2
fotot
Tartu oli sajand tagasi nii Vene impeeriumi üks kuuest ülikoolilinnast kui ka teede ristumiskohas olev tegus kaubalinn. Friedrich David Libliku neljaosaline panoraampostkaart (mõõdud 55 × 9 cm) aastast 1907. (Friedrich David Liblik in Dorpat)

Linn jõe kaldal oli sada aastat tagasi hoopis teistsugune, kui oleme praegu harjunud nägema või mäletama, selgub raamatust "Panoraamiline Tartu 1900–1915". 

Kõik algas sellest, et Tsaari-Venemaal anti 1894. aastal luba piltpostkaarte trükkida. Tartus ehk tollases Dorpatis ehk Jurjevis võeti uuendus kasutusele esirinnas: Tartust postiga saadetud vanim seni teadaolev piltpostkaart on samast 1894. aastast. Ülikooli kujutava kaardi on saatnud keegi Emmi aasta eelviimasel päeval Moskvasse liebe Betty Frankele. See kuulub raamatu koostajale Indrek Ilometsale.

„Ma olen postkaarte kollektsioneerinud juba 9. klassist peale, aga viimased 25 aastat juba üsna ägedalt,” rääkis ettevõtja ning paljude ajaloohuviliste rõõmuks ka filokardist ehk postkaartide koguja Ilomets. Kust need haruldased sajandivanused panoraampostkaardid tema valdusse on aga sattunud?

“Üks neist on mu vanematekodus raamituna seina peal, ülejäänud on minuni jõudnud enamasti ikka siitmailt. Ehkki tegu on postkaartidega, pole enamikku neist ka kokkuvoldituna tülikate mõõtmete tõttu postis olnudki. Mõnest on aga eri aegadel eri allikaist tükke saadud, kui keegi vähemhuviline on mõnda osa tavapostkaardina kasutanud,” valgustas ta panoraamkaartide eluloolisi eripärasid. Üks neist on seitsmene: ühes tükis trükitud seitsme standardse 14 × 9 cm mõõduga postkaardi mõõtu ehk kokku 63 sentimeetrit lai. Posti pandi neid kaarte ikka üliharva, ja ega neid ju ka tuhandeid trükitud, neid ikka pigem hoiti kui haruldusi, märkis Ilomets. "Mõni ongi ilmselt alles vaid ainsana mulle kuuluva eksemplarina," nentis ta.

Emajõe Ateena eelmiseks sajandivahetuseks saabunud täishiilgust kajastavaid linnavaateid koondav raamat on pilkupüüdev, seda kahtlemata. Ja teeb ka kohmetuks: suure formaadi tõttu see tavalisse riiulisse Tartu fotoraamatute kõrvale ei mahu. "Kui raamatut lähemalt vaadata, näed, et sealt saab piki perforatsiooni lehti välja rebida ja need näiteks raamituna seina peale riputada," annab Ilomets nõu, toetudes ilmselt kodumälestusele. Kujundaja Kalle Toompere väga ainulaadne meistriteos, tuleb nentida. 

Kadunud nagu Atlantis 

Aga nüüd sellest, mida kaartidel kujutatud. Koloreeritud fotod annavad Tartust pildi, mida ei tunne esmapilgul ära keegi, kes pole Wabariigi ajal sündinud. Iidvana linn oli 19. sajandi lõpuks, kui esimesi panoraame tehti, kasvanud ülikooli taastamise aja 4000 elanikuga linnast kümme korda suuremaks.

Kui pilk uitab mööda katuseharju, leiab hõlpsasti üles 14. sajandist pärit Jaani kiriku, veel mitu hilisemat kirikutorni, raekoja, ka Krediitkassa hoone jõe kaldal. Aga edasi: tihedalt hoonetega täidetud alad, mille asemel praegu vaid haljad puud või harvad uued hooned. Ja kõige dominantsemana Kivisild, mille järele õhkasid põlvkonnad vanu tartlasi. Jõgi täidetud kerekate lotjadega, kallastel poed ja poekesed, nende keskel Tartule Emajõe Ateena hüüdnime andnud 128 valge sambaga 1821. aastal valminud kaubahoov. Ja teisel pool jõge, sealkandis, kus nüüd Atlantis, uhke, linna parim ja moodsaim Bellevue hotell ja kaugusse suunduv uhke Aleksandri, praegu Raatuse tänav. Esiplaanil kirev turuplats. Mõnel panoraamil on näha ka sealkandis olnud Meltsiveski (kalakasvatus)tiik, villaveski ning Emajõel ujuvad (ühel vaatel kolm korraga) umbsete seinte ja sindlikatusega supelhooned, rataslaev, ning – puusild kuskil seal, kus praegu, mitu silda hiljem, on taas Vabadussild. Ja eemalt leiab, kui pildi juurde käiv juhatus läbi loetud, ka näiteks Tivoli (praegu A. Le Coqi) õlletehase tornid ning äsja (1906 valminud) vana Vanemuise. Mitmeks tunniks uurimist praegusele tartlasele, aga kindlasti ka teistele Tartu sõpradele, elagu nad Tallinnas või mujal.

"Ei, Vanemuise varemeid ma ei saa mäletada, need lammutati minu sünniaastal. Kui märkama hakkasin, olid kõik varemed muru alla maetud, linn paistis hoopis teistsugune välja, kui nüüd vanadelt postkaartidelt näha saame,” märgib tartlasest tallinlane Ilomets. "Viimase sõja lahinguis jäid ülikool, Jaani kirik ja raekoda alles, aga mis teispool, Peipsi pool Raekoja platsi kuni praeguse turu taguse alani – see kõik hävis." 

Piltidele püütud aeg 

"Minu andmetel on mul Tartu kohta parim vanade trükipostkaartide kogu. Ma pole väga täpselt lugenud, aga 5000–7000 kanti tuleb neid ikka. Lisaks suur arv fotosid ja fotopostkaarte. Need olid enne Teist maailmasõda eriti levinud, sest Eestis oli trükitehnika suhteliselt kehval tasemel, need varasemad kvaliteetsed ja värvilised panoraamkaardidki on trükitud Saksamaal ja Rootsis," rääkis kollektsionäär.

Paljusid Ilometsa kogust pärit postkaarte, fotosid, aga ka marke, märke ning münte on kasutatud Tartu, Tartu ülikooli ja muude ajalooraamatute koostamisel. Mitu trükist on kokku pannud Ilomets ise. Mõne jaoks on ka tõsiselt loodusfotograafiaga tegelev Ilomets teinud fotosid, ka aerofotosid helikopterilt. "Uue, tänapäevaste fotodega panoraamiraamatu võiks aga juba keegi teine kokku panna," ütles ta.

"Muide, Eesti postkaardid, eriti need tsaariaegsed, on ühed kallimad maailmas, sest neid on nii vähe. Tiraažid olid väiksed, neid on ka vähe alles, sest siit on palju sõdu üle käinud. Eestlased ise ju eriti ei saatnud, olid väga paigalised, ja uued kombed juurdusid laiemalt alles oma riigi aegadel. Esimene minu kogus olev eestikeelne kaart on aastast 1899," märkis kollektsionäär. Post oli aga noil aegadel väga kiire: kui esmaspäeval kirjutada Piiterisse, siis neljapäevaks võis juba vastus käes olla, seda kiirust kohustas järgima postiseadus, lisas Ilomets üllatava nüansi.

"Tartu oli siis, sajand tagasi, jah, hoopis teistsugune. Ja ka enne sõda, olen ma aru saanud. Üliõpilaste ja kooliõpilaste suur osakaal paistis linnarahva hulgas hästi välja. Aga samas oli linnas ka palju vürtspoodnikke, väikepoodnikke ja ettevõtjaid, tööstureid, nagu nad end nimetasid. Elu oli kindlasti hoopis teistsugune, aga nii on ju igal pool," võttis minevikku kadunud linna üldmulje kokku oma sünnilinna pildilist ajalugu hoolega uurinud Ilomets. 

Pikk raamat 

"Panoraamiline Tartu 1900–1915"

Koostaja ja saatesõna autor Indrek Ilomets

Originaalid Indrek Ilometsa erakogust

Kujundaja Kalle Toompere

Kirjastus Aasta Raamat

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias