Arvamus

Ülbav elitaarsus (1)

Kristjan Roos, toimetaja, 5. november 2015, 16:21
Tiit Ojasoo NO-teatri lavastuses “Ühtne Eesti”. Teet Malsroos (Õhtuleht) TEET MALSROOS
„Tead, ma olen piisavalt vana ja piisavalt ülbe ja piisavalt kuulus ja mul on piisavalt palju tööd, et näidata selle peale nii (Ojasoo näitab keskmist sõrme),” võis lugeda LP-s ilmunud õrnahingelise teatrijuhi Tiit Ojasooga tehtud intervjuust.

Jah, NO-teater on Eesti ühiskonda mitmel puhul raputanud. Nad on sageli väga head, aga tundub, et mida paremaks on nad läinud, seda laiavamaks on läinud ka nende suhtumine nendesse, kes nendega nõus pole ega neid ainult ei kiida. Jutt on sellest, et kõigile ei meeldinudki teatri uus lavastus „Kõnts”.

NO-teatri võluks on seni olnud oskus olla tihti lausa valusalt sotsiaalkriitiline, aga nüüd tekib mul, ja loen lehtedest, et ka teistel, vägisi tunne, et vaikselt tegelikkusega sidet kaotav teatrijuht on ise ere näide liidrist, kellele edu on pähe tõusnud, kes selles uimas hakkab end teistest paremaks ja, eriti hukatuslik, ilmeksimatuks pidama.

Kas me pole mitte harjunud sellega, et teistest targemaks peavad end peamiselt poliitikud? On kurb, kui endakiidujuttu kuuleb kultuuriinimese suust, kel just nagu loomuomaselt peaks olema võimuritest erinev veregrupp.

Pärast teatrijuhi intervjuud asetub hoopis uude konteksti ka NO-teatri senine sotsiaalkriitika. Meie ühiskonnas on juba palju silma hakkavaid märke sellest, kuidas tuntud tegelaste sõnad ja teod ei lähe kokku: end teistest kõrgemale seadva kunstniku suust tulev, ülejäänud teatrirahvast mustav jutt kõlab sama õõnsalt kui luksusmaasturiga ringi sõitva poliitiku jutt ebavõrdsuse vastu võitlemisest. Kui kahju!

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee