Värsked Tallinna uudised

Kummitustelinna viimased päevad, soojas novembris (5)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 5. november 2015, 16:22
Enne lume tulekut on veel võimalus käia vaatamas Kopli liined kummituslinna. Tuleval aastal algab siin suu ehitustöö.  Heiko Kruusi
Kopli liinid sellisel kujul, nagu meie oleme harjunud uudistest nägema, lõpevad. Kaheksa aastat kestnud müügiüritusi kroonis edu, lähiajal algab seal moodsa linnaosa ehitus.

Miljonivaatega ahervaremeis kummituslinn on kaua olnud probleemne nii politseile, tuletõrjele kui ka linnaametnikele. Selle ala müümine on samuti kujunenud keeruliseks, kosilasi on kaheksa aasta jooksul olnud hulganisti. Nüüd müüdi enam kui 17-hektarine maa „mere ääres keset linna” hinnaga, mille eest saaks näiteks Mähel neli aastat vana eramu – nimelt 1,9 miljoni euroga. Möödunud sajandi algul rajatud tööliskvartalite ala ehitab OÜ Fund Ehitus 2026. aastaks 65 miljoni euro eest pealinna kõige kuumemaks asumiks. Aga ehitustööde ettevalmistamine algab juba tänavu.

Samal teemal

See tähendab, et huvilistel on jäänud ilmselt vaid lume-eelsed nädalad paiga minevikku kaduva atmosfääri ja pikantsena mõjuva räämas romantikaga tutvumiseks.

Liinide mereakadeemia-poolse piiri taga, kohe sibulakuplilise, majadega samast ajast pärit tillukese kiriku kõrval asub Telliskivi loomelinnaku vaimus loodud loomekeskus Signature House. Keskuse väravast otse, teisel pool munakivisillutisega Kaevuri tänavat, leiab eest agunenud paetrepi ja äravisatud kušetiga majaaseme.

„Kui ma maikuus oma stuudio siia kolisin, oli see trepp veel terve,” meenutab fotograaf Sven Tupits. Tema vast avatud näitust, aga ka näituse modelli ennast olemegi uudistama tulnud. Näitus on üleval sealsamas, Signature’i majas, pealkiri on „Elu liinid – ühe ajastu lõpp”, modellideks Kopli liinid ning seal ikka veel elavad inimesed.

Linn vaikse lahe ääres

Fotograaf teeb kõigepealt tutvumisringi: algul kruusase kaldaga mere äärde, kus üle lahe paistab metsikuvõitu loodusega Paljassaare poolsaar, ning siis edasi, mööda rohtunud munakivitänavaid, mis selle, üllatavalt suurena mõjuva asumi kvartaliteks jagavad. Tänavad on tühjad, palju paistab silma rohtu kasvanud alusmüüre, ette jääb ka vaid pooleldi säilinud hooneid. Õhus on tukivingu ehk tulekahjulõhna.

„Näituse esimene foto ongi dramaatilisest öisest põlengust. Maja lastigi maha põleda, selle tukid alles suitsesid, kui ma pühapäeval oma näituse avasin,” jutustab piltnik. Praeguseks on kogu sellesse kummitusliku filmidekoratsioonina mõjuvasse linna jäänud veel neli-viis inimest, osutab Tupits majadele. Asukad elavad alal omaalgatuslikult, loata, kõik sisse kirjutatud inimesed on juba ammu saanud asenduspinna, kinnitatakse mulle hiljem linnaosavalitsusest. „Suur osa pilte ongi näitusel sellest, kuidas elanikud siin ilma veevärgi, keskkütte ja elektrita elavad,” räägib Sven Tupits.

Siin-seal majade ümbruses on näha veel hiljutisegi elu jälgi: mööbliesemeid, kaabliisolatsiooni tükke. Kõige müstilisem on aga see, et tühjaks kolitud ning osaliselt maatasa tehtud kvartalites põleb rohtu kaduvate tänavate veeres igal ööl täisvärki linnavalgustus, räägib fotograaf Tupits.

Ajastu lõpp

On novembri algus, madal päike paistab eredalt rohkete puudega metsistunud linnakesele, korraks on soojad ilmad tagasi tulnud.

Siiski kütab Aleksander ehk Sass sauna. Tema on elanud siin, 3. liini majas juba 25 aastat. „Inimene peab end pesema ka siis, kui veevärki ei ole,” kõneleb energiast ning suhtlemisvalmidusest pakatav Sass, kellele liinide viimaseid päevi jäädvustama hakanud fotograaf meid tutvustab.

„Sauna ehitasin ise, käepärastest materjalidest, vee toon tünnidega, toitu valmistan gaasiga, elektrit teen generaatoriga,” selgitab Sass, kui korraldab meile oma „mõisas” lühiekskursiooni.

„Linnaosavalitsuse ametnikud lubasid eile, et hakkavad iga päev siin käima, et mina ja teised enne 29. novembrit välja koliksid. Siis peavad nad liinid Fund Ehitusele üle andma, ilma elaniketa. Tõsi, mul siin sissekirjutust pole, aga kuhu ma vastu talve minema peaksin?” küsib ta. Linnaosavalitsusest kinnitatakse mulle hiljem, et Sassile on mitmel korral eluaset pakutud, aga ta ei olevat vastu võtnud.

Sven Tupitsa telefon heliseb, ta räägib pikalt. Selgub, et fotoprojektist on saanud suuresti ka sotsiaalne projekt – ta püüab nimelt hankida ametnikelt vastuseid ja püüda ajakirjanduse tähelepanu neile Kopli liini viimastele mohikaanlastele, kelle ulualuseid ootab peagi kollase lammutusekskavaatori kihvaline kopp.

5 KOMMENTAARI

e
Endel Uiga 7. november 2015, 20:48
Olen vana mees ja kasvasin üles Koplis 1923 kuni 1933. Kopli oli suureärane koht elamiseks - seal oli hea koostöö rahvuste vahel, küllalt aktiivsust ja vabadust noortele ja ma ei mäleta ühtegi konflikti ega kuritööd. Loodame, et uus Kopli areneb samas vaimus.
EU, 97 aastat vana
k
kärss 6. november 2015, 08:27
vene bomzide asemele saame sinna vene uusrikkad.
Loe kõiki (5)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee