Persoon

Musta Mandri tulevik on naiste kätes (25)

Tiina Kangro, tiina.kangro@linnaleht.ee, 6. august 2015, 16:30
Comfort Mussa tahab näha Aafrikat, kus tüdrukud pääsevad võrdselt poistega kooli ning naised käivad tööl ja osalevad poliitikas. Penjo Photography 
Comfort Mussa (30), omade seas lihtsalt Commy, on kirglik ja andekas ajakirjanik, kes on veendunud, et hästi jutustatud lood aitavad muuta maailma paremaks.

Hoolimata noorusest on ta oma tööga saavutanud praeguseks haarde, milleni ei küündi ilmselt ükski Eesti ajakirjanik ega meediainimene. Lisaks tuntusele kodumaal Kamerunis kolumnisti, raadiohääle, dokumentalisti ja blogijana on ta Lääne-Aafrika naisajakirjanike ühenduse asutaja ja eestvedaja ning edastab Mustalt Mandrilt uudiseid ka mitmele rahvusvahelisele uudistekanalile, sealhulgas AFP-le.

Comfort Mussa oli koos kaameramehega kohal ka mai lõpus Tallinnas toimunud muusikafestivalil Orient. Temani olid ühelt Keenia ajakirjanikult jõudnud kuuldused, et seekord osalevad siin ka autentsed esinejad Aafrikast, ning ta soovis näha, kuidas Euroopas neid vastu võetakse ja plaanis anda reportaažide kaudu sellest huvist nende mandri iidse kultuuri vastu teada kodupublikule.

Kes Oriendi-aegseid meediakajastusi mäletab, siis Comfort ja tema kaameraoperaator olid ühtlasi need „kahtlased mustanahalised”, keda siinne lennujaamatöötaja püüdis pärast festivali lõppu takistada İstanbuli kaudu kodumaale tagasi lendamast, sest … „mine tea, äkki tahavad veel Türki jääda”. Nädalapäevad varem, kui nad olid valmistunud tegema Tallinna lennujaamas reportaaži Zimbabwe ääremaa väikekülast pärit laulu- ja tantsutrupi liikmete saabumisest, oli aga selgunud, et nemadki olid jäetud poolel teel kogu oma esinemisvarustusega tõotatud Euroopasse suunduvast lennukist maha. Kuigi artistidel olid olemas nii korrektsed viisad kui ka festivalikutse ja korraldajate kontaktid, tundus Euroopa lennufirma esindajatele, et „niisuguseid” tuleb kahtlustada.

Comfortiga vesteldes seda teemat puudutades libiseb ta aga neist seikadest meisterlikult üle ning me räägime pisut laiemalt põgenikest ja rahvaste liikumisest.

Viimasel kümmekonnal aastal, kui maailmas on tekkinud palju sõjakoldeid ja ebastabiilsust, on tema kodumaa, 22 miljoni elanikuga Kamerun võtnud vastu isegi kuni 100 000 põgenikku aastas. Need inimesed on tulnud põhiliselt Kesk-Aafrika vabariigist, Tšaadist ja Nigeeriast.

Põgenikud

Kamerun on pindalalt Rootsi mõõtu ning on Musta Aafrika kümne jõukama riigi hulgas kümnes – sisemajanduse kogutoodangu poolest on see Eestist siiski ligi kaheksa korda vaesem –, kuigi umbes kolmandik inimestest elab allpool rahvusvaheliselt määratletud vaesuspiiri (1,25 dollarit päevas).

„Kuidas te suudate nii palju põgenikke vastu võtta? Kas see ei tekita ületamatuid probleeme?” uurin. Comfort vastab, et küsimus ei ole tegelikult üldse selles, kas neid vastu võtta või mitte: „Nad lihtsalt tulevad. Neil ei jää muud üle, nad põgenevad ebanormaalsete olude eest. Kõigil inimestel on õigus elule ning meie kohus on neid aidata ja toetada kõigega, mis on meie võimuses.”

Ta nõustub, et naabermaadest tulijatega on sellevõrra kergem, et elustiil ja olud on võrreldavad. Samas eeldab ümberasujate vastuvõtmine siiski üht ja sedasama: mõistmist ja valmisolekut aidata, ka enda jaoks üht-teist ümber mõelda.

„Kuidas kohaneks Aafrikast tulija näiteks Eestis?” uurin tema arvamust. Comfort on koolituste, konverentside ja koostööprojektide tõttu maailmas üksjagu ringi sõitnud. „Minu kogemuse järgi on Eesti väga sõbralik maa. Kohtusin Oriendil käies võrratute inimestega. Ma arvan, et Eesti on suurepärane riik, kus elada, õppida või töötada. Ma tean palju oma kaasmaalasi, eriti noori, kes soovivad reisida ja maailma avastada ning kes tuleksid hea meelega siia kõrgkooli või ka tööle, et majanduslikult jalad alla saada,” tunnistab ta.

„Muidugi tuleb arvestada, et kohanemine võib aafriklase jaoks olla Eestis pikem. Keel, kliima, erinev kultuuritaust – sellesse sisseelamine nõuab aega ja pühendumist. Vajalik on ka, et siinsed inimesed oleksid avatud ja kannatlikud ning tunneksid samuti huvi tulija kultuuritausta vastu. Kohanemine sujub siis, kui see on kahepoolne protsess,” lisab ta.

Rahvaste paabel

Kamerun ise on tõeline rahvaste ja keelte paabel. Seal elab enam kui kahesaja rahva ja keelegrupi esindajaid, arvukamad neist on bantud, kirdid, fulaanid jt. Kaks kolmandikku rahvast on kristlased, viiendik moslemid ja ülejäänud uskmatud või esindavad mitmesuguseid maauske.

Riigikeeli on koloniaalajast jäänud kaks – inglise ja prantsuse. Enne britte ja prantslasi oli Kamerunil tegemist sakslastega, 15. sajandil aga portugali maadeavastajatega. Just nende pandud hüüdnimest sai Kamerun endale ka nüüdse nime – Rio dos Camarões (tõlkes „krevettide jõgi”). Pügmeed ja bantud tegutsesid seal aga ajaloolaste andmeil juba aastatuhandeid varem.

Comfort ise on igbo päritolu. Ta on üles kasvanud suures, sõbralikult koos elavas suguvõsas armastavate vanemate ja kolme noorema õe-venna kõrval.

Kuigi Kamerunis on üldiselt tavaks, et mehed ja pojad on tähtsad ning naised ja tütred teevad vaikides kodutöid, oli temal õnne sündida teistsuguste vaadetega perre. Ta ei väsi ka oma kommentaarides ja sõnavõttudes meenutamast, kui suurt rolli mängis tema kujunemisel isepäiseks ja julgeks ühiskonnamuutjaks just see, et vastupidiselt levinud avalikule arvamusele kinnitas isa talle igal hetkel: pole vahet, kas oled poiss või tüdruk – tähtis on, kes sina oled!

Comfort on võtnud oma südameasjaks tõsta Aafrika naised jalgele. „Riikide arengu võti on naiste kätes. Kui naised annavad oma täispanuse kogukondade ja riikide arendamisse, hakkavad asjad muutuma,” ütleb ta.

Oma artiklites ja raadiosaadetes tõstatab ta sageli teemasid, millest Aafrikas pole varem julgetud suudki paotada, olgu selleks seksuaalsuhted, koduvägivald, puuetega inimeste väärkohtlemine või ka naiste osalemine poliitikas.

Comfort on veendunud, et ajakirjaniku relv on lugude jutustamine. „Me elamegi tegelikult lugude keskel, mis iga päev mõjutavad ühel või teisel moel inimeste elusid. Ajakirjaniku ülesanne on need lood üles noppida ja anda edasi täpselt ja õiglaselt. Lugejate või kuulajateni jõudnud selliselt jutustatud lood aitavad inimestel maailma üle järele mõelda ning teha teadlikke ja põhjendatud valikuid. Ma ei saa midagi parata, et armastan seda tööd – lugude jutustamist,” põhjendab Comfort Mussa oma ajakirjanduslikku kreedot.

Lapsepõlvest mäletab ta ema ja isa lastele lugusid vestmas. Need olid nii võimsad, et ka Comforti harrastuseks sai juba teismelisena juttude kirjutamine. Siit edasi polnud ajakirjanduseni enam pikk tee. Tema jutustamisoskus on pannud Aafrikas nii mõnedki asjad teistpidi liikuma.

Kes siis veel?

Näiteks paljastas tema artikkel šokeeriva fakti, et paljud pered näljutavad epilepsiahaigeid lapsi, sest nendeni pole jõudnud info riigi subsideeritud ravimitest ja nad kuulavad ravitsejaid, kes soovitavad haiguse seljatamiseks loobuda enamikust tavainimesele kättesaadavatest toiduainetest. Diskussioon sotsiaalteenuste üle puhkes loost, milles ta oli portreteerinud suurlinnade tänavatel hulkuvaid üksinda jäänud intellektipuudega naisi, kes langevad vägistamise ohvriks.

Comfort tunnistab, et järjest rohkem köidab teda blogimine, interaktiivne suhtlus sotsiaalmeedias ja otsene kogukonnatöö inimestega. „Kõige paremini töötab isiklik kontakt. Usalduslik suhe tekib siis, kui saadakse kokku, arutatakse asja grupis. Telefoni teel suhtlemine on väga tõhus. Siis tuleb tagasiside ja saab rääkida just sellest, mis inimest kõige rohkem puudutab. Suur meedia on hea jälle selleks, et artikkel või raadiosaade inspireerib paljusid kaasa mõtlema ja julgustab inimesi ka ise suud avama teemadel, mida nad seni on kartnud või häbenenud. Raadio on väga tõhus vahend, mille kaudu teemasid tõstatada ja arutada. Minu eesmärk on, et naistest ja juba tüdrukutest saaksid julged ja hakkajad kodanikud,” kirjeldab Comfort.

Ta on õnnelik selle resonantsi üle, mille tema töö on Kameruni ühiskonnas ja ka laiemalt esile kutsunud. „Kui mina seda ei tee, kes siis teeb?” ütles ta ühes hiljutises intervjuus vastuseks küsimusele, kust ta võtab jaksu kõige sellega tegelda. Ja lisas samas, et just nii soovitab ta mõelda kõikidel inimestel.

____________________________________

Kamerun: miniatuurne Aafrika

# Kamerun on Eestist umbes kümme korda suurem, 22 miljoni elanikuga riik Kesk-Aafrikas.

# Riiki kutsutakse sageli miniatuurseks ehk väikseks Aafrikaks selle äärmiselt suure loodusliku ja kultuurilise mitmekesisuse tõttu. Sealt võib leida peaaegu kõike, mida suurest Aafrikast: kauneid liivarandu, mägesid, kõrbeid, savanne ja vihmametsi. Kamerunis elab 230–282 rahva ja keele esindajaid, riigikeelteks on prantsuse ja inglise keel.

# Kamerun on iseseisev alates 1960. aastast. Riiki juhtiv president Paul Biya on olnud ametis 1982. aastast. Riik on majanduslikult ja poliitiliselt stabiilne ning arenev.

25 KOMMENTAARI

j
18. september 2015, 02:33
jälle mingi krt neegri pask, kas nüüd ongi see Eesti uus uudistemaastiku kurss, et kõik mis keegi kuskil neegriga seotud on , tuleb kohe pressi anda ?
w
wallhalla 8. august 2015, 14:03
Haridust on vaja neile neegritele, eriti noortele meesetle, et ei jookseks lolli peaga mo'o'da maailma laiali.
Loe kõiki (25)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee