Persoon

Naisi ootab infotehnoloogias lai tööpõld  (2)

Ada Maltseva, ada.maltseva@linnaleht.ee, 17. september 2015, 16:48
Veidikeseks ajaks ümbermaailmareisilt koju põiganud Tech Sistersi üks asutajaid Kadri Uljas tõdeb, et mööda maailma rändamine on temas kinnistanud teadmist, kui äge on ikka Eestis elada. Foto: Heiko Kruusi
Igast tütarlapsest ei pea sirguma tarkvaraarendaja, kuid tehnoloogiavallas on ka palju teisi ameteid, mis just naistele võiksid sobida, kinnitab tehnoõde Kadri Uljas.

2012. aastal loodud kogukonna Tech Sisters eesmärk on kummutada stereotüüp, et infotehnoloogia on vaid patsiga poiste pärusmaa. Tehnoõed ei piirdu aga pelgalt tehnoloogiahuviliste naiste julgustamisega. Peale selle on nende eesmärk aidata leevendada ka tööjõupuudust, sest teadupärast on IT valdkonnas üsna suur spetsialistide põud. Et tutvustada tütarlastele seda valdkonda juba keskkoolis, korraldavad tegusad tehnoõed Digigirlsi üritustesarja.

Kas kliendid, tööandjad ja kolleegid võtavad naisprogrammeerijaid ikka tõe pähe või ootavad pigem seda tööd tegema ikka „patsiga poissi”?

Ei, tegelikult on nii, et väga oodatakse naisterahvaid. Mitu IT-ettevõtet on pöördunud meie poole just sellepärast, et nad tahaksid oma kollektiivi rohkem naisterahvaid. Nüüd on pigem nii, et kui sul on IT-firma, siis võiks ikka mõni naine seltskonnas olla, selles mõttes on arvamus muutunud. Asi on natuke muutunud ka selles mõttes, et naised julgevad minna IT-d õppima. Kui me räägime aastast 2012, kui me Tech Sistersi asutasime, oli sedamoodi, et minu ja veel kahe tüdruku, kellega me seda ettevõtmist alustasime, taust ei olnud absoluutselt IT-ga seotud. Aga ülejäänud kolm kuuest olid IT-taustaga. (Tech Sistersi asutasid 2012. aastal idufirma Toggl tarkvaraarendaja Janika Liiv, IT kolledži õppejõud Katrin Loodus, kirjastuse Avita toimetaja Esta Prangel, idufirma Jomi Interactive kaasasutaja Kadri Uljas, disainiagentuuri Velvet arendusjuht Mari-Liis Lind, idufirma pere24.ee projektijuht Diana Poudel – toim). Panimegi siis pead kokku, et kuidas meiesugused tüdrukud, kellel ei ole IT-tausta, saaksid ikkagi IT-sse tulla ja panustada. Ja kuidas need tüdrukud, kes juba tegutsevad IT-alal, saaksid meiesuguseid motiveerida. Vastukaja on olnud väga positiivne ja pigem on see stigma nüüdseks muutunud, naisi ikkagi väga oodatakse sellesse valdkonda. (Ta lisab veidi hiljem, et tööandjad võiksid siiski julgemini palgata ka neid tehnoloogiahuvilisi, nii naisi kui ka mehi, kellel rikkalikku kogemustepagasit veel ei ole, aga suur soov selles vallas areneda ja oma panus anda on olemas.)

 

IT on palju laiem kui programmeerimine – peale uue tarkvara loojate ehk programmeerijate ja arvutipargi haldajate ehk administraatorite on vaja testijaid, tehnikuid jt spetsialiste. Kellest on kõige suurem puudus?

Kõige suurem puudus on alati arendajatest. Arendajate puudus on alati meeletu ja kui oled arendaja, siis on sulle töö garanteeritud. Aga sinna lähevad naised harvem. Naistele sobivad rohkem nn soft skill’id ja pehmed teemad. Neid on ka kergem õppida ja omandada. Mehed on loogilise mõtlemise poolest naistest mingil määral ikkagi tugevamad, aga kui räägime visuaalsest disainist või toorearendusest, on seal jälle naistel palju eeliseid. Kui rääkida sellest, kuhu naisi vaja oleks, siis mina soovitaks kõigil naistel ikka arenduse poole minna, kuigi ma tean, et kõigil lihtsalt ei ole selle vastu huvi. Ka endast rääkides – mina kindlasti ei saa kunagi arendajaks, aga kas ma tahaksin sellest teemast rohkem teada? Jah! Kas ma ise arendan ennast sel teemal? Jah! Aga kas minust tulevikus saab patsiga arendaja? Ei! Seda kindlasti mitte.

 

Ega igaühest peagi arendaja saama?

Jah. Hea arendaja on selle teema vastu huvi tundnud juba aastaid. Miks paljud mehed on tänaseks jõudnud arendajaks? Poisid hakkasid üsna varakult arvutitega tegelema, tegid omaette mänge valmis, aga tüdrukutel olid sel ajal hoopis teised huvid ja võib-olla tüdrukutele arvuteid nii naljalt ei ostetudki. Sealt need käärid arenduses ongi nii suured sisse tulnud. Poisid said kümneaastase edumaa ja tänu sellele on neil kõik põhiteadmised arenduses olemas. Aga kui naine läheb täna tarkvaraarendust õppima, peab ta suhteliselt nullist alustama, kui tal pole varem asja vastu huvi olnud. Aga muidugi on naiste hulgas ka väga palju häid arendajaid – Tech Sistersi üks loojaid Janika Liiv alustas samuti nii, et tal ei olnud varasemaid teadmisi arendamisest, aga praegu suudab ta väga tasemel arendust teha, tal on juba 8–9 aastat ettevõttes kogemust.

 

Miks alustasite Digigirlsi üritustesarja?

Digigirls algas 2013. aastal, kui me tegime esimeses Skype’i kontoris koos Microsoft Eestiga juhtprojekti ja see osutus ülimenukaks. Vastuvõtt oli väga soe, nägime, et tahtjaid on palju. Sellepärast otsustasimegi ettevõtmise üle viia Eesti koolidesse laiemalt, sest saime aru, et me ei suuda kõiki tüdrukuid ühes väikeses kohas nii ehk naa koolitada. 2014. aastal toimus Digigirls Narvas, sel aastal on üritused olnud Tallinnas ja Tartus ning enne aasta lõppu on plaanis korraldada veel kolm üritust. Läbirääkimised käivad, tahame need teha kolmes linnas, aga linnad ja koolid ei ole veel kindlalt paigas. Plaanime ükskord kõik suuremad maakonnakeskused läbi käia, aga millal me igale poole jõuame, on iseasi.

 

Linnalehele on IT-asjatundja varem väitnud, et meie koolituse põhiline häda selles, et inimestele õpetatakse Wordi ja Excelit kitsalt ja mehaaniliselt, mitte aga laiemalt teksti- ja tabelitöötlust. Nii jääb õppur hätta, kui satub teistsugusesse olukorda, näiteks peab kasutama teistsugust operatsioonisüsteemi, rakendustarkvara jne. Kas Digigirlsi töötubades lähenetakse teemale laiemalt ja loovamalt?

Digigirlsi eesmärk ongi tutvustada seda eriala nende naiste kaudu, kes sel erialal töötavad, nende enda kogemuse kaudu. Osalejad saavad valida seitsme teema vahel: programmeerimine, testimine, projektijuhtimine, tootejuhtimine, kasutajaliideste disain, graafiline disain ja andmebaaside loomine. Kõigis seitsmes töötoas ei jõua ajalistel põhjustel kaasa lüüa, aga kolmes jõuab kindlasti. Kõigi töötubade korraldajad räägivad oma loo, kuidas nemad selleni jõudsid ja miks neid just see ala IT-s paelub. Proovime anda tüdrukutele võimaluse käia ja näha eri alasid. Et ei pea just arendajaks saama, vaid siin on nii palju eri alasid, millega tegeleda.

 

Väga suure ringiga. Töötasin kunagi EMT klienditoes, tehniliste asjade sees, ja proovisin end hästi palju tehniliselt harida. Aga ma ei tundnud, et ma IT-sse hästi sobiksin, kuigi tehnoloogia on mul alati kodus olnud. Pärast kooli lõpetamist sain tööd vabatahtlikuna Garage48 HUB-is ja siis hakkasin nii ehk naa IT-firmadega tegelema, nendele üritusi korraldama. Sealt edasi liikusin start-up’idega tegelevasse inkubaatorisse projektijuhiks. Põhimõtteliselt on minu IT-töö olnud projektijuhtimine, IT-ürituste korraldamine. Nii et pigem ma olen soft skill’ide inimene. Aga mulle tohutult meeldib innovatsioon ja tehnoloogia.

 

Idufirma loomine ja innovatsioon pole sulle ju võõras – oled Jomi Interactive’i kaasasutaja ja käisid selle tootega ka „Ajujahi” võistlusel? (Jomi on nn tark joogipudel, mis meenutab sportijale, et tal on vaja vett juua. – toim)

Selle idee peale tuli minu elukaaslane, tema on tehnoloogiainimene ja talle meeldib väga leiutada. Ta tuleb tihti igasuguste ideede peale, aga see idee hakkas mind väga paeluma. Nägin, et me saaksime seda edasi arendada, mulle meeldiks seda müüa ja turustada. Olin ise idufirmadega nii palju seotud olnud ja mul oli väga suur vaimustus peal. Otsustasime osaleda nii erinevatel pitching’utel ehk äriplaanide ettelugemisvõistlustel kui ka „Ajujahil” ja sealt see pall veerema läks. Arendasime Jomit kokku 2,5 aastat. Kahjuks lõppes arendusraha ja me ei suutnud investorite rahasid nii palju peale tuua, kui vaja oli. Seetõttu jäi meil arendus poolikuks. Aga kogemuse võrra saime rikkamaks. Idee, kuidas võiks seda edasi arendada, on täiesti olemas. Eks aeg näitab, mis edasi saab.

 

Ega kõigist idufirmadest saagi asja. Seda peetaksegi loomulikuks, et väga vähesed saavad tegelikult tuule tiibadesse.

Meie kogemustepagasist jäi selle toote jaoks puudu. Kogemuste puudumise tõttu ei olnud meil kohe algul ka õigeid kontakte, kes oleks meid võib-olla natuke kiiremini ja rahasäästlikumalt edasi aidanud. Hiljem, kui raha hakkas lõppema, saime need kontaktid, aga tundsime, et need inimesed oleksid võinud meid juba algusest peale aidata. Start-up’i puhul on tõepoolest oluline investori leidmine, aga kui sul on algusest peale väga tugev meeskond, siis see raha investeeritakse ikkagi meeskonda, kui sa oled alles väga algfaasis. Heal meeskonnal on investeerimisrahasid leida märksa lihtsam kui meeskonnal, kellel puudub kogemus.

Aga ega keegi tavaliselt väga meelt heida, kui idufirma puhul midagi nässu läheb. Ma isegi ei ütleks seda niimoodi, „nässu läheb”, sest koolitus ja kogemus, mida sealt saad, on väga väärtuslik järgmiste ettevõtete loomiseks. Neid kukkumisi tuleb isegi rõõmuga võtta, suhtuda nendesse ainult positiivselt.

_______________________________________________________________________

 

Reisimine muudab avatumaks ja leplikumaks

 

Linnaleht vestles Kadriga ajal, kui ta oli parajasti ümbermaailmareisilt Eestisse koju tulnud. Pool maailma on juba läbitud, teine pool on veel ees. Idas on juba käidud, ees ootab Lõuna- ja Põhja-Ameerika, mh Kanada. Aga enne seda plaanib ta minna Indoneesia kaudu Austraaliasse, kus ootab teda töö viinamarjaistanduses, et reisimiseks raha juurde teenida. “Ümbermaailmareis oli minu unistus olnud juba väga-väga kaua,” ütleb Kadri.

Kuidas on reisimine maailmavaadet avardanud, milliseid muljeid ja kogemusi andnud?

„Kindlasti on reisimine mind ennast avatumaks teinud. Olen kogenud, et mida leplikum on inimene, mida rohkem ta erinevaid asju vastu võtab, seda paremad asjad tema juurde jõuavad,” tõdeb Kadri, kes reisib koos elukaaslasega seljakotid seljas, enamasti hääletades. „Kui me poleks inimestesse, kelle autode peale istusime ja kes meid tänaval lihtsalt ilma palumata aitasid, nii avatult suhtunud, poleks me üldse nii paljudesse kohtadesse jõudnud, kus me ära käisime. Minu jaoks oligi kõige suurem kogemus enda muutumine avatumaks, kuigi ma ise arvasin, et olin ka varem avatud inimene, ning leppimine väga paljude asjadega,” räägib Kadri. Peale selle süvenes temas veendumus, et ta tahab kindlasti koju tagasi tulla. „Mida rohkem ma reisin, seda rohkem ma näen, kui äge on tegelikult Eestis elada, kui head võimalused meil siin on ja kui palju asju saab siin tegelikult ära teha.”

 

______________________________________________________________________

 

Kas teadsid?

Tech Sistersis on praegu ca 25 aktiivset vabatahtlikku.
Eelmisel hooajal korraldati kokku kümme üritust, neist kolm Digigirlsi, üks HTML & CSS-i töötuba ja kuus networking’ut.
Kõige popimaks osutus HTML & CSS-i töötuba, mis toimus mais. Rohkem kui sajast huvilisest pääses osalema 45 naist.
Networking’u idee on tuua huvilised mõnda põnevasse IT-kontorisse, et tutvustada eri ettevõtteid. Peale selle esinevad lühikese ettekandega kaks valdkonnas tegutsevat naist.
Kel huvi kaasa lüüa, võib kirjutada meiliaadressil team@techsisters.org.

2 KOMMENTAARI

I
... 8. november 2015, 15:24
IT-värk on ikkagi rohkem tõsiste meeste mängumaa,mitte tibide meelelahutus....
k
kass 18. september 2015, 20:12
minul oli üks TPI kuldmedaliga lõpetanu kellel õnnestus teha programm mis trükkis tabeli ühele printerile ja sisu teisele

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee