Arvamus

NB! Stoltenbergi avaldusel oli tagamõte 

Toomas Alatalu, väliskommentaator, 4. veebruar 2016, 16:29
Väidan, et NATO-Venemaa nõukogu olemasolu ootamatu mainimine tähendab seda, et käes on praeguse kriisi haripunkt, leiab väliskommentaator Toomas Alatalu.Foto: TAIRO LUTTER
Alustagem tõdemusest, et Euroopa kodanikel on juba aastaid olnud raskusi maailmas toimuva mõistmisega. Külma sõja järel tekkis ettekujutus, et nüüd on vastasseisudega Euroopas kõik ning kui teineteiselt on vaja jätkuvalt mõõtu võtta, sünnib see ainult väljaspool Euroopat.

Nii oli näiteks 2008. aastal Venemaa-Gruusia sõjaga, kui läänepoolses Euroopas leiti ametlikult, et Gruusia ei asu Euroopas.

Samal teemal

Samamaiguliselt ehk kiirete möönduste tegemisega kujunes ju ka suhtumine Moskva poliitikasse 2014. aastal, kui Venemaa väed olid okupeerinud Krimmi ja muutnud seejärel võitlustandriks Ida-Ukraina. Demokraatlike riikide valitsuste reageeringuks Venemaa käitumisele sai siiski peatne sanktsioonide kehtestamine. Avalikkuse meelemuutuse jaoks oli aga veel vaja Malaisia reisilennuki allatulistamist 17. juulil 2014.

Tegelikult läks nii, et Venemaa agressiivsuse teadvustamisega samal ajal jõudis Euroopasse kohale „sõda seal” ehk väljaspool Euroopat toimuv sõda. 29. juunil 2014. aastal kuulutati Iraagis välja kalifaat, Daesh, et ühendada kõik siiani „Lääne okupatsiooni ja ülemvõimu vastu” omapäi võidelnud jõud. Daeshi rünnakud ja veretööd Pariisis jaanuaris ja novembris 2015 tähendasid ka Euroopa muutmist otseseks sõjatandriks: sõda astus piltlikult öeldes teleekraanidelt tuppa ja tänavale.

Septembris 2014 alustasid USA lennukid Daeshi positsioonide pommitamist Iraagis. Süürias tehti sama ettevaatlikult, sest loodeti Daeshi kaasalöömist Bashshar al-Assadi režiimi kukutamises. Kuniks Läänes oldi ootel, võttis isolatsiooni sattunud Venemaa kätte ja vallandas sootuks suure mängu: kokkuleppel Süüria diktaatori Assadiga viis lennukid Süüriasse ning alustas järgmise aasta septembri lõpus vastasleeri pommitamist.

Võib väita, et Moskva pakkus välja pax Kremliana ehk rahu Kremli tingimustel: Krimm on nende, Ida-Ukraina vahetuskaup – saate (Ukraina, USA, Euroopa Liit) selle tagasi, kui unustate kõik Moskva patud ning võtate Venemaa võrdväärse jõuna Daeshi vastu sõdivasse koalitsiooni, seejärel tagasi G8-sse, loobute sanktsioonidest jne. Lühidalt öeldes – kõik teised on eksinud ja peavad oma poliitikat muutma, Venemaa mitte.

Nagu teada, vastas NATO Venemaa agressioonile Ukrainas vägede viimisega Ida-Euroopa riikide pinnale. Moskva pakkumist Süürias on NATO riigid kasutanud vaid minimaalselt ning ikka ja jälle rõhutanud, et Ukraina ja Süüria on kaks eri konflikti ja Moskvalt oodatakse eeskätt Ukraina kriisi lahendamist. Seda arvestades sai tõesti üllatuseks NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi 28. jaanuaril tehtud avaldus, et oleks uuesti aeg kokku võtta NATO-Venemaa nõukogu. Suhted on halvad, aga NATO ise…

Kõik saab paika

Kõik saab paika, kui meenutada Kariibi mere kriisi suurt vastasseisu aastal 1962. Tuumaraketid olid päevi välja rihitud, kui ühe Kuubal asuva Nõukogude raketipatarei komandöril ütles närv üles ja ta andis korralduse alla tulistada USA luurelennuk U2. Piloot hukkus. Tuumasõda jäi siiski ära, sest mõlema suurriigi juhtidel lihtsalt jätkus oidu lennuki hukkumist varjata ning konflikt kiirkorras lahendada.

Väidan, et NATO-Venemaa nõukogu olemasolu ootamatu mainimine tähendab seda, et käes on praeguse kriisi haripunkt – kõik teavad, kus on lahenduspaik, kui peaks juhtuma midagi hullu (üks Vene lennuk on juba alla lastud?!). Muidugi teadis Stoltenberg avaldust tehes sedagi, et USA kaitseminister Ashton Carter kuulutab kohe, 2. veebruaril välja Euroopa julgeoleku tagamiseks eraldatavate summade neljakordistamise, seda aga mõistagi tingitult Venemaa kasvanud agressiivsusest. Kuid nii see suur poliitika käibki – otsustavuse ja valikute meenutamisega vastaspoolele.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee