Persoon

Lauamängumeister Tarmo Tuule: koos mängimine on kvaliteetaeg (1)

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 28. aprill 2016, 16:52
Tarmo Tuulel hakkavad heas mõttes enda tehtud lauamängud juba üle pea kasvama. Mõni mäng veel ja kaks meetritki lauamänge pole enam utoopia. Heiko Kruusi Heiko Kruusi
Ühes tiimikaaslastega kaheksa originaalset lauamängu loonud Tarmo Tuule ütleb, et lauamängud sobivad neile, kelles on säilinud lapsemeelsust ja mängulusti.

Mõistagi tuleb lauamängude mängimisel kasuks avatud meel ja loomingulisus. „Mängud ei lähe ju ettekirjutatud rada mööda. Mängus tulevad kogu aeg ette suured muudatused, mis rebivad sind tavapärasest rutiinist välja. Kuivikutele lauamängude mängimine ei sobi,” ütleb avalikkuse jaoks kõige rohkem ristsõnaajakirja Ristik eestvedajana tuntud Tarmo Tuule.

Tegelikult moodustab Tuule koos Külli Nidermanni ja Katrin Kurikuga ka võimsa lauamängumeistrite tiimi. Kõik sai alguse 2008. aastal. Tuule tõdeb, et mängulised asjad on talle alati meeldinud – olgu selleks siis mängimine sõnade või mõtetega. Ja nii jõudiski ta koos kaaslastega ühel hetkel tõdemuseni, et Eestis kohapeal ei tehta millegipärast peaaegu üldse lauamänge. „See oleks umbes sama olukord kui me avastaksime, et meil tõlgitakse küll raamatuid eesti keelde, aga Eestis raamatuid ei kirjutata,” toob lauamängumeister võrdluse.

Ainulaadne mängumootor

Nii panidki Tarmo, Külli ja Katrin pead kokku ja esimese mänguna sündis „Mälumängudoomino”. Novembris müüki paisatud mängu 1500 eksemplari müüdi nädalaga läbi ning nii said Tuule ja tema kaaslased jõuluajal massiliselt kõnesid. Jaanuaris tuli välja uus tiraaž ja seegi müüdi kiiresti läbi. „Mälumängudoominos” on ühendatud kaks asja, eestlaste armastatud mälumäng ja kõigile tuttav doomino,” tutvustab Tuule maailmaski ainulaadset mängu ja lisab, et „Mälumängudoomino” on hea näide postmodernistlikust ajastust. Midagi täiesti uut on ju tänapäeval raske leida, pigem on geniaalne see, kes oskab asju omavahel siduda ja seostada.

„Mälumängudoomino” loomine oli Tuulel ja company-l mõeldud esialgu ühekordse ettevõtmisena. Aga kuna seda saatis suur edu, siis otsustati koostöös Ajakirjade Kirjastusega, et lauamängude tegemisega tuleb edasi minna. Nii sündis 2010. aastal ka „Laste Mälumängudoomino”. Miks mitte ei võiks tulevikus valmis teha ka eakamatele mõeldud mälumängudoomino, laseb Tuule oma fantaasial lennata.

Milline enda tehtud lauamängudest on aga Tuulele kõige rohkem meeldinud? Mees vastab, et selleks on lauamäng „Tõeline eestlane”. Tegemist on mullu kõige rohkem müüdud Eesti lauamänguga. „Tõelise eestlase” mäng on raamatukujuline ning nuppusid asendavad selles mängus järjehoidjad. „Ma julgen öelda, et see on maailmas täiesti ainulaadne mängumootor,” lisab Tuule.

Tema sõnul ei saa „Tõelise eestlase” mängu võtta äärmise tõsidusega. Selles mängus on üksjagu huumorit, sest mängijatel on võimalik kehastuda näiteks kas ausaks poliitikuks, rikkaks õpetajaks või heldeks ärimeheks. Peale selle on mängus küsimused kuuest valdkonnast ja vastused ei ole ära toodud ainult faktidena, vaid nende juures on väiksed selgitused, nagu näiteks, kuidas on Eesti saanud endale rahvuslille või rahvuslinnu. Tuule ja tema tiimi üks põhimõtteid ongi, et lauamängudest peab saama ka uusi teadmisi. Nii tellivad nad mälumänguküsimused Eesti mälumänguritelt. „Lauamängude juures peavadki lõbu ja teadmised käima käsikäes,” märgib ta.

Nagu norrakad suusatamises

Jah, eestlaste tehtud edukaimaks ja müüduimaks lauamänguks on Asko Künnapi „Mees, kes teadis ussisõnu”. Aga Tuulet-Nidermanni-Kurikut võib julgelt nimetada Eesti edukaimaks lauamängutiimiks, sest nende mängud on hea müügieduga ja meeldivad rahvale. Tuule tiimi seni edukamateks lauamängudeks on olnud „Mälumängudoomino”, „Tõeline eestlane” ja praeguseks läbi müüdud Eesti maakondi tundma õpetav „Eestimaa mäng”. Kõiki neid mänge on müüdud üle 5000 eksemplari, mis on Eesti mõistes väga hea näitaja. „Kui Kiviräha ja Künnapi „Mees, kes teadis ussisõnu” on mäng number 1, siis meie mängud peaks platseeruma kohtadele 2–4. Toon sellise võrdluse: Kui Justina Kowalczyk võtab kulla, siis tavaliselt on kolm norrakat tal kohe järel,” analüüsib Tuule olukorda Eesti lauamängude maastikul.

Kuna Tarmo Tuule on olnud aastaid ka Eesti jalgpallikoondise fännide ühenduse Jalgpallihaigla üks eestvedajaid, on tema käest paslik küsida, kas ehk millalgi võiks sündida veel üks jalgpalliteemaline lauamäng. Tegelikult on eestlased ju kaks vahvat mängu juba teinud, nii Indrek Schwede täringujalgpalli kui ka „Superfuti” on lauamängijad hästi omaks võtnud ja aset leiavad ka mõlema mängu turniirid.

„Meie otsus on teha ikkagi koguperemänge. Aga Schwede mäng on põnev. Ta ajab oma mänguga järjekindlat rida ja korraldab isegi täringujalgpalli Eesti meistrivõistlusi. Respekt talle. Kui mul oleks müts peas, võtaks selle kohe tema ees maha,” kiidab Tuule kodust konkurenti.

Kuidas mängud sünnivad?

Kuidas aga Eesti parimad lauamängud üldse sünnivad? Tuule seletab, et üks võimalus on see, et mingil suvalisel hetkel tekib iseenesest idee ja siis hakkavad nad tiimiga seda koos arendama. Arenduse käigus võib esialgu planeeritud mängust saada hoopis teine mäng. Näiteks võivad Tuule ja company alustada ideega luua moeteemaline kaardimäng, kuid koosolekute käigus jõutakse lõbustuspargi teemalise lauamänguni.

Muidugi võib lauamäng sündida ka palju kontseptuaalsematel kaalutlustel. „Saab ju mõelda, et millist mängu veel ei ole, aga milline mäng võiks olemas olla. Kui hakata praegu fantaseerima, siis võiks ju olla näiteks ühistransporditeemaline lauamäng. Järgmisena tuleks mõelda, kas see on Tallinnat, Via Balticat või tervet Eestit hõlmav mäng. Kui mõte tundub jama, siis tõmbame kriipsu peale või jätame igaks juhuks tuleviku tarbeks tallele. Enamik mõtteid jääbki ju kõrvale. Mänguks lähevad ikka testitud mõtted, millel tundub olevat potentsiaali. Me teeme ju küll mänge oma lõbuks, aga need peavad ka müüma,” avab Tuule lauamängude sünni tausta.

Võiks arvata, et just Tuule kodused on esimesed, kes hakkavad valmivaid lauamänge kõigepealt testima. Aga päris nii see siiski ei ole, sest lauamängumeistri sõnul võib kodune tagasiside olla kallutatud. Olgu see siis kas liiga positiivne või vastupidi, hoopistükkis kriitiline.

Parima tagasiside annavad valmivale lauamängule ikkagi oma ala spetsialistid ehk lauamänguklubide liikmed. Lauamänguritele on auasi, et nad saavad osaleda ühe mängu valmimisprotsessis. Ja veel enam, kuna mängu testijad on ju ka valmimisprotsessile kaasa aidanud, saavad nemadki endale kaasaaitamise eest lõpuks isikliku mängu.

Kas Eestis võib ehk isegi rääkida lauamängude buumist? „Jah, Eestis tehakse praegu päris palju mänge ja on ka lauamänguklubisid. Aga ma ei julge siiski öelda, et rääkida saaks buumist. Tegelikult on lauamänge mängitud ju kogu aeg. Kunagi ammu mängiti lotot, kaarte, „Tsirkust” ja „Reisi ümber maailma”. Isegi hoolimata nutiseadmete võidukäigust tahavad inimesed ikka tegelikult teiste meeldivate inimestega kokku tulla ja lõbusalt aega veeta. Ja lauamäng pakub selleks võimaluse. Arvutid ja nutiseadmed on ju ka mänge täis, aga vahetut suhtlust ei ole suutnud aparaadid asendada,” arutleb Tuule lauamängude rolli üle tänapäeva maailmas.

Geniaalsed mängud

“„Tsirkus”, „Reis ümber maailma”, kõiksugu kaardimängud, nagu turakas ja linnade põletamine – need olid hetked, kus sai lapsena vanemate või vanavanematega koos aega veeta. Tänapäeva mõistes oli see kvaliteetaeg. Ja muidugi male, kabe ja doomino. Need on geniaalsed mängud. Võimas on see, et välja on mõeldud näiliselt lihtsad, aga lõputuid võimalusi pakkuvad mängud,” loetleb Tarmo Tuule end mõjutanud lauamänge.

Lauamängudest rääkides ei saa üle ja ümber ka sohitegemisest. Tuulel on siinkohal rääkida üks lugu elust enesest: “Ühes seltskonnas lauamängu mängides hakkasime ühel hetkel vaatama, et miski ei klapi ja mäng ei toimi. Kõik küll käivad ja veeretavad, aga midagi on ikkagi valesti. Küsisime siis ühelt mängijalt, et kas tema teeb midagi valesti või teistmoodi. Seepeale ütles Sille, et muidugi, ta tegi kogu aeg sohki ja ilma sohki tegemata tema ei mängigi! Nii ongi, et kui me oleme uue mängu valmis saanud või saanud välismaalt mõne mängu, siis tema ikka uurib enne mängima asumist, et kas sohki ka teha saab.”

-----------------------------------------

Tarmo Tuule, Külli Nidermanni, Katrin Kuriku lauamängud

- „Mälumängudoomino”

- „Laste mälumängudoomino”

- „Raamat” (kirjanduslik mälumäng Rahva Raamatu tellimusel)

- „Eestimaa mäng” (läbi müüdud)

- „Sõnadžungel” (Eesti esimene ristsõnamäng)

- „Tõeline eestlane” (2015. aasta Eesti edukaim mäng)

- “Õnne tipp” (koguperemäng)

- „Igavesti noor” (tegemisel)

----------------------------------------

Kui kogu ümbrus on mänguväli

Tarmo Tuule, Külli Nidermanni ja Katrin Kuriku uus lauamäng „Igavesti noor” paneb rõhku loovuse rakendamisele ja arendamisele. See hõlmab endas nii sõnamänge, pantomiimi kui ka kompimist, muutes seega kogu ümbritseva keskkonna mänguväljaks ja andes võimaluse mängijatel piiramatult oma fantaasiat kasutada.

1 KOMMENTAAR

t
tarmo 2. juuni 2016, 14:57
Vanalinnast põneva ja hariva mängu võiks kiirelt ära teha;)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee