Värsked Tartu uudised

Juhan Voolaid annab igapäevastele paikadele lisaväärtust 

Kristjan Roos, 8. oktoober 2015, 15:39
Kirjanik Juhan Voolaid tahab kirjutades ka pisut maailma parandada ning nii on tema lugudes üksjagu ühiskonnakriitikat. Juhan Voolaid Desmond FitzGerald 
Tartlasest kirjanik Juhan Voolaid on oma värskelt ilmunud lühijuttude kogumikus „Supergripp Anton” ühiskonnakriitiline ja fantaasiarikas.

Voolaiu tegelased jõuavad seigelda üheaegselt Tartus Annelinnas ning Tallinnas Balti jaamas. Paratamatult tekivad igal lugejal nende paikadega oma seosed.

 

Juhan, kas võib öelda, et mingis mõttes üritate oma lugudes neid kohti ka romantiseerida ja näidata, et lihtsuseski võib teinekord üksjagu erilisust olla?

Valisin tegevuskohad sellised, mida päris paljud inimesed hästi tunnevad, et lugudega tekiks võimalikult tihe side. Kindlasti omandasid need paigad kirjutamise käigus mu enese jaoks erilise värvingu, nii et näiteks Pärnus Steffani ees käib must edaspidi väike nõks läbi, loodetavasti tunneb lugeja sama. Tartus Annelinnas, majas, kus sureb nii erakordsel moel Mikkel, elasin ma kümme aastat tagasi ise. Romantiseerimine on siinkohal õige sõna – mulle meeldib igapäevastele paikadele lisaväärtust anda.

 

Kas lühijutte kirjutades kontrollisite ka paigad üle, et kas mõni puu on ikka täpselt just selle koha peal või maja teises kohas?

Füüsiliselt ma kuskil kohal ei käinud, küll aga vaatasin paar korda Google Mapsist, kuidas miski paigutub. Muutsin mõnda kohta jutu huvides veidi, näiteks Supergripi loos, Tallinnas Balti jaama juures pole R-kioski kohal sellist vahtrapuud, kuhu Supergripp tüdrukuga peitu läks. Üldiselt kirjutasin peas leiduva kujutluspildi alusel.

 

Tundub, et Tartu on teile siiski jätkuvalt kõige südamelähedasem kirjutamisaines. Teisalt tegutsevad Teie lugude tegelased sedapuhku ka Tallinnas ja Pärnus. Kui neid kolme linna võrrelda, siis kas iga linn andis oma võtme, millest ja kuidas kirjutada?

Tegelikult mitte. Alguses planeerisin kõigi lugude tegevustikku Tartusse, aga siis mõtlesin, et peaks geograafiat laiendama, ning viisin sündmused ka mujale. Näiteks Kiilaka loos käis müksaja koos tema järele luurava jalgrattaga mehega kusagil ära ja ühest telefonikõnest selgus, et läheduses asub köösneritöökoda. See köösner oli algselt Tartu Vallikraavi tänava köösner, mis rudimendina Pärnu jutusse sisse jäi.

 

Teie lugudes on ka üksjagu kriitikat. Kas peate oluliseks, et lisaks loo jutustamisele võiks üks lühijutt näidata ka ühiskonna puudusi?

See ei pruugi nii olla, sest lühijutte on ju igasuguseid. Mina üritan tõepoolest ka väikestviisi maailma parandada, kuna ümberringi on niivõrd palju inimese väiksuses kinni olevat, mida võiks lahti raputada. Samas väldin kuiva targutamist, püüan irooniat käidelda sujuvalt ja ebaisikuliselt.

 

---------------------------------

Kirjutab hilisõhtuti

Juhan Voolaid tunnistab, et tema jaoks on kõige parem aeg kirjutada hilisõhtuti, ja seda üsna proosalistel põhjustel. Muul ajal pole tal lihtsalt aega, sest pisipojad vajavad pidamist ning päevatöö käimist.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee