Arvamus

Paani elektriline hullupill (1)

Vootele Hansen, koolipapa, 5. november 2015, 16:21
 
„Tõnis Sägi, Pliuhkami väimees, istus akna juures ja luges ajalehte. Kui ma sisse astusin, röögatas ta õudselt, virutas ajalehe käest ja hakkas endale rusikaga otsaette taguma. Nagu kohe selgus, ei sündinud see sugugi jällenägemisrõõmus ning polnud sellel teol üldse mingit ühist minuga.”

Tsiteeritud lõik on Oskar Lutsu följetonist „Võidulaenu pilet” ning näitab ilmekalt, milline mõju võib meedia teel edastatud sõnumil inimesele olla isegi Facebooki-eelsel ajal. Hea, et too ehmatus ja ootamatu raevupurse jäid koduseinte vahele ning tunnistajaks oli ainuüksi sisenev pereliige.

Eks meile ole ju lapsena antud nõu, et kui tahad kellelegi ägeduses halvasti öelda, siis kujuta endale ette, et suu on vett täis, ja loe kümneni, ning võib olla ütled pärast seda midagi mõistlikku. Või kui ikka hing on väga täis, siis mine tühjale väljale ja karju seal, sest miks asjasse mittepuutuvaid inimesi häirida, või otsi hea sõber, kellele võid muret kurta, kuid siis paned sa ka tema oma koorma alla.

Tänapäeva suhtlusviisid, mida sotsiaalmeediaks nimetatakse – kuigi meedia on alati olnud ühiskonda liitev, olgu siis meediumiks heerold või uudisteportaal – võimaldab oma rõõmu ja raevu kohe maailmale teatavaks teha. Teame, et kergelt üle huulte läinud sõna ei saa tagasi kutsuda, veel vähem paljudeni jõudnud mõttevälgatust, mis on ka kuskil salvestatud.

Sõnumisaatmiseks sobiva tehnilise seadme taga olles ning loetud uudistele mõeldes on arukas küsida, kas peab nüüd ja kohe, olgu või südaööl oma sõnumi ilma peale saatma. Ei ole ju tegemist kaitseväelise sideprotokolliga, kus tuleb korrata kuuldut ja ette kanda enda tegevusest.

Sageli tekib kommentaare ja muid sõnumeid lugedes tunne, et kui mitte maailma, siis millegi lõpp on lähedal. Ei taha seda väga uskuda. Statistikaameti andmebaasist võib vaadata, et enam kui kakskümmend aastat tagasi oli liiklusõnnetuses hukkunuid, tapetuid või enesetapu teinuid rohkem kui aastas päevi, nüüd palju vähem. Oli siis meie maal võõras vägi, keda meie polnud siia kutsunud. Kirde-Eestis valmistati ette rahvahääletust territoriaalautonoomia väljakuulutamiseks jmt.

Kuid siis oli vaatamata paljude perede murele leivatüki pärast ometi lootus. Mis on siis nüüd meile tulnud, lootuse asemele? Mulle tundub, et paanika. Keegi on ärevuses avatud piiri pärast, teine suletud ukse pärast. Kellegi arvates solvatakse harjutust läbi viies kedagi, kes ise ei tea sellest midagi.

Tähelepanuta jääb, et uudiste loetavuse suurendamiseks ongi kõlavad pealkirjad ja pilkupüüdvad fotod. Kuidas kohapeal olles asi välja näeb, ei ole oluline. Mis ei tähenda, et oma ettevõtmisi kavandades ei peaks mõtlema neile, keda see puudutab. Näiteks oleks kohatu tšekistide nahkkuubedes stiilipidu Pagari vanglas või Patareis, nagu ka Che Guevara pildiga särgi kandmine.

Hermese pojal Paanil oli vilepill, mille helid tekitasid inimestel põhjuseta hirmu ja mõttetut käitumist. Tundub, et me ise oleme selleks pilliks, mis nüüd on tänapäeva tehnika abil saanud helivõimenduse.

Kuid Paan oli lõbus sell. Tõsiduse ja ärevuse asemel võib rohkem mängulisust olla. Kuigi karneval kui liha kõrvale jätmine on paastuaja-eelne pidu, ei pea ometigi ka kõik argitoimetused hirmus tõsised olema. Rõõm on parem kui hirm. Kes on Lutsu eespool tsiteeritud följetoni lugenud, teab, et võidulaenu pileti arvatava võidunumbri lugemisel eksiti.

1 KOMMENTAAR

j
juhan 13. november 2015, 12:04
tegelt massimeedia tegeleb aint ajupesuga

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee