Persoon

Filmihuviline jumalasulane tegi saja-aastasest orelist filmi (1)

Ille Grün-Ots, tallinn@linnaleht.ee, 27. august 2015, 14:06
Kalle Kadaka mitu palet: kirikuõpetaja kehastab põnevusfilmis „Pangarööv” Milvi peigmeest.  Erakogu
Toronto 54-aastane eesti koguduse õpetaja Kalle Kadakas on nooruslik ja karismaatiline hing, kes erineb suuresti ettekujutusest tavalisest kirikuõpetajast.

Kireva mineviku ning teatri- ja filmihingega mees on uue tõsielufilmi „Oreliga” süda ja režissöör.

Õpetaja Kadakas võib filmitegemisest rääkida lõputult. „Ma olen vilksamisi mõelnud, millest see sealse ühiskonna kultuuriloome sünnib. Milleks see kultuur meil seal selles kitsas Eesti ühiskonnas areneb? Varem oli asi missiooni tähendusega: hoiame Eesti riiki alles, ehitame Eesti riigi Kanada riigi sisse. Mis siis nüüd? Nüüd jääb siis nagu vist edevus üle?” küsib ta.

„Ma ise olen kunagi olnud enda arvates mingisugune filmitegija, seitse aastat režissööri assistent, Jüri Sillarti juures näiteks. Mul aga kunagi ei kripeldanud, et peaks ise filmi tegema hakkama. Nüüdseks on siinne missioonikramp aga üle läinud ja edevus vist on sees alles, nii et filmi tegemiseks oli ilmselt ainult impulssi vaja,” meenutab Kadakas.

„Ja impulss tuli! Meie kaameramees Alex Kink ütles, et tema tahab nüüd filmi teha. Tema abil olime, muide, teinud ka näitemängu „Papa”. Mina siis Alexile, et oot-oot, tahad „Papa” uuesti teha või? Minul küll mingeid teemasid pähe ei torganud kohe. Aga samal ajal käis meie Vana-Andrese kiriku müük. Muudkui tassisime ja tassisime asju ära ja siis ühel hetkel selgus, et mis seal majas kõige väärtuslikum on – orel ju! Ja hea orel! Kõik kiitsid. Meie oma organist Marta Kivik ja kõik teised, kes mänginud. Kui Torontos käis orelikunstnik Ene Salumäe Eestist, sai temaga räägitud Hugo Lepnurmest, kellest on tehtud film „Oreli sisse minek”. Ma ise olin selle juures veel Olav Neulandi assistent olnud. Ja siis ühel hommikul Martaga rääkides plahvatas – teemegi filmi sellest orelist,” meenutab ta filmi sünnilugu.

Nii hakkaski pall veerema. Esimene võttepäev Roman Toiga tuli väga hästi välja ning sai selgeks, et filmi asutaksegi ikka täie innuga tegema.

„Järgmisena tuli orelitöökoda, kus meie orel tehtud ja millest oreliehitaja Karl Raudsepaga olime rääkinud. Mure oli muidugi, kuidas kõik ülesvõetav ikka päris filmiks kokku saaks. Et ei jääks ripakile, nagu mul paar asja varem on jäänud. Aga see filmitegijate verevendlus kestab ikka ning nii otsiti üles Kaie-Ene Rääk, kes lõpuks kõik kokku monteeris. Tegelikult tänu kahele naisele, Kaie-Enele ja Martale – kes läheb kas või läbi kiviseina, kui vaja – lõpptulemus sündiski,” selgitab Kadakas.

“Ühe asja pean ma veel ära rääkima,” ütleb ta. “Ühel hetkel, kui oli juba selgunud, et me tõepoolest teeme filmi, tuli meelde: ahoi, poisid, selleks läheb ju raha ka vaja! Saime siis eelarve, 7000 Kanada dollarit, kokku Peetri koguduse suurel toel, annetasid ka Vana-Andrese koguduse liikmed.”

 

Teekond kirikusse

Kuidas aga filmiinimene Kanadasse sattus ja veel kirikuõpetajaks? Kalle Kadakas räägib kõik algusest lõpuni ära.

„Olen sündinud ikka Eestis, Tarvastus. Mustla kooli ei tahtnud minna, seal oli traktoriõpetus. Läksin hoopis Viljandi 4. kooli ajaloo eriklassi. Peas mõlkus kogu aeg mõte, et edasi tahan minna õigusteadust või eesti filoloogiat õppima. Aga uues keskkonnas tõdesin taas, et ma tegelikult olen endiselt üks narr ja et näitlejavärk on minu tee. Nagu ikka satub, lavakasse minu keskkooli lõpetamise aastal vastu ei võetud (vastuvõttu konservatooriumi lavakunstikateedrisse korraldati tollal üle aasta – toim). Aga sõjavägi kollitas ja oli selge, et kuhugi peab sisse saama. No läksin siis Tallinna pedagoogikaülikooli näitejuhtimist õppima. Kolmandal kursusel hakkas tunduma, et asi on mõttetu: näitekunsti ei ole ju võimalik õppida, see anne kas on või ei ole. Siis tahtsin saksa filoloogiat õppima minna, aga tollast Tartu ülikooli saksa kirjanduse õppejõudu Rita Tasat ei olnud käepärast, tema oleks aidanud mul üle minna, aga ta oli puhkusel. Jäin siis pedasse edasi. Tööle mõtlesin alul minna rahvusraamatukokku, aga sellest ei tulnud midagi välja,” räägib ta.

Kadakas otsustas marssida Tallinnfilmi uksest lihtsalt sisse – ja sinna ta seitsmeks aastaks jäigi. „Kuigi ma pole iial tahtnud filmiga tegelda, puhas teater on minu ideaal,” märgib ta. „Sain ka Toominga stuudiosse sisse, aga mul oli vahepeal õudne vigastus ja sinnapaika see asi jäigi. Alkoholism tuli samuti kallale. Õnneks oli meil Tarvastus õpetaja Harry Haamer. Tema rääkis mulle kogu aeg oma eluvisioonist ja nii ma Tartu ülikooli teoloogiat õppima läksingi,” jutustab Kadakas oma värvikast teekonnast jumala juurde.

„Eks ma olen lapsepõlvest saadik tegelikult kirikuga seotud olnud, sündisin pastoraadis ja kasvasin surnuaia ääres. Muuseas, õpperaha (toona tuli teise kõrghariduse eest ise tasuda – toim) maksis kinni Liviko direktor Udo Themas – hästi vastutulelik inimene, olen talle siiani tänulik,” lisab ta.

Aga enne Kanadasse sattumist jõudis Kalle Kadakas mitmel pool Eestis kirikuõpetajana töötada. „Olin Viljandis Jaani koguduse õpetaja. Juhtus seal väike äpardus ja mind degradeeriti Põltsamaale. Teenisin ka Kolga-Jaani kogudust, see on mu vanaema kogudus. Kui mind sealt koondati, võttis ikka väga pikka aega, et koondamisrahad kätte saada. Aga lõpuks sain ja leppisime koguduse juhatusega ilusti ära. 2004. aastal mind sõpradest kolleegide tegutsemise tulemusena Torontosse kutsutigi. Ja siin ma nüüd olen,” tõdeb ta.

 

__________________________

Film orelist, kirikust ja inimestest

6. augustil esilinastus Tallinnas Sõpruses ja 12. augustil Viljandis Sakala keskuses tõsielufilm „Oreliga”, mis räägib Kanada Toronto Vana-Andrese kiriku orelist, organistidest, muusikast ja ajast. Film on võetud ka oktoobris Torontos peetava Eesti dokumentaalfilmide festivali EstDocs kavva.

Linateos räägib peale oreli ka pagulaskonna hääbumisest, tõdeb õpetaja Kalle Kadakas.

„Vana-Andrese kiriku müügileping on sõlmitud. Quebeci orelifirma Casavant Frères’i vendade-orelimeistrite sajandivanune orel, mis on ühendanud ja ülendanud šoti presbüterlaste, Kanada ühendatud kirikurahva – eesti ja läti luterlaste – hingi, on loovutatud uutele tulijatele, presbüterlaste Armu kirikule.

Eesti ja läti kogudus on oma pühakojast lahkunud, lätlased Toronto St. Johni, Toronto teise läti kirikusse, eestlased soome Agricola kirikusse. Sel sügisel saab juba aasta soomlaste ja rootslastega Agricola kirikus olemist. Läbisaamine soomlastega on ajaloolistel, kristlikel ja inimlikel põhjustel hea. Aga mis saab kogudusest edasi? Pagulaspõlvkond on lahkumas igavikku. Teise ja kolmanda põlve järeltulijate side kiriku ja kogudusega on tseremoniaalne.

Üks samm üle pagulaskogukonna paratamatu hääbumise läve on taas astutud. On see saatus, nagu fataalsel häälel tunnistab orelist pelgalt aasta võrra noorem auväärne maestro Roman Toi, või hoopis inimkooselus toimuva assimilatsiooni sundimatu kulg?

Linateoses räägivad orelist ja mängivad orelil eri põlvkondade Kanada-Eesti, Kanada-Läti ja Kodu-Eesti organistid Roman Toi, helilooja Lembit Avesson, oreliehitaja Karl J. Raudsepp, organistid Davids Smits, Marta Kivik jt, aga ka orelikunstnikud Ene Salumäe ja Aaro Tetsmann. Oreli kõlavärvide avamise käigus avanevad muusikalised käekirjad, inimkarakterid, organisti rõõm ja varjatud kurbuski.”

 

____________________

Mängufilmid, kus Kalle Kadakas on kaasa löönud

2009 „Pangarööv” (Milvi peigmees)

1991 „Noorelt õpitud” (II režissöör)

1989 “Äratus ” (II režissöör)

1989 „Perekonnapildid” (režissööri assistent)

1988 „Varastatud kohtumine ” (režissööri assistent)

1987 „Madude oru needus ” (režissööri assistent)

1986 „Keskea rõõmud ” (režissööri assistent)

1985 „Puud olid...” (režissööri assistent)

1984 „Hundiseaduse aegu ” (režissööri assistent)

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee