Persoon

Valdur Mikita: meile ei sobi Vanapagana roll, vaid nähtamatu Kaval-Antsu poliitika (9)

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 28. detsember 2015, 16:50
Kuigi Valdur Mikita sõnul ootab eestlasi ees keeruline tulevik, jääb kirjanik selle suhtes siiski optimistiks. Foto: Heiko Kruusi
Eesti viimaste aegade olulisemaid mõtlejaid Valdur Mikita on oma raamatutega aidanud kõvasti turgutada eestlaste eneseteadvust ja enesekindlust.

Metsik mõtleja, nagu Mikitat armastatakse tänu ta raamatutele ja metsalembusele kutsuda, on igal võimalusel rõhutanud eestlaste erilisust. Tema teosed kõnetavad. See maa, mida paljud kiruvad kehva kliima või saja muu häda pärast, avaneb Mikita maailmas hoopis teistsugusena – maagilisena. Eestlased, kes ikka endas esmalt vigu otsivad, on aga Mikita maailmas muutunud ellujäämise maailmameistriteks. Rahvaks, kellelt teistel rahvastel oleks väga palju õppida.

Mis seal salata: meil on vedanud, et Lennart Meri järel on taas olemas kirjanik, kes võtab julguse teha sisekaemus eestlaseks olemisse, andes meile tagasi vahepeal kõikuma löönud eneseusu.

 

Valdur, kust saate inspiratsiooni oma raamatute kirjutamiseks?

Kõige rohkem vist ikka lapsepõlvest. Kasvasin mõnusas kolkakülas, kus aeg oli justkui seisma jäänud. Vanad inimesed pajatasid veel 19. sajandi vaimus nõiajutte ja rääkisid igatsugu hulle lugusid. Minu teadvuses puutub see igivana kihistus paratamatult kokku tänapäevase maailmakultuuri ja tehnikaajastuga, tekitades veidraid vaimupööriseid. See on väga põnev. See inspireerib.

Uue raamatu pealkirjas saadate lingvistika metsa ja pöördute lindvistika poole. Kuidas sündis „Lindvistika”?

Lingvistika on alati omadega metsas olnud, seda mitmeski mõttes. Minu meelest ei suuda nüüdisaegne keeleteadus kuigi hästi seletada paljusid eesti keelele iseloomulikke jooni, olgu näiteks ideofoonia (helimatking), kalduvus häälikusümbolismi, keele seotus maastikega või loov keeleinstinkt. Eesti keeles on lihtne käigu pealt sõnu juurde moodustada, kui õige sõna ei turgata parasjagu pähe või tuleb sõnadest puudu. Ka „lindvistika” on sündinud samast meeleruumist ja otsib vastust küsimusele, kuidas käia metsas sünesteedina – mitmiktajujana. Kuna meil on alles väga vanad helimaastikud, siis mõnes mõttes sobiks eesti keel ka ökolingvistika mudeliks.

 

„Lindvistika” räägib eesti rahva päikselisemast poolest. Kuidas teile tundub, kas eestlasi on ootamas hea tulevik?

Eestlasi on ootamas keeruline tulevik. Siiski olen eestlaste tuleviku suhtes pigem mõõdukas optimist kui pessimist. Kui vaadata eestlaste lähiajalugu, siis eesti rahvas ja Eesti riik on üritanud ikka ajada tarka ja ettevaatlikku poliitikat. Seda tuleks jätkata. Meile ei sobi laamendava Vanapagana roll, pigem tuleks vaikselt ajada sellist nähtamatut Kaval-Antsu poliitikat. Poliitikasse oleks hädasti tarvis juurde uusi inimesi, kes näeksid rohkem suurt pilti ja vaataksid kaugemale tulevikku.

 

Mis on eestlaste n-ö trumbid?

Neid on palju rohkem, kui ise näeme või usume. Sellest kõneleb ka „Lindvistika”, sealt võib igaüks ise lugeda, seda siis uskuma jääda või sellele vastu vaielda. Lühidalt öeldes on eestlaste trumbiks targad inimesed pluss kannatlik meel, suur töövõime ja hea intuitsioon. Me oleme omamoodi maailmameistrid pööraste juttudega vanaemade, vaikivate tööd rügavate vanaisade ja nutikate laste kontsentratsiooni poolest. Neid tüpaaže on meie pinnaühikul kõige rohkem. Veel on.

 

Olete toonud välja selle, et oleme suured marja- ja seenekorjajad. Mis teeb teie enda jaoks ühe seenelkäigu eriliseks? Kas selle juures on protsess olulisem kui tulemus? Kui hea seenetundja olete?

Mina olen selline keskmine seenetundja. Udulehtriku ja karikseene tunnen metsas ära, aga professionaalidele jään muidugi alla.

Arvan, et paljude inimeste jaoks on need motiivid, miks nad üldse seenekorv näpus metsa lähevad, tegelikult üpris mõistusetagused. Praktilise meelega eestlane läheb metsa justkui seeni korjama, aga salamisi teeb seal hoopis midagi muud. Usun, et seenelkäik on pigem teraapilise iseloomuga ettevõtmine, inimene armastab metsas mõtteid mõlgutada ja puhastab seal hinge. Nii on siinmail alati tehtud.

 

Digiajastu on pannud meid hoopis uude olukorda. Tänavapildis näeb pidevalt, kuidas inimesed närviliselt telefoni sõrmitsevad. Mida teie neile soovitaksite? Võtta parem raamat kätte? Või veel parem – minna metsa?

Nutitelefonid on üle võtnud kahtlaselt palju inimese funktsioone, mulle selline asjade käik väga ei meeldi. Tänapäeva inimene suhtleb palju rohkem robotiga kui teise inimesega. Natuke kurb on see, et pihurobotid on tänapäeval paljude laste ainsad tõelised sõbrad. Kirjutasin sellest „Lindvistikas” terve peatüki.

 

Olete teinud ettepaneku, et võiksime digiseadmeid hoopis paremini ära kasutada, näiteks luua digitaalseid perekonnaarhiive. Kui oluline on digiseadmed n-ö enda kasuks tööle panna?

See on loomulikult väga oluline, tegelikult on Eestis juba päris palju tehtud ka. Usun, et suurte andmemassiivide kogumine ja säilitamine on eeskätt tulevikku vaatav tegevus. Mida väiksem rahvas, seda suurem peab olema ta mälu. Jakob Hurt oli see mees, kes hakkas ehitama eesti rahva esimest kõvaketast. Hurt on meie kultuuris umbes samas positsioonis nagu anglo-ameerika kultuuriruumis on Bill Gates või Steve Jobs.

 

Teie kirjutised on paljudele eestlastele väga olulised. Kes on teie enda eeskujud? Millistelt autoritelt ammutate inspiratsiooni?

Kui piirduda ainult eesti autoritega, siis kindlasti Oskar Loorits, Uku Masing, Juri Lotman, Felix Oinas, Nikolai Baturin, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu ja paljud teised, kellelt olen mõttekilde laenanud. Ning muidugi rahvasuu. Meil on tegelikult alles hämmastavalt palju animistliku eluvaatega inimesi. See on maailmas kaduv tõug ja elada nendega ühes vaimuruumis on kirjaniku jaoks suur õnn.

--------------------------------------

Mikita – aasta loodusesõber 2015

Mõni päev enne jõule valis Eesti Looduskaitse Selts Valdur Mikita aasta loodusesõbraks.

Seltsi esimehe Jaan Riisi sõnul on Mikita raamatud kõnetanud paljusid ja kujundanud meie suhtumist loodusse. „Eesti keelt, kultuuri ja loodust iseloomustab erakordne mitmekesisus. Kogu Mikita looming aitab meil mõista, millises rikkas maailmas me tegelikult siin Eestis elame," märgib Riis. „Mikita on ka karismaatiline kõnemees. Teda on võrreldud nii Lennart Meri kui ka Fred Jüssiga."

Aasta loodusesõbra tiitel anti välja kolmandat korda. Esimeseks aasta loodusesõbraks nimetati kaks aastat tagasi hundiuurija Peep Männil, kes ei ole mitte ainult teadlane ja looduskaitsja, vaid ka muusik ansamblis Ajutine Valitsus. Mullu sai tiitli maakondlike loodusõhtute eestvedaja Piret Eensoo, aga tegelikult võis seda tiitlit laiendada kogu ta perele – ka abikaasa Leo ja lapsed Tanel, Merit ning Kaarel on loodusesõbrad ja loodusfotograafid.

Valdur Mikita mõtteid võib minna kuulama uue aasta esimesele Looduse Omnibussi loodusõhtule rahvusraamatukogu suures saalis esmaspäeval kell 18.

 

--------------------------------------

Puhta elujõu jagaja

Valdur Mikita nime kuulsin esimest korda umbes 10–15 aastat tagasi, kui kultuuriantropoloog Argo Moor viitas temale ühes oma loengus. Tundus, et see Valdur Mikita peab olema üks väga vana ja väärikas mees, vähemalt Uku Masingu kaasaegne. Selles mõttes on Mikita alati olemas olnud – palju näinud ja väga vana seen, mis on nüüd oma kübara uhkelt taeva poole sirutanud.

Hiljem muidugi selgus, et tegu on ikkagi täiesti noore mehega, kel on geniaalne oskus sõnastada mõtteid teemadel, mis paljudele korda lähevad, aga mida vähesed on suutnud nii hästi edasi anda. Mis meid inimestena ühendab? See on omamoodi ürgigatsus, kuidas oma sisemise maailmaga täiuslikumat kontakti saada. Selles mõttes on Mikita kirjanduslik omailm ka üldmõistetav. Meil on lihtne samastuda ja ennast ära tunda. Ehk siis ka julgustus meile kõigile liikumaks omaeneste erilistes maailmades. Ja muidugi vaimustus eestlaseks olemisest. Nii palju puhast elujõudu ei ole viimastel aastatel keegi meie sisse valanud.

Jaan Tootsen, filmimees

-------------------------------------

CV

*Valdur Mikita on pärit Mulgimaalt Suislepast, sündinud 28. jaanuaril 1970. aastal ja käinud Suislepa mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal.

*Lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina. 2000. aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktoritöö „Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias”.

*Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile.

*Temalt on ilmunud esseistikaraamatud „Kirsiõieturundus” (2004), „Metsik lingvistika” (2008), „Lingvistiline mets” (2013) ja „Lindvistika ehk Metsa see lingvistika” (2015), novellikogumik „Teoreem” (2011) ning luulekogud “Äparduse rõõm” (2000) ja „Rännak impampluule riiki” (2001).

*Eesti Looduskaitse Selts valis Mikita aasta loodusesõbraks 2015.

Allikas: mulgimaa.ee

--------------------------------------

„Lingvistilisest metsast” võidakse teha film

Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul valmib hulk filme ning kui kõik läheb plaanipäraselt, saab paari aasta pärast valmis ka Jaan Tootseni ja Joosep Matjuse dokumentaalfilm „Lingvistiline mets”. Mikita esseekogumikust tõuke ja pealkirja saanud filmi tootjaks on Kopli Kinokompanii ning filmi idee sai dokumentaalfilmide konkursil 5000 eurot arendustoetust.

Jaan Tootseni sõnul siiski parasjagu filmi ettevalmistus väga aktiivselt ei käi. Kuigi film jõudis vabariigi aastapäeva dokumentaalfilmide konkursil esikolmikusse, valiti võitjaks Joosep Matjuse loodusfilm „Ballaad Eestimaa loodusest”.

„Igal juhul otsustasime tavavoorus Mikita filmi edasi arendada. Järgmisel aastal on plaan stsenaariumi arendada ja mõtteid koguda, võtted jäävad ilmselt alles aastasse 2017,” tutvustab Tootsen.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee