurja pilgu eest tuleb end samblakattega vihmavarju alla peita. Eraldatuses kasvamisest hoolimata on tema omaks saanud olulisem osa, ehkki mitte kogu õhtumaaline kultuur ja haridus, seda on talle raamatute kaasabil õpetanud leiutajakalduvusega vanaisa.

Vanaisa on istutanud noormehe hinge ka iselaadse moraaliõpetuse. Põhimõtted, mis keelavad teiste elusolendite põhjuseta kahjustamise, kiidavad aga heaks näiteks mõistusemürgist rikkumata olevuste vägivaldsena näivad teod, ka selle, et kõik söövad kõiki, on jõudnud ajada noormehe vaimu oma juured üsna sügavalt, ehkki mitte põhjani.

Aga Ubljuudok

Samas – selle idüllilise pere läheduses elab ning rüüstab inimese kujuga olevus, teatav võtmetegelane Ubljuudok, kes on nii keeletu kui ka meeletu, kel see kõik, millest eespool juttu, puudu. Voolaid pole Õunole viidates küll nimetanud Henry David Thoreau ökofilosoofina maailmakuulsaks teinud Waldenit (vist nimme), küll aga nimetanud Mowglit ja Tarzanit, aga rõhutatud, et soolelukas on täielikult ilma igasuguse vaimse võimekuseta. Kaksikspiraal – põimunud saatused.

Raamatu lakatekst lubab seda, millest eespool juttu, aga ühtlasi on raamatu pealkirjas viide ideaalsele taiesele. Raamatu teine, ehk isegi peamine liin ongi teekond, tegelikult inimese, loova inimese iseäranis, teekond ideaalse taiese kui vaimutegevuse, eriti aga loomingulise tegevuse ideaalse tulemuse, inimpürgimuste edu väljendava koondkuju poole.

Seda lugu vestetakse läbi kogu raamatu kui Rooma-aegse, vältimatut vulkaanikatastroofi veel mitte aimava või vähemalt teadvustava Pompei vanematekogu väljakuulutatud ideaalivõistlust. Sinna tuuakse kõikvõimalikke taieseid, et neist välja valida see kõike-kõige ehk ideaalne, mille saaks välja panna turistide huvipuuduses ja seetõttu majandussurutises oleva linna agoraale. Peamiseks pakkujaks, kelle otsinguist räägitakse raamatus kümneid lugusid, mõistulugusid, on koos kolmjalgse kitsega hurtsikus elav pompeilane Giancarlo Pipinini.

Tegelase nimi on tähenduslik: ühest küljest Rooma aja jaoks anakronistlik, kuid Itaalias tavaline eesnimi, teisest küljest ropuvõitu perekonnanimi, mis viitab kaude ka hulga hilisemale Karolingide kuningaperele, kelle üks liige valitses ka Itaalias. Ning ka jutustamisviis, mis enamasti lähtub Õuno vaatepunktist, edastab meile anakronismidega segatud keeles teadmisi ning seisukohti, mida ka parimas metsaakadeemias poleks too kuidagi saanud omandada. Selline kognitiivne dissonants, kaksikspiraal.

Kogu raamat on täis otseseid ja varjatud (kohati ilmselt meelega vigaseid) viiteid kõikvõimalikele maailmakultuuri tuntud ilmingutele, ning raamat on üleküllastatud ka muude, mõnuga sissekirjutatud anakronismidega. Raamat ise, nagu piimaga kirjutatud Pärsia (või „Kevade” Petersoni) salakiri, vajab õiget triikrauda ilmutamiseks.

Jutustamismõnu on tunda kogu raamatus.

Jutulõnga keerutamise oskus pole ka väga kurta: dramaatiliselt ja traagiliselt algav vägivaldne entrée, seejärel protagonisti teekond läbi soode Eestisse, kust ta peab ära tooma vanaisale kuulunud ideaalse taiese.

Aga Eesti

Eestis, kust täiskasvanud olid lahkunud nõukogudeaja õitsengul, on vahepeal lipumasti tõusnud Õunole armsaks jutustatud sinimustvalge, aga kus ikkagi on veel elus ning tegutsevad roostetanud raudustega korteris nõukogudeaegsed rämpsinimese koondkujud. Need on nõukogudeaegse sovhoosi Paradiis esimehest vägivallatseja, seksuaalkurjategija ning orjapidaja võimupärijad: veelgi kiimasemad ning jõhkramad. Endine partorg Semtsov ning miilitsaülem Vask. Naturalistlikult kujutatud tegevus vaheldub pikkade lõikudega vanaisa päevikust, kust kõik eelnev pikkamööda selgeks saab. Ja see pilt on jõhker, kuid kannab mõtteliini päris tublisti. Ja jõhker on ka süütamaalt Eestisse tulnud Õunole kiirelt peale surutud vägivald.

Õpetlik võiks olla, et ideaalse taiese leiavad mõlemad otsijad – nii hukatusajal elanud Giancarlo kui ka Vene ajal elanud vanaisa – siiski mitte inimloomingust, vaid hoopiski loodusest. Ja ideaalne taies on niivõrd väge täis, et selle raputavat ning rikastavat mõju inimeste siseilmale võrreldakse näiteks varblase lendamisega läbi inimese peaaju – ühest kõrvast sisse, teisest välja. Mõjub isegi rullnokast Veltsile vaimuõilistavalt, selgub.

Et nad ikka vist kisuvad endal sokid hammastega jalast ära.

-----------------------------------

Juhan Voolaid

Ideaalne taies

Hea lugu

288 lk

Tallinn 2016

1 KOMMENTAAR

a
A 9. juuni 2016, 22:43
Lp. ajakirjanik võiks natuke ikka vaeva näha ja enne loo avaldamist fakte kontrollida! Hr. Juhan Voolaid pole kohe kindlasti sirgunud Viljandis! Läbi ja lõhki Tartlane!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee