Värsked Tallinna uudised

Kõrgel pilves keset välke, päikest ning vihmahooge 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 2. juuli 2015, 16:00
Instruktor Jelena Selivanova valvab, et ajakirjanik lummavast vaatest liiga suurde vaimustusse ei satuks. Heiko KruusiFoto: Heiko Kruusi
Tallinna teletornil täitub tuleval nädalal 35 aastat. Eesti kõrgeim rajatis valmis 1980. aastal olümpiamängude telepildi ülekandmiseks.

Teletorn on vast üks populaarsemaid külastusobjekte kogu riigis: õuemurust 170 meetri kõrgusele tõusis läinud aastal üle 200 000 inimese. „Me küsitleme paar korda aastas külastajaid ja tuleb välja, et kolmandik neist on siin vähemalt teist korda. Pool külalistest on Eesti oma inimesed,” ütleb teletorni juhataja Riina Roosipuu, kui oleme 21. korrusel kohvilauas istet võtnud. Paistab jah, et paari aasta tagune põhjalik renoveerimine ning ulmeliselt mõjuv ekspositsioon on kujundanud üle Kloostrimetsa mändide latvade kõrguvast tornist enama kui vaid koha, kust mõnel jahedamal pühapäeval tunnikeseks koos lastega läbi astuda.

Üritan endamisi välja arvutada, millal ma ise viimati tornis käisin – vist 15 aastat saab täis. Muutunud on palju. Ammu on killustikuveskisse kadunud väravahooneke, mille trepil võidukalt lehvitati tol 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal, mil sidekeskust enda kontrolli alla võtta üritanud Vene sõdurid käivitasid soomukid ja minema töristasid. Nüüd on vaated avarad, kaldteedega sissekäigukompleks juhatab sisse keskkonna, mis ei tundu sugugi 1980. aastate järgi õhkav. Toda aega meenutab värava juures kõrge mälestuskivi, ülejäänu on aga nagu uuest ajastust, ka pead kuklasse ajama sundivalt kõrgusse sööstev betoonehitis isegi. Kõrgus 314 meetrit. Praeguses keskkonnas ja kujunduses on futuristlikku hõngu, midagi kosmoseuurimisest ja tähetorniromantikast.

3,5 meetrit sekundis

Piritale tulles oli päike väljas, aga pilved juba kogunesid. Kui meid 56 sekundiga 21. korrusel asuvale vaatekorrusele viinud kiirlift kohale jõuab, on kõik otsustavalt muutunud. Me oleme sattunud otse pilve sisse, veel aimatav hingemattev panoraam muutub iga hetkega üha ähmasemaks, helge ilmaga kogu silmapiiri (ja kõike sellest lähemal asuvat) uudistada võimaldavate suurte akende klaase mööda voolab alla rohket vett. Hea ilmaga paistab Helsingigi, Kehrast, Pranglist ja Tallinnast rääkimata. „See on vaade, mida peab elus nägema,” kõlab lööklause torni kodulehel. Aga ega sellega ei liialdata, tõden hajuva pilve vahelt kaksiktornide poole kiigates.

Pilve lõpliku hajumiseni uudistame väljapaneku korruse valge seene kujulisi interaktiivseid infoekraane, kust saab teada palju õpetlikku nii ilma, maa kui ka Eesti ja eestlaste kohta. Ning põlevkivi ja kosmoseuuringute kohta. Ja siis veel vaatekaamerad, millega saab uurida isegi seda, kas Viimsi mõnes peres pole pesu vihmaga nöörile unustatud. Kui aga maa ei paista, võib vaadata vaatesalvestisi. Nõrgemanärvilisi aga paneb kindlasti hüppama, kui nende jalge ees saab läbipaistvaks seni matina püsinud põrandaaken ning sealt hakkab paistma 170 meetrit allpool vihmast piitsutatud asfalt. Lapsed kõhutavad külmavereliselt ümber selle kaevu meenutava akna ja teevad endleid.

„Meil jätkub uudistamist ikka mitmeks tunniks. Publikule on muidugi vaja kogu aeg midagi uut pakkuda, nii on meil plaanis ka sel suvel hulk kammerlikuma iseloomuga kontserte, ning muidugi lasteüritusi. Plaanime ka suuremat teaduspõhist näitust elu võimalikest maavälistest vormidest,” kirjeldab juhataja Riina Roosipuu 35. sünnipäeva tähistamise järel ees ootavaid üritusi.

Sünnipäevapidu, mis kestab 9.–11. juulini, tuleb aga väga esinduslik, teletorni saabub hüppama 50 base-langevarjurit igast ilmanurgast, vaatemängulised sündmused teletorni õuel on kogu perele tasuta. 9. juuli õhtul toimub ka kontsert.

Põhilise juurde

Päike tuleb välja ja usaldame minna restorani välisterrassile, mida ümbritsevast maailmast eraldab kindel väiksesilmaline võrksein. Vihmamärg mets aurab taamal kuuma päikse käes. Saabub tõehetk ja koos sellega jõuab kohale instruktor Jelena Selivanova, kaasas kahed neoonvärvides rakmed. Ta kinnitab mulle ja fotograafile rakmed selga ja astume välja, piireteta alale. Kogemata maastikuga üheks saamast hoiab meid tagasi mõnemeetrine toekas nailontross, mis jookseb üht otsa pidi mööda terastrossi ega lase ka kõige uljamaid liialt serva ligi. Serva taga on aga 170 meetrit tühjust. Tuul sakutab jope hõlmu, aga muidu on üsna vapper tunne. Jelena ja fotograaf teevad pilti. Ja üldse ei ole hirmus. Madalatipulises Eestis sirgununa tunnen tunduvalt suuremat ebamugavust näiteks treppredelil turnides. Kõik sõltub ilmselt perspektiivist. Ja vaated on, muidugi, uimastavalt avarad. Kui esmane orienteerumine tehtud, libiseb pilk ka kaugemale. Vaieldamatult on vaade kõige mõjuvam argument, et siia peagi tagasi tulla.

„Mulle need päikselised ilmad eriti põnevust ei pakugi. Põnevam on, kui ümberringi lööb välku või mühiseb lumetorm,” märgib põhjamaade kõige kõrgemal asuva kabineti omanik, taevase restorani Teletorn peakokk Priit Toomits. „Kui ma siia tööle tulekuks kesklinnas peetud kohtumisel käed olin löönud, tuli mulle alles pärast ette, et ma ju kardan kõrgust,” muheleb ta. „Aga harjusin kiiresti.”

Kui me liftiga taas maapealsete asjade juurde jõuame, imestan – poolteist tundi on möödunud nagu viiv. Aga mis veel üllatavam – on tunne, nagu oleks karuselt merelt tulnud. Selgub, et seal üleval, pilvede vahel kõigutab samuti, nimelt kõvema tuulega kuni 90 sentimeetrit. Ebamaised elamused, tuleb kokku võtta.

 

--------------------------------

Köiellaskumist sel suvel pole
Tallinna teletorn ei pikendanud lepingut firmaga Vidrio Baltico, kelle korraldatud köiellaskumise atraktsioonil juhtus hiljuti õnnetus. Juba müüdud piletid ostetakse tagasi. Soovi korral võib piletiraha eest valida teletorni mõne muu teenuse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee