Persoon

Tauno Aints: Karlssoni muusikal võiks põlvkondi ühendada 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 12. november 2015, 16:33
Helilooja Tauno Aintsi sõnul on teatri võlu selles, et see sünnib paljude inimeste ühise pingutusena. Muusika on siin osa suurest masinavärgist. Foto: Heiko Kruusi
Helilooja Tauno Aints (40) tunneb suurt rõõmu, et Estonia andis just talle võimaluse kirjutada originaalmuusika teatri viimasele hitile „Karlsson katuselt”.

Ta jõudis nooruses mängida klahvpille Speculative Rock’n’Roll Bandis ja Genialistides. Ta on teinud seadeid rahvusmeeskoori ja Metsatöllu Veljo Tormise ühisprojektile. Ning kaks aastat tagasi, oktoobris 2013, esietendus Vanemuises just tema kirjutatud ooper „Rehepapp”.

Aga vahest kõige rohkem on Aintsi loometöö mõjutanud lapsi, kes on tema eripärase helikeelega loomingu hästi vastu võtnud. Kes ei mäletaks näiteks 2007. aasta laulupeol esitatud Gustav Ernesaksa „Rongisõitu” uues, Aintsi loodud seades. Lapsed ja lapsemeelsed täiskasvanud teavad ka Aintsi loodud Buratino laule. Ja nüüd, justkui senise loometöö kulminatsiooniks on Aints kirjutanud muusika kõigi laste lemmikust Karlssonist rääkivale muusikalile.

„Mul on hea meel iga korra üle, kui see muusikal teatris kõlab,” räägib Aints nädal tagasi, vahetult pärast peaproovi lõppu antud intervjuus. Tundub, et Karlssoni-teemalise lavastusega ei saagi midagi valesti minna, sest parajalt paks mees oma parimates aastates ei anna selleks ju oma olekuga mingit võimalust. „Saab ikka leida paremini töötavaid lahendusi ja veel paremini töötavaid lahendusi. Ka praegu, selles proovis, mis te nägite, polnud kõik veel täiesti valmis. Aga kõik lavastuse osad leiavad üksteist igal järgmisel korral natuke paremini.”

Tauno, kuidas muusikal „Karlsson katuselt” sündis?

Mõni aeg tagasi pöördus rahvusooper Estonia minu poole sooviga, et ma kirjutaks muusikalile „Karlsson katuselt” muusika. Toona käisid teatril läbirääkimised Astrid Lindgreni kirjastusega, et saada selle lavastamiseks luba. Loa alusel kirjutas Jaak Urmet (Wimberg) lavastusele libreto. Minul võttis muusika kirjutamine aega natuke rohkem kui aasta. Seetõttu ulatuvad ka need kokkulepped pika aja taha. Tööprotsess on nii suure teose puhul lihtsalt pikk ja aeganõudev.

Mul on selle üle tohutu heameel, et mind nii palju usaldatakse ja seda tööd just mulle pakuti. Praegused hetked on selles mõttes väga erilised – kõik see, mis enne oli justkui ainult minu kujutluses ja paberil, hakkab nüüd materialiseeruma ja tõeliseks muutuma. Eriti teeb rõõmu solistide ja orkestrantide professionaalsus ning dirigentide Kaspar Männi ja Lauri Sirbi võime näha tegelaskujudes nii palju detaile, need muusikaliselt välja tuua ja moodustada muusikaline tervikpilt. Praegu (vahetult enne eelmisel reedel toimunud esietendust – toim) on selline tervikpiltide loomise aeg ning see on väga põnev ja huvitav.

Kas Karlssoni teema puhul hakkas teil heliloojana kohe mõte tööle?

Minu jaoks olid lähtekohaks tegelikult Wimbergi kirjutatud laulutekstid, milles tegelased laulsid oma läbielamistest, soovidest ja mõtetest. Need tekstid olid justkui päästikud, mis avasid ja kujutasid neid karaktereid ühelt ja teiselt poolt. Tööprotsessis keskendusingi eelkõige nendele lauludele. Sealt edasi kirjutasin laulude vahele kujundusmuusika.

Kuidas leidsite muusika meeleolu, kas iseenesest või läbi proovides?

Ma tegelikult otsisin palju, kuidas leida sobivat muusikalist materjali, mis vastaks „Karlssoni” loo tegelaskujudele. Näiteks Karlssonil ja väikevennal on selles lavastuses palju erinevaid olukordi, etenduse jooksul saame neid näha mitmest küljest. Nad on rõõmsad, nad on ulakad, nad on kurvad, nad on ülemeelikud, aga nad on ka kaasa tundvad. Just selliste tunnete kujutamine aitas mind.

Kas „Karlssoni” muusika on kirjutatud lastele mõeldes või ka suurtele?

Mulle meeldiks küll niimoodi mõelda, et see on peretükk. Seal on kindlasti lastel palju kaasatrallitamise võimalusi, aga on ka nii muusikaliselt kui ka muul moel vihjeid, mis peaksid kõnetama laste vanemaid. Ja kindlasti võiks see muusikal põlvkondi ühendada. Minu jaoks oli Karlsson lapsepõlves tuntud tegelane ja minu laste jaoks on ta praegu teada ja tuntud. Ma arvan, et just Karlssoniga tekib selline põlvkondadevaheline side.

Kui tähtis tegelane Karlsson teile endale lapsepõlves oli?

No Lindgreni raamatud olid nendes lugudes, mis mulle lapsena olulised olid, küll väga kõrgel kohal. Pipil oli tegelikult koht number 1, aga Karlsson ei olnud sealt kaugel. Kui ma nüüd ajas tagasi mõtlen, siis meenub eredalt vene multifilm Karlssonist ning teisena tuleb kohe meelde ETV telelavastus, milles Karlssonit mängis Anu Lamp.

Mis võiks olla muusikali „Karlsson katuselt” sõnum?

Ma arvan, et see sõltub vanusest. Mis aga on minu enda jaoks selle tüki sõnum? See on, et taevas on nii lähedal. See on Wimbergil hästi ilus kujund ning kui ma selle enda jaoks lahti seletan, siis see räägib unistusest ja sellest, et unistusel on tiivad või siis propeller. Kuidas kellegi jaoks.

Kas teil tuleb enda lapsepõlvest meelde mõni Karlssoni-taoline temp?

Jah, sellise memme, mida te ka lavastuses nägite, me tõesti koos vennaga ehitasime endale ka ise kodus. Isa dressipluusi kasutasime nuku kehaks, panime padja sinna sisse ja dressipüksid toppisime ka täis. Pead oli kõige keerulisem teha, aga selleks sobis väga hästi kaisukaru. Ja juurde veel isa sonimüts. Mäletan, et panime selle tugitooli istuma ja ootasime, kui ema-isa õhtul koju tulid.

Ja mis siis juhtus?

Ma arvan, et nad ehmusid, sest selja tagant vaadates oli näha tumeda ja karvase peaga tegelast. Aga küllap nad said aru, et see oli sõbralik lapseulakus.

Ma arvan, et see on nagu oma lastega: nad on sulle väga südamelähedased. Kui nad on väiksed ja noored, siis vajavad nad su tähelepanu rohkem. Täpselt samamoodi on teostega – sel hetkel, kui nad muutuvad reaalseks ja hakkavadki päriselt kõlama, vajavad nad nii minu kui ka dirigentide ja muusikute tähelepanu, et neid kohendada ja sättida ning leida neile parim lahendus selles olukorras, kus nad peavad toimima. Ja kui see on leitud, siis mingil hetkel on nagu lastega, teosed saavad iseseisvaks, hakkavad ise kokku kõlama ja oma elu edasi elama.

Kas teil on juba käsil ka mõni uus töö?

Järgmiseks suureks tööks on koostöö Vanemuise teatriga. Tegemist on lasteooperiga „Olev”, mille autor-libretist on Rein Pakk, lavastaja Marko Matvere, kunstiline juht Paul Mägi ning muusika tuleb minult.

Kuigi olete kirjutanud ka ooperi „Rehepapp”, siis tundub, et just lastele olete kirjutanud oma tuntumad heliteosed.

Nii on jah juhtunud. Kuigi „Rehepapp” on täiskasvanute ooper, võtsin seda vaatama ka oma lapsed ning nad elasid sellele rõõmuga kaasa. Mul on hea meel võimaluse üle kirjutada muusikalisi lavateoseid, sest see on tõesti suurepärane kogemus ja suurepärane võimalus tunda end osana tiimist. Teatris sünnivad lavastused ju väga paljude inimeste ühise pingutusena, muusika on selle üks kõlav komponent, üks osa suurest masinavärgist.

---------------------------

Karlssoniteks on Seeman ja Soom

Estonias värskelt esietendunud muusikalis „Karlsson katuselt” mängib parajalt paksu meest kas Sepo Seeman või René Soom, väikevenna rollis astuvad üles Mikk Jürjens või Kaarel Targo. Koduabilise Majasoku rollis säravad aga Kaire Vilgats või Juuli Lill.

Muusikali on lavastanud Ain Mäeots, muusika autor on Tauno Aints ja libreto autor Wimberg.

---------------------------

Tauno Aints

*Sündinud 19. juunil 1975. aastal Tartus.

*Lõpetas 1993. aastal Miina Härma gümnaasiumi ja 1998. aastal Viljandi kultuurikolledži, kus õppis levimuusikat. Pärast seda astus ta kompositsioonierialale Eesti muusikaakadeemiasse, kus õppis professor Lepo Sumera ja Helena Tulve klassis, ning lõpetas kooli cum laude 2004. aastal.

*Ta on loonud koori- ja lastelaule, teatri- ja filmimuusikat, orkestri- ja kammermuusikat. Tähtsamateks teosteks on „Aeg armastada”, „Mowgli” ja „Helde Puu”.

*Populaarsed on ka tema laulud lastesaatest „Buratino tegutseb jälle”, nukuteatri lavastustest ja kontsertetendusest „Limpa”.

*18. oktoobril 2013 esietendus Vanemuises tema loodud ooper „Rehepapp”.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee