Arvamus

Kas Kolmas maailmasõda on võimalik? (7)

Mart Nutt, riigikogu põhiseaduskomisjoni liige (IRL), 11. veebruar 2016, 15:22
Mart NuttFoto: Heiko Kruusi
Kui USA aktivisti ja filosoofi Noam Chomskyt uskuda, siis Lääs ei tegelegi muu kui Venemaa-vastase suure sõja provotseerimisega.

Ent nimekat teadlast uskuda ei ole muidugi mõtet. Ta kaldub kapitalismi, Läänt ja eriti USA-d kui kapitalismi kantsi tõrvates üha enam äärmusse ning ta vandenõuteooriad ei ole teadusliku ja filosoofilise mõtte taustal tõsiseltvõetavad. Kuid tõika, et oleme suurele sõjale lähemal kui kunagi varem pärast 1962. aastat, ei saa eitada. Küsimus on eeskätt selles, kes on sõjast huvitatud ja kas suur sõda võib valla pääseda.

Samal teemal

Kuid alustame retoorilisemast: millist sõda me silmas peame? Maailmas sõditakse kogu aeg, vahetpidamata. Kolmandat maailmasõda millegi Teise maailmasõja jätkuna – nagu Teine maailmasõda oli tegelikult Esimese maailmasõja jätk – ette ei kujuta. Maailmas on liiga palju muutunud, eeskätt sõjandustehnoloogia vallas. Nii võib küsimusele, kas tulekul on Kolmas maailmasõda, vastata kahte moodi. Esiteks, see juba käib ja on seda teinud tükk aega. Lähis-Ida konfliktides osaleb piisavalt suur hulk riike, et seda maailmasõjaks pidada. Veelgi enam, kolmanda maailmasõjaga üheaegselt võib käivituda neljas – Venemaa-Ukraina konflikti ja Venemaa edasise agressiivse tegutsemise valguses.

Teisalt, kas saab nimetada hübriidsõda, kus puudub selge rindejoon, selged osalejad ja riikidevaheline sõjaseisukord, maailmasõjaks? Pigem on maailmasõjad vajunud minevikku ja globaalsetele hübriidsõdadele tuleb leida uus nimi.

Koguja kiusatus

Samas uus olukord ei lohuta kuidagi. Globaalne hübriidsõda ei pruugi kaose ja ohvrite arvu poolest maailmasõjale alla jääda. Pigem vastupidi, see võib osutuda veel suuremat hävingut toovaks. Kui maailmasõdades lähtuti mingitestki reeglitest (tõsi, NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa juures on neid raske leida), siis hübriidsõjas ei kehti mitte mingisugused reeglid. Iga järgnev vahejuhtum on prognoosimatu. Ja hävinguulatus ettearvamatu.

Kui loogikast lähtudes küsida, milline võiks olla USA huvi suurt sõda esile kutsuda, siis vastus oleks – mingit huvi ei ole. USA-d ja ta liitlasi kahjustaks selline sõda kõige enam. Kas huvi võiks olla Venemaal? Oleks vist õige iseloomustada, et huvi ei ole, aga kiusatus võib olla. Venemaa ei tuleks ühelgi võimalikul juhul sellest välja võitjana. Kiusatus võib põhineda ekslikul arvestusel, et NATO ei hakka Balti riike kaitsma ning nii saab Venemaa tükk tüki kaupa endise NSV Liidu kokku koguda. Samalaadne ekslik arvestus läks Hitlerile maksma Saksamaa hävingu. Venemaa on silmitsi sama valikuga, kui võtab ette niisuguse avantüüri.

Teine võimalik kokkupõrke koht NATO ja Venemaa vahel on Süüria. Tõenäosus, et sellest kujuneb frontaalkokkupõrge, on siiski väga väike. NATO ja Venemaa on valmis Lähis-Idas sõdima, aga nii, et mõlemad sellest vormiliselt välja jääksid. Nagu USA ja NSV Liit Vietnamis. Maavägesid ei taha ei Lääs ega Venemaa Süüriasse viia, sest mitu õppetundi on näidanud, et välja on palju raskem tulla. Võõraste kätega on mugavam sõdida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee