Persoon

Igaüks meist võiks olla veidi ajaloolane 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 3. september 2015, 18:03
Ajaloolane Jaak Juske, Mirtel ja Arsenali kvartali sajandivanune veetorn, millest peagi saab moodne elamu. Heiko Kruusi
Leppisin kokku kohtumise ajaloolase Jaak Juskega, et ta vestaks lugejaile lähemalt ajaloolisest Arsenali kvartalist Tallinnas. Teemaks aga sai meie suuremate linnade areng ning selle laiem tutvustamine.

Kohtume, nagu kokku lepitud, Erika tänavas peamiselt punastest tellistest tsaariaegse kvartali sügavuses asuva muljetavaldava kõrgusega kuuekandilise, kindlustornina ümbruskonna üle kõrguva veetorni jalamil. Kohe Kalamaja taga, teispool selle piiriks olevat raudteed, Karjamaa asumi veerel olevat Arsenali kvartalit ootavad ees suuremad muutused. Osa tsaariajast pärit hooneid on veel rusuvalt mõjuvas nõukogude aja järgses seisus, osa hoogsasti ümberehitamisel. Kvartali merepoolsesse piirkonda kerkib lähiajal kohaliku kandi üks suuremaid kaubakeskusi, on just hiljuti teatatud.

Samal teemal

„Seda lugu on praegu väga paras aeg kirjutada: tänavu täitub nimelt 145 aastat raudtee ja Balti jaama avamisest, mis käivitas Tallinnas tööstusrevolutsiooni,” tähendab Jaak Juske, kui oleme sissejuhatusest juba edasi jõudnud ning ka tema kaaslase, tänavuse sünniaastaga Mirteliga tutvust teinud. Kuni too rahulik on, võime juttu puhuda, määratleb Juske meie tegevuse piirid.

Kõik algas rööbasteest

„Niisiis, 19. sajandi lõpul avati mitmel pool Tallinnas, eriti aga Kopli poolsaarel, ja ka Kalamajas, hulganisti tööstusettevõtteid, mis muutsid linna palet totaalselt ning panid ühtlasi aluse linnaelanike arvu hüppelisele kasvule,” selgitab Jaak Juske treenitud õpetajahäälel. Pole ka imestada, ta peab Eesti vanimas koolis, Gustav Adolfi gümnaasiumis ajalooõpetaja auväärset ametit. „Balti jaama avamisaastal 1870 elas tollases Revalis 30 000 inimest, 45 aastat hiljem, kui algas Esimene maailmasõda, aga juba 116 000,” lisab ta.

Juske selgitab 19. sajandi lõpus ümber Tallinna vanalinna kerkinud puust agulite (näiteks Kalamaja, Pelgulinna, Kassisaba) tekkepõhjuseid: tollal ühistransporti polnud, nii ehitatigi ümber kunagise kindluslinna nii tööstushooned kui nende lähedusse ka tööliselamud. „Need on meie rõõmuks suures osas praegu alles, ehkki toona plaaniti neid ajutistena,” seletab ta muheldes.

„Osa, näiteks Kompassi ja praeguse välisministeeriumi ümbruskond, hävis märtsipommitamises 1944. aastal, suur osa aga on säilinud. Sellele on kaasa aidanud riigikordade suhteliselt sage vahetumine,” lisab Juske. „Ja nüüd on tekkinud olukord, kus me oleme neid piirkondi hakanud väärtustama kui elukeskkonda ning on ka tekkinud vahendeid, et neid korda teha,” märgib ta ning viitab Kalamaja ja Telliskivi linnaku näitele. Ta meenutab, et sajandivahetusel polnud erilist tahtmist Balti jaamast põhja poole minnagi, nii käest lastud oli see ala, mis nüüd on Eesti üks kõrgemate kinnisvarahindadega piirkond.

Kopli läheb moodi

„Ja nüüd algab peagi Kopli liinide ehitus. See uinuv kaunitar on lähikümnendi kõige kiirem arenduspiirkond. Vaikne koht mere ääres, kaunis vaade Paljassaare linnukaitsealale, kesklinn samas kiviga visata,” nimetab piirkonna plusse Juske, kes muide ka ise elab siinkandis, küll üle raudtee Pelgulinnas. „Kunagised tööstuspiirkonnad ootavad veel arendamist, näiteks Balti manufaktuur Sitsi mäel. Sellesse veetorni aga kavandatakse seitsmekorruselist kortermaja. Fantastiline vaade merele, torn ise oma hüljatuses meenutab Rooma-aegseid varemeid,” teatab ta.

„Eesti riigi sündimise ja taassündimise järel läks mitu suurt tööstust pankrotti ja neile piirkondadele tuli leida uus funktsioon. Tallinna kõige kiiremad laienemisperioodid on aga jäänud tsaariaja lõppu ja nõukogude aja teise poolde,” paigutab ajaloolane praeguse aja ajaloolisele foonile.

Jaak Juske pole siiski vaid kooliõpetaja. Vahepeal ka poliitikuna tuntust kogunud ning praegugi linnapoliitikuna tegev mees on viimasel ajal saanud hoopis teistsugust tähelepanu ja tunnustust. Oma kaua kestnud ajaloohuvi, eriti mis puudutab Eesti linnade arengulugu, on ta vorminud mitmesse raamatusse, lisaks peab aadressil jaakjuske.blogspot.com ajaveebi, mis suures osas pühendatud lugudele Tallinna ajaloost. Neil päevil täitus sellel üllatav miljon lugemiskorda. Samuti korraldab ta huvilistele tihti linnas ekskursioone ajaloolistel radadel, näiteks üks populaarsemaid on maa alla kadunud Härjapea jõe kulgemise tutvustamine.

Ajaloolane algusest peale

„Ajaloohuvi on mul juba vist sünnist saadik (tema isa on tuntud kunstiajaloolane Ants Juske – toim), aga gümnaasiumi ajal hakkasin ma eriti huvi tundma meie vanemate linnade ajaloo vastu, lugusid talletama, pilte otsima. Tänapäeval, digiajastul on seda võrratult kergem teha. Ühtlasi hakkasin selleteemalist blogi pidama, sealt tuli koos tuttava kirjastustöötajaga juba raamatu kirjutamise mõte. Nii sündiski aastal 2012 „Lood unustatud Tallinnast”,” räägib Jaak Juske.

Nüüd, kolm aastat hiljem on ilmunud juba üheksa raamatut. „Neli neist on mõeldud lastele – Eesti ajaloost, siit pärit rüütlitest, mereröövlitest, ka oma lapsepõlve Eestist. Suvel sai valmis raamat Venemaa ajaloost, olen koolis näinud, et nüüd, Ukrainas toimuva taustal on neid teadmisi väga vaja. Tulekul on ka raamat Pärnust ning Härjapea jõest, minu lemmikust, mis on üks Tallinna tööstuse arengu hällidest,” selgitab ta. „Mis on eriti üllatav ja tore – näiteks Härjapea jõest on inimestel mälestused täiesti olemas. Aga eriti keegi ei tea, kust see voolas,” kirjeldab ta mäletamise imelikke teid.

„Kui ma mõnest linnast kirjutan, olgu see Tallinn, Tartu, Narva või Pärnu, alustan ikka kõige algusest. Tallinna puhul näiteks 5000 aasta vanusest asulakohast, mis avastati Vabaduse väljaku ümberehitamise ajal. Aga põhjalikum huvi on mul perioodi vastu, mis ulatub umbes 150 aasta tagusest ajast tänapäevani, ehkki ka keskaeg pakub palju huvi, ” selgitab Juske.

„Kas selline tihe, lausa tänava ja hoone kaupa muutuva linna uurimine paneb sellele linnale ka teise pilguga vaatama?” oskan küsida. „Kunagi alustasin Postimehes Tartu lugude kirjutamisega. 18. sajandini oli Tartu võimsaim hoone piiskopilinnus praeguse tähetorni kohal, sellest pole praeguseks midagi säilinud. Suur osa keskaegsest linnast on ammu hävitatud, praegu on lugejaile Tartus üsna keeruline näidata majakaid, mille järgi vanades lugudes orienteeruda,” märgib Juske.

„Sama on mulle väga meeldiva Narvaga. Kui sattusin esimest korda teadlikus elus Narva, see oli koos isaga aastal 1992, selgus, et teadsin seda kadunud renessansiaegset Narvat paremini kui nüüdisaegset. Pilk on muidugi muutunud, sellele aitab kaasa ka hulk vanu fotosid, mis mulle kätte on sattunud. Uuel ajal on lugude ja piltide levimisele eriti tõhusaks abiks sotsiaalmeedia, väga palju inimesi on välja pannud albumeist leitud põnevaid fotosid,” selgitab Juske. Tal on Facebookis 3000 jälgijat. Mul jääb üle vaid noogutada, kuulun ise samuti Facebookis mitmesse, peamiselt Tallinna ajalugu kajastavasse gruppi.

Kui Erika tänava merepoolses otsas, Arsenali peahoone juures ümber pöörame, et vestlust jätkata, tähendab Juske, et pood tulebki sinna, aga hoone sisse, naastes sellega korraks loo alguse teema juurde. Ning räägib lähemalt 1910. aastal alguse saanud hoonestu ajaloost. Eesti ajal toodeti seal püstolkuulipildujaid, mürske, padruneid, aga ka välitelefone. Sõja ajal, mis juba ohuna õhus hõljus, plaaniti meie sõjaväe jaoks toota 20 miljonit padrunit ja 270 000 mürsku. Vene võim vedas sisustuse minema, pärast sõda aga toodeti seal sõjamoona mereväe suurtükkidele, hiljem ka raketiosi.

„Praegu on unikaalne hetk Tallinna ajaloos,” elavneb Jaak Juske. “Üle hulga aja on rannaäär, mis Vene ajal oli täiesti suletud, nüüd alates Koplist ja Paljassaarest linnahallini taas täiesti avatud.” Praegustest planeeringutest sõltub, milline on linlaste suhe merega edaspidised mitusada aastat, lööb Juskes välja ka linnapoliitiku suhtumine.

„Kalarand on pikalt kuum teema. Olen veendunud, et asjaolu, kus meil on keset linna säilinud sadakond meetrit liivaranda, on väga unikaalne. Mulle sobib väga, et ehitatakse uusi maju, et siinne piirkond areneb. Aga ma ei saa arendaja jonnist aru. Kohalik kogukond ei soovi ju arendajat ahistada, vaid tahab, et rand jääks alles. Linna soov on aga, et tulevikus saaks rajada rannapromenaadi Piritalt Koplisse. Ja sealt edasi mööda Stroomi randa Rocca al Maresse,” ütleb Juske, viibates saateks laia kaare põhjast lõunasse.

„Linn on pidevas muutumises, iga perioodist peaks jääma samas alles midagi väärtuslikku, ka nõukogude ajast on säilitamisväärset. Näiteks linnahall ootab juba ammu uut elu, see on ju kaitse all. Kadunud on vana Sakala keskuse hoone, rahandusministeeriumi hoone – need olid ju omaaegsed esindushooned,” lööb ajaloolase veri uuendustest tulvil ajaski välja.

-----------------------------------------------------

Inimeste lood

„Kui küsid, kust mu lood pärit on, siis isalt Antsult, aga veelgi enam praeguseks kadunud insenerist vanaisalt, tõeliselt harrastusajaloolaselt Antolt. Temal oli eriline võime koukida välja vanu ja põnevaid lugusid, tema on olnud paljus mu õpetaja. Ja arhitekt Raul Vaiksoo samuti,” meenutab ajaloolane Jaak Juske.

„Aga nüüd, kus ma olen nende teemadega avalikumalt tegelnud, tulevad inimesed ise enda ja oma lähedaste lugusid jutustama. Ka kirjutavad, kutsuvad külla, näitavad vanu fotosid. Perekonnakogudes võib olla kuldaväärt ülesvõtteid, mõnel neist aga inimeste taustal linnavaade, mida olen paarkümmend aastat otsinud,” räägib Juske sellest, kuidas aeg ja lood sellest temani, seekaudu aga tuhandeteni jõuavad. Ajaloolase ja ajalooõpetaja sõnum meile kõigile on: jäädvustage olevikku, sest juba homme on see minevik, mis hakkab sama kiiresti, kui kalendrist langevad lehed, ka mälestustest taanduma.

Millised need lood võivad olla, tasub lugeda Jaak Juske ajaveebist näiteks tänavu 9. märtsi alt, kus kirjas Tallinna linnavolikogus kantseleis töötava 81-aastase Ulo Talivee mälestused märtsipommitamisest ja küüditamistest Kalamajas. Loe lisa blogist jaakjuske.blogspot.com.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee