Persoon

Kuppelkasvuhoonete disainer üllatab omapärase kunstnikukäega 

Ille Grün-Ots, tallinn@linnaleht.ee, 25. juuni 2015, 15:45
Robert Sermat tõdeb, et kõik algas sellest, kui ta abikaasa tahtis kasvuhoonet. Selle ta ka sai, aga mitte tavalise, vaid hoopis ümmarguse. Foto: URMAS LUIK
Kanadas sündinud eestlane ehitab erilisi kuppelkasvuhooneid ja teeb veel originaalsemat kunsti.

Robert Mart Sermat (49) ehk Robi on puhastverd eestlane. Robi sündis Kanadas, aga tema juured on ema poolt Valgas ja isa poolt Tartus. Ontario kunsti- ja disainikolledžist sai ta tööstusdisaineri hariduse ning huvitaval kombel oli ta esimene töökoht pärast kooli lõpetamist Eestis, aasta oli siis 1991. Ja just siis ja nimelt Eestis kohtus ta oma tulevase abikaasa Külliga (47).

Aga toona ei tulnud Robi Eestisse selleks, et jääda. Tagasi Torontos, avas mees koos kolme sõbraga baari. „Baari sisekujunduse tegin mina ja tänu sellele hakkasin igasuguseid disainitööde tellimusi saama – baar oli minu jaoks nagu visiitkaart,” ütleb Robi.

Natuke pendeldamist kahe riigi vahel ja 1993. aastal olidki pulmad käes. Eestis. Ja jälle tagasi Torontosse, siis juba koos naisega. Taas naasti Eestisse 2004. aasta augustis. „Küllil tuli koduigatsus peale. Ma mõtlesin siis ka, miks mitte vahelduseks Eestis elada ja midagi uut kogeda. Nii me läksimegi,” ütleb Robi. Esiti ei arvanud ta, et Eestist saab ta päris kodu. Nüüd aga on paari Eestis sündinud kaksikudki, Liina ja Marko, juba 11-aastased.

 

Kõik algas kasvuhoonest

Robi hakkas Eestiski vaikselt mööbliga tegelema. „Alul suisa elutoas. Ja mul oli alles üks kontakt Kanadas, kellele ma vahetevahel üht-teist disainisin,” märgib ta.

Kuna puu on puu, sattus Robi mööbli juurest kasvuhoonete manu. Põhjus lihtne. Suviti oldi Pärnumaal Audru lähedal Lindi külas Külli vanemate maakodus. Ja Külli tahtis kasvuhoonet. Saigi, aga mitte tavalise. Ümmarguse hoopis. Robert laenas kolmnurkadest koosneva kera idee kuulsa Ameerika arhitekti ja visionääri Richard Buckminster Fulleri loodud kuplikujulistelt ehitistelt. „Mõte ise samuti midagi taolist teha on mul olnud juba kooliajast saadik,” tunnistab Robi. Konkreetselt kasvuhoone idee peale tuli ta koos sõbraga, kes pildistas Californias hiiglaslikke kupleid, mille all kasvab meditsiiniline kanep. „Vaatasime koos neid pilte ja mõtlesime, et meisterdaks ise ka midagi taolist valmis. Sõber hakkas siiski midagi muud tegema, aga mulle jäi kuppelkasvuhoone kuidagi hinge,” märgib ta.

Enne esimese kuppelkasvuhoone konstrueerimist uuris Robi teisi samal põhimõttel ehitatud rajatisi, mida on maailmas päris mitu. Üks neist näiteks Torontos, Roberti sünnilinnas – 600 inimest mahutav panoraamkino. Roberti sõnul on enamik selliseid kolmnurkadest koosnevaid kupleid ehitatud metallkonstruktsioonile, kuid tema nuputas välja puitsõrestikuga lahenduse.

 

Meeldib taimedele väga

„Kasvuhoone on ehitatud ühendatud kolmnurkadest, mille kokkupanekuviis tuli leiutada. Geodeetiline kuppel on väga vastupidav ja tugev ning suure lume ja tugevate tuulte korral ei ole vaja karta, et karkass võib kokku vajuda. Kolmnurksed karkassidetailid on valmistatud raudsulfaadiga immutatud siberi lehisest ja kattematerjaliks on polükarbonaat. Soojus ja valgus jaotub sellises kasvuhoones ühtlaselt ning seetõttu on taimedel seal väga head kasvutingimused. Ka on endal seal väga avar ja mugav viibida ning taimede eest hoolitsemine on kohe nauding,” selgitab autor ise. Mis veel väga praktiline – peenraid saab rajada igasuguseid: ümmargusi, kiilukujulisi, seda vastavalt taimede kõrgusele ja vajadustele. Külli senised saagid kupli alt on olnud lausa võrratud!

 

Lindi külla maameheks

Esialgu näeb Robi-Külli kasvuhooneid vaid Eestis, aga plaanis on hakata neid müüma ka Lätis ja Soomes. Soomlastega on muidugi see häda, et tahetakse kohe ja palju. „Aga me ei suuda neile 75 kasvuhoonet talvel lattu varuks toota,” tunnistab Robi. Mingid võimalused põhjanaabrite turul siiski terendavad.

Kui varem elas Robi pere Tallinna kesklinnas Kadrioru servas, siis mõni aasta tagasi võtsid nad kätte ja kolisid päriselt maale. „Meie partner on Pärnus ja Lindilt pole sinna midagi sõita, Tallinnast küll. Lindi on selline mõnus väike umbes 500 inimesega küla,” kiidab Robi. Tema raudne seisukoht on: „Ma ei tahaks enam kunagi suures linnas elada! Viimane kord, kui ma Torontos käisin, olin seal kolm nädalat – mul tekkis klaustrofoobia! Ausalt!” Lapsed on ka rahul, eriti Audru kooliga, kus linnakooli 20 lapse asemel on neid klassis vaid üheksa, kõik omavahel head sõbrad.

Robi ja Külli Kanada sõbrad-tuttavad kutsuvad Robit hillbilly’ks. Eesti keeles siis umbes kolkaelanik või nii. Robi ainult muigab selle peale ja on vähemasti praegu veendunud, et jääbki perega Lindile.

 

Praktilise disainer-Robi sees, tuleb välja, on aga tõeline kunstnikuhing. Robi avas kevadel Pärnu Endla teatris oma esimese kunstinäituse, pealkirjaks „Heavy Metal”. „See oli minu enda jaoks ka väikene üllatus,” ütleb Robi naerdes. „Kõik need tööd seisid mul aastaid Tallinna elamise keldris. Kui sealt ära kolisime, tõin need Pärnusse töökotta, kus kasvuhooneid teeme. Üks tore tüüp, Pärnu teatri endine juht Ain Roost, tellis endale kasvuhoone ja selle kokkupaneku. Ma teadsin, et ta on lisaks teatritööle tegelnud klaasvitraažiga, ja mõtlesin kohe oma kunsti peale. Et seal on ka sellised peened hõbedased jooned nagu vitraažidel, selline natuke filigraanne värk. Näitasingi oma pilte siis Ainile ja tema kohe: okei, teeme ühe show! Tulid järgmisel päeval koos kuraatoriga kohale ja panime asja paika,” ütleb Robi, kes ei usu endiselt päris hästi, et kõik nii lihtsalt käis.

Näitus sai head tagasisidet ja ka ajakirjandus tundis huvi. Boonus oli seegi, et 18 pildist kolm osteti ära. „Endla teatri galerii ei ole mingi müügisalong, kus piltidel hinnasildid juures. Pärast lihtsalt helistati ja nii need kolm kaubaks läksidki,” selgitab Robi.

 

Ainus sellise tehnika kasutaja

Kunstnik on Robi sees peidus olnud kogu aeg: „Hakkasin joonistama viieaastaselt. Aga kui tõsiselt rääkida, siis nende tööde sarjaga, mis näitusel olid, alustasin umbes viis aastat tagasi. See oli mulle hobi päris töö kõrvalt.”

Kui fotolt vaadata, ei saa üldse aru, mis tehnikaga Robi töödes tegu on – paluks selgitust! Robi selgitabki: „Ma maalin õlivärvidega teraslehe peale ja siis graveerin läbi värvi, et läikivat terast paljastada. Need peened jooned, mis fotol paistavad valged, tegelikult säravad. Torontos tegin ma mööblit samamoodi, katsin laua või kapi teraslehega, värvisin ja graveerisin mustri sisse. Ma ei taha väga uhke olla, aga mulle tundub, et keegi teine sellist tehnikat ei kasuta. Ja ega ma õieti mäletagi, kuidas ma kunagi sellise mõtte peale tulin.”

Tavalisi pilte, neid “õigeid” õlimaale või akvarelle Robi ei tee. Joonistab küll, sest igale maalile eelneb mitu visandit. „Aga ma mõtlen, et minu tehnika on selline originaalne, jään pigem selle juurde. Ei hakka teiste tehnikate meistritega võistlema,” on Robi üsna kindel.

Nüüd, pärast jaanipäeva, kui kasvuhoonetööd vähem, lubab Robi ka oma kodulehe peale mõtlema hakata. „Tahaks, jah, tegelda sellega, mida ma tegelikult armastan. Sellega, mis hinges on,” ütleb ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee