Vaba aeg

“Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!”  

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 2. juuli 2015, 15:58
Lisaks raamatule on Nipernaadi jälgi ajades vaja valget ülikonda ja kaabut, nagu oli Priit Võigemastil 2003. aastal Ugala lavastuses.  KALEV LILLEORG
See Urvaste kihelkonnas Antsla kandis üles kirjutatud tsõõrilaul ehk ringmängulaul juhatab motona sisse ühe eesti kirjanduse kõige hõllandust tekitavama teksti üleüldse.

August Gailiti „Toomas Nipernaadi” uus trükk on raamatupoodides juba jaanuarist saadaval. Soovitan seda lugeda värske silmaga, nagu reisijuhti sellesse Eestisse, mis suurtelt teedelt kätte ei paista. Ning kui eriti põhjalikuks minna, siis ka kui käsiraamatut, kuidas veeta tundmusterikas suvi kahel põhjusel – kauge aja ja põhjalikult muutunud eluviisi tõttu – unustusse vajunud õhustikus. Et kulgeda vähekäidud teid, kõige parem kui jala. Ning et ka aega oleks endisaegsel moel, nädalate viisi.

Hõllandus ehk nostalgia on mineviku väärtusi ülehindav igatsus, mis mõne vaatleja hinnangul pidi eesti rahval kogunisti puuduma. Aga pole vist kellelgi eriti käepärast ratsionaalsuselehvikut, mille varju peita „Toomas Nipernaadi” lugemist meenutades tekkiv igatsus ja ihk: võtta ka ise kohe, juba teede tahenemise ajal, jalge alla lõputu tee. Tee, mis viib läbi kevades kohisevate luhtade, suves sumisevate põldude ning kalgi talve eel kaikuvate sügiseste laante vahelt. Ikka külast külla, perest perre. Ja tundelisemad võtavad vaimus kaasa – kes kandle, kes harmooniku. Ja ei mingit tubast tööd! Ja vastutust!

Suurest Tallinnast kaugest Sangastest pärit Gailit oli „Nipernaadi” ilmumise ajaks olnud Eesti kirjandustaevas juba ammu heleda komeedi seisusest üle kasvanud ning saavutanud üllataja ja šokeerijana juba piisavalt suure tunnustuse. Tema tolleks ajaks ilmunud kümmet raamatut teavad praegu peamiselt vaid raskekujulised kirjandusgurmaanid, 1928. aastal trükivalgust näinud „romaani novellides” aga igaüks. Polegi enamiku jaoks tähtis, et Gailit ka pärast seda veel hulga väärt raamatuid kirjutada jõudis. Jah, eks ole oma osa ka poolesajandilises varjutusajas, mil üle suurema vee lahkunud kirjanikku eriti mainida ei lubatud.

Aga ometi, kuus aastat pärast seda, kui ka üle Leete vete edasi rännata jõudnud sulemees sai päitsisse kivi kirjaga “Üks leegitsev süda / üle rahutu vee”, siis aastal 1967 ilmus toona uskumatu imena tundunult Tallinnas „Toomas Nipernaadi” neljas, nõukogude ajutiselt veidi leebunud kiiritusega sotsialistliku realismi päikse all aga alles esimene trükk seikleja ühe suve juhtumustest ühe hoopis teistsuguse Eesti teedel ning vetel. Mõjus see raamat toona tõepoolest mitmekordselt kadunud maailma meenutusena. Ja vähem jäi toona meelde, millist kirjeldamatut segadust jõudis too unistaja, ohjeldamatu jutumees ja totaalne vusserdis oma jääminekust esimese lumeni kestnud hulkumistel kokku keerata.

Kadunud aegu otsimas

See kõik eelnev nagu taustaks sõnatud, aga Nipernaadi võiks olla meile enamat kui vaid hõllandust tekitav peiaripildistus (või ka vana lastelaulu proosastus). Pakun, et Nipernaadi võiks olla tänavuse, visalt saabuva suve sisustamise käsiraamat. Eelkõige muidugi maateaduslikus, Eesti taasavastamise võtmes.

Tõesti, „Nipernaadit” võib mitut moodi lugeda, mina pakuks lugeda ühest küljest veidi sel hingelisel moel, nagu algab raamatu esimene novell: „Mets ärkab talvisest õõtsumisest, kuuskede ladvad rohelduvad üha rohkem ning mändide laiad oksad on täis langevaid veepiisku ja lindude sirinat.” See on viis, nagu tajub oma kevade saabumist metsavahitalu peretütar Loki, kui lehvitab mööda tuhisevatele palgiparvetajatele ning valutab südant, et siin padrikus ei juhtu kunagi kellegi elus midagi. Ja siis saabub kaldast kaldasse põrgates, voolust juhituna veel üks parv. „Andke andeks, olen parvepoiss, mu nimi on Toomas Nipernaadi! Võib-olla sünnitan teile palju tuska ja pahandust, et peatun siin, kuid mul pole tõesti tahtmist vastu ööd edasi kihutada!”

Kelmid jutud

Kes mäletab lisaks raamatule sellest raamatust 1983. aastal tehtud filmi (režissöör Kaljo Kiisk), kus peaosas oli ammendamatu energiaga Tõnu Kark, mäletab kindlasti ka suurepäraseid peiarlikke episoode. See kelmiromaani meenutav jutuliin kulgeb, muide, kooskõlas motos toodud ringmängulaulu sõnadega, kus rätsep tuleb perre, õmbleb Miilile järgemööda nii kasuka kui ka undruku, nii kuuekese kui ka atlass-siidirätiku... Ning siis teeb sepp Miilile sõrmuse ning sepistab ka mehe, isevärki mehe... Selline liin siis viisil „Seal Mäeotsa talus” lauldud laulus. Gailiti ajal teadsid seda lõunapoolsetes kihelkondades ilmselt paljud ning seda mäletas pärimisekogujale kaunis Viitinas ette laulda legendaarne lauluema Ann Kasak veel oma 87. eluaastal. Ehk üllatavalt – samal 1967. aastal, kui Tallinnas trükiti uuesti Nipernaadi seikluste logiraamatut. Et ikka nii: neiu ootab, et teed mööda tuleks peiu. Ja vahel too tulebki, aga tihti ka sama teed mööda läheb. Ja kuigi suveööd on kaua valged, on suvi siiski lühike ning sunnib edasi kiirustama...

Kes seda tsõõrilaulu hilisematest raamatulugejatest meenutada on taibanud, raske öelda, aga kindlasti mäletame me nüüdki, enam kui kolm kümnendit hiljem vändatud filmist hingesööbivaid kaadreid punetavasse õhtuudusse kulgevaist teedest ning Anne Maasiku loitsulikeks lauldud ridu, mis pärit Nipernaadi aja teise suure romantiku Ernst Enno sulest. „Rändaja õhtulaul” on see lugu, mis annab võtme kätte ka neile, kel raamatuid lugedes looduskirjelduste jaoks vähem närvi jätkub.

„Nipernaadi” uustrükk, kaunis köide, on praegu taas käepärast. Nii soovitangi: võtke see uuesti läbi lugeda, et saaks plaani pidada, kuidas leida praegusest Eestist üles see ebaeestimehelik helin, mis oli tundeliseks triivinud peiaril Gailitil ligi sajand tagasi meeles kõlamas. Kas või novell korraga, kui rohkem ei õnnestu.

Et kas õnnestub ka äsja linnakivide vahelt pagenul mõigata, mis tunne on rändlinnul, mis tunne on Toomasel, kui silmab koidupäikses sädelevat kasteheina kauguses sinavate metsade poole suunduva tee ääres. Et olla ise veidi aega too ammuaegne rätsep Rasinast. Ja vaadata, mida ja keda sel teel leida võib.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee