Värsked Tallinna uudised

Kivi ei hävi, mälu ei kao (1)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 26. mai 2016, 16:40
Kopli kalmistu oma rohkete kabelitega oli Eesti üks uhkemaid nekropole, näitab 1925. aastal tehtud foto.Tallinna linnamuuseum (TLM F 1008) 
Kalmistu on mälestamise paik ja mäletamise paik. Kui hävitada kalmistu, siis – mis siis saab? Kopli kalmistu näitel me nüüd teame.

Esiteks: kõik ei teagi, et Koplis on kalmistu.

Kopli kalmistu oma rohkete kabelitega oli Eesti üks uhkemaid nekropole, näitab 1925. aastal tehtud foto.Tallinna linnamuuseum (TLM F 1008) 

On hulk Kopli elanikke, kes mäletavad vaid, et nende noorusaegadel oli seal kino Rahu ja Sirbi peatuse vahel lõbustuspark, kus mängis puhkpilliorkester, sai tantsida, vahel ka kakelda ning müüdi õlut. Teiseks: on neid, kes mäletavad vaid hilisemat aega, kui enam pillid ei mänginud ning võsa kippus võimust võtma. Kolmandaks: on neid, aga hulga vähem, kes teavad, et Koplis oli üks Eesti kaunimaid ning esinduslikumaid kalmistuid, kuhu on sajandite jooksul maetud kümneid tuhandeid tallinlasi.

Neid inimesi poleks nagu kunagi elanud, nende aega poleks nagu olemaski olnud. See kõik kadus olematusse – hauakivid veeti teetäiteks, luud jäid muru alla pargi piduliste tallata. Ning see ei toimunud barbaarsete hunnide või mongolite ajal, see toimus Tallinna töörahva saadikute nõukogu otsusel aastal 1951.

„Eestvedajaks olla olnud nõukogude tegelane Aleksander Ilves, kes rõhutas, et sakslaste ning klassivaenlaste monumente nõukogude võim küll hooldama ei peaks,” vahendas tolleaegseid dokumente ajaloolane, Tallinna linnamuuseumi Kiek in de Köki ja bastionikäikude muuseumi juht Toomas Abiline.

Tema osalusel peetakse sel laupäeval kell 12 Kopli kalmistupargis algav teabepäev, kus saab kurva saatuse, kuid kuulsa minevikuga kohast lähemalt kuulda.

Mälestused on mäletamiseks

Veidi 1774. aastal asutatud kalmistust siiski säilis. Väga vähe fotosid. Selgub, et lisaks mälestustele ei hävi jäägitult ka kivi: osa Koplisse maetute hauakividest on praeguseni näha Russalka juures kaldamüüris, peale lindude on neid näinud ka tähelepanelikumad linlased. Ja mõned kivid pääsesid purustamisest, sest paar korralikku inimest riskisid need kõrvale toimetada.

Nii on näiteks säilinud Kopli kõige kuulsama kadunukese, omal ajal kogu õhtumaa absoluutsesse tippu kuulunud ooperiprimadonna, Goethet, Mozartit ning Euroopa suurlinnu ning valitsejaid, aga hiljem ka Revali elanikke oma võimsa ning kauni häälega võlunud Mara hauasamba keskosa. Mara ehk Gertrud Elisabeth Mara (sündinud Schmähling, 1749–1833), ühe kuulsama tallinlase elust ja karjäärist rääkis Toomas Abiline pikalt ja haaravalt, samuti ka sellest, kuidas see kaalukas mälestuskivi hävitamisest päästeti ning nüüd, enam kui pool sajandit hiljem, bastionikäikudes avatud raidkiviekspositsioonis välja pandi. Ja veel nimetas ta, et paar päästetud hauatähist on hoiul muuseumi laos, need olid liiga kaalukad, et neid maaalusesse käiku transportida. Ja ongi kõik.

Üks vähestest säilinud hauatähistest, ooperiprimadonna Mara hauasamba osa, on väljas raidkivide väljapanekul bastionikäikudes. Heiko Kruusi Heiko Kruusi

„See, mis Kopli kalmistuga toimus, oleks võrreldav sellega, kui maatasa otsustatakse teha Metsakalmistu,” märkis ajaloolane Abiline. Tallinna, toonase provintsilinna Reveli 18.–19. sajandi rikkast kultuuri- ja vaimuelust pole meil eriti maiseid mälestusi, ka pole see saanud meie ajaloo ega kultuuriloo osaks. Sest see oli baltisaksa aeg, Kopli kalmistu oli Tallinna toonase saksakeelse kodanikkonna viimne puhkepaik.

Murualune ajalugu

Oleviste ja Niguliste koguduseliikmete kümnete tuhandete haudade seas oli rahupaik ka näiteks kirjanik Eduard Bornhöhele, kunstnik Johannes Haule, Tallinna lahel hukkunud langevarjuartist Charles Leroux’le jpt. Aastate jooksul kujunes kalmistust Eesti kõige suurema kabelite arvuga nekropol.

Kalmistu hävitamise eel maeti ümber vaid kolme inimese põrmud: kirjanik Eduard Bornhöhe, näitleja Netty Pinna ja helilooja Konstantin Türnpu omad. Kõik ülejäänud määrati muru alla unustusse.

Kopli kalmistu kujunes aja jooksul liigirikkaks pargiks, kus istutatud puude ja põõsaste vahel kasvas ka põlistammesid. Praeguseks on osaliselt säilinud ainult liigirikkus, muidu on ainult muru, väärikad puud, pargiteed ning pargipingid. Ning ohtrasti jääke siin toitumiseks või joomiseks ajutiselt peatunud läbirändajatest.

Põhja-Tallinna linnaosavalitsusest, kelle valdusse see kalmistupark kuulub, teatati, et uus juhtkond on käinud olukorraga tutvumas ning järgmiseks eelarveaastaks selgitatakse välja, mida on vaja seal teha ja kui palju see maksab.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee