Persoon

Veri! Ei mingit kahtlust: see on Skandinaavia päritolu 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 14. mai 2015, 16:26
Tõlkija Kadi-Riin Haasma silmad on näinud rohkem Rootsi kunstipärast verd kui ükski Kalle või Mikael Blomkvist. Heiko Kruusi Heiko Kruusi
“„Veri! Ei mingit kahtlust!” Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla?” Seda raamatu algust teab meist igaüks.

Aga kas teate, milline menuromaan algab sõnadega: „See kordus igal aastal. Lille vastuvõtja sai nüüd kaheksakümne kahe aastaseks.”? Nii algab praeguse maailma ühe kuulsama krimiloo esimene osa. Skandinaavia, eriti aga Rootsi krimikirjanikud on juba kanooniliseks peetud kriminaalromaani kui žanri täiesti uueks kirjutanud ning ühtlasi hoopis teisele tasemele viinud.

Samal teemal

Sellele uuenemisele pani aluse Stieg Larssoni Millenniumi triloogia, kinnitab tõlkija ja toimetaja Kadi-Riin Haasma, kelle käsi on mängus mitmekümne Rootsi krimimenuki jõudmisel eestlaste lugemislauale. Nende hulgas on ka Larssoni „Lohetätoveeringuga tüdruk”, mis eesti keeles ilmus aastal 2009. Usutlesin selle toimetajat ja paljude krimiromaanide tõlkijat Kadi-Riin Haasmat, et saada ülevaade selle nähtuse tagamaadest ning mõjust Eesti kriminaalkirjandusele.

Kuidas kukutati senised kuningad?

Larssoni triloogia sattus 2005. aastal ilmuma hakates väga viljakale pinnasele. Romaan pälvis Rootsis suure tunnustuse ning üsna pea tõlgiti see inglise keelde, mis aga tõi kaasa juba tõeliselt rahvusvahelise ja peadpööritava edu. Pinnas oli küps ka uut tüüpi bestsellerite jaoks. Selle oli ette valmistanud Dan Browni menuk „Da Vinci kood”, milles koondati üheks looks hulganisti vandenõuteooriaid ja müüte ning seoti need väga detailselt kirjeldatud tegeliku olustikuga. „Koodist” hakataksegi lugema globaalsete bestsellerite ajastut. „Harry Potter” oli järgmine sarnane näide. Ja siis tuli juba Stieg Larsson.

Osa menust tuleb kirjutada kindlasti üha suurema mõjuvõimuga sotsiaalmeedia ja interneti arvele, kus uudised huvipakkuvatest raamatutest on nobedad levima.

Millenniumi edu tõmbas kaasa ka seni küll Rootsis menukad, kuid välismaal vähem tuntud krimikirjanikud. Abiks on olnud muu hulgas BBC, mis on vahendatud Skandinaavias toodetud krimiseriaale. Selline uus hingamine on soodustanud ka hulga uute krimikirjanike esiletõusu Skandinaavia maades.

Larssoni võidukäik jätkub siiani. Vara lahkunud kirjanikul, kes oma triumfi ei näinudki, sest romaanid ilmusid alles ta surma järel, oli kavas kümme köidet, kolm jõudis ta valmis kirjutada. Nüüdseks on kirjastuse tellimusel aga juba teine kirjanik, David Lagercrantz, kirjutanud valmis neljanda osa. Seda parajasti tõlgitakse, ka eesti keelde, ning augustis peaks see ilmuma üle maailma paljudes keeltes korraga.

Aga Larsson ei ole ju ainus täht?

Mulle endale meeldib näiteks Leif G. W. Perssoni kriminaalne pilguheit Rootsi ühiskonda. Persson ei ole Rootsi krimikirjanduses küll enam uus tegija, aga rahvusvahelist tuntust hakkas ta koguma alles Larssoni kiiluvees. Tema samuti 2005. aastal ilmunud „Linda mõrva juhtum” ilmus minu tõlkes tänavu ja praegu panen ma eesti keelde ümber ta kolmandat raamatut. See on nagu Rootsi olustiku ja ühtlasi sealse krimikirjanduse kvintessents. Persson toob „paksu ja parimas eas mehe”, kriminaalkomissar Evert Bäckströmi juhitud mõrvajuurdluse kaudu selgelt ja karikatuurselt esile rootslase alateadvuse varjuküljed, selle, mida too „tegelikult” mõtleb, milline ta on. Pisut helgem stiil pärast süngete ja õõvastavate romaanide rida. Sellele vaatamata, et ka Bäckströmi uuritavad kuriteod on päris võikad.

Krimikirjanik Christoffer Carlsson, kellelt ilmus hiljuti ka eesti keeles romaan „Nähtamatu mees Salemist”, rääkis Göteborgi raamatumessil sellest väga kenasti: Rootsis nagu ka mujal Põhjamaades on rasked isikuvastased kuriteod, tapmised sealhulgas, seotud peamiselt kange alkoholi tarvitamisega. Kange alkoholi tarvitamine aga üha väheneb ja sellega samas taktis tegelikult ka mõrvade hulk.

Nii et – laipu on vähem. Krimikirjanduses aga räägitakse oma žanri vahenditega üha enam neist valusaist asjust, millest seni oli kombeks vaikida. Näiteks üha enam on esil lastega seotud kuritegevus. Kui tõlkisin Erik Axl Sundi „Varesetüdruku” triloogiat, siis tundus mulle, et teema on nagu otsitud. Et lapsed ja sisserännanud ja ääretu julmus. Aga siis leiti meil siin Narvas Varvara... Meil oli see lehtede esikülgedel kolm päeva ja siis kadus, uued asjad tulid peale. Umbes samal ajal sattusin ühes Rootsi portaalis lugema nuppu selle kohta, et igal aastal kaob Rootsis teadmata asjaoludel mitusada sisserännanute last, lihtsalt haihtub õhku. Ja selle taustal ei tundu kirjaniku sulejooks enam sugugi konstrueerituna.

Aga jah, näiteks Islandil, kus on väga noor krimikirjanduse traditsioon, toimub aastas keskmiselt kaks mõrva, raamatutest leiab neid 14–15. Loomulikult, mastaap on tegelikkusest erinev, aga krimikirjanikel on julgust kajastada seda, millest muud kirjutajad ja ka ajakirjandus kipuvad vaikima. Ning neil on lugejate seas menu, ka keel on kergemini mõistetav, keerulisi sõnu vähe, lause lühike – nagu ajalehes.

Minu hinnangul on Skandinaavia krimikirjandus, nn nordic noir võtnud endale ühiskonna valupunktidele osutamise rolli. Meil puudub see aga sootuks. Jaan Martinsoni tähelepaneku järgi on meil temaatiliselt sarnane ainult Ilmar Raagi film „Klass”, ise paneksin samasse ritta ka „Kertu”. Kirjanduses pole meil sama valusaid teemasid kuigi palju käsitleda tihatud, või siis ei ole need leidnud piisavalt kõlapinda. Ju siis pole me veel selliseks ühiskondliku mõõtmega kirjanduseks valmis, ehkki ainest just puudus ei peaks olema. Ainuüksi kui meenutada näiteks pöördelisi üheksakümnendate algusaastaid...

Millenniumi efekt

Stieg Larssoni Millenniumi triloogia kestva edu taga on peamiselt asjaolu, et romaanides ei keskenduta niivõrd kuriteole ja selle lahendamisele, kui pigem ühiskonnas kummitavate teravate probleemide kirjeldamisele. See on uus nähtus. Rootsi kirjanikel Håkan Nesseril ja Henning Mankellil siiski mõnevõrra seda suunda oli, aga koos Larssoniga kerkis just see külg jõuliselt esile ja sai normiks.

Oma roll on muidugi ka romaanide tegevuskohtade detailsel lahtikirjutamisel, mis tõi Rootsis kaasa nn Millenniumi efekti. Nimelt suurenes pärast nende raamatute tõlgete ilmumist turism Rootsis üheksa protsenti ja see pannaksegi Larssoni teoste arvele. Väga paljud tahtsid oma silmaga näha romaanides kirjeldatud tegevuspaiku, selline osa saamise soov on suuresti uus nähtus. Sama juhtus muide ka „Da Vinci koodi" tegevuspaikadega. Nii korraldataksegi temaatilisi ekskursioone paikadesse, kus tegelased justkui elasid, töötasid, või ka näiteks kaklesid.

Kui kaua tõusulaine kestab?

Larssoni järel on tulnud hulk uusi tegijaid, Lars Kepler näiteks. Aga selge on see, et ükski asi lõputult ei kesta. Taani kirjanduskriitik ja Taani krimiakadeemia liige Bo Tao Michaëlis ennustas hiljuti Tallinnas esinedes, et on oodata pööret romantilisemasse suunda. Et räigust jääb vähemaks, rohkem pääsevad esile asjasse segatud paari (mehe ja naise) omavahelised suhted – uus mudel olla tulekul. Ja siiski, praegu on hinnanguliselt pool maailmas välja antavast ilukirjandusest krimikirjandus. Psühholoogid selgitavad sellist edu faktiga, et krimikirjanduse lugemine maandab stressi. Lugeja elab tegelastele kaasa, olles võrdlemisi teadlik sellest, et ehkki vahepeal võib paljutki halvasti minna, siis lõpuks kõik laheneb, läheb hästi. Ja see tekitab hea tunde.

Kui küsida, kas vägivald tungib raamatuist ka ellu, siis on asi vast pigem vastupidi.

Uudised on ju valdavalt negatiivse lõpuga ja enamasti lõpplahenduseta lood: õnnetused, sõjad, terroriaktid, kuriteod... Raamatut lugedes on juba ette teada, et lõpuks pakutakse lahendus. Sageli on raamatu juures suureks plussiks, kui see on põnev või vaimukas – lugejale meeldivad mõlemad emotsioonid, mida need omadused esile kutsuvad.

Kas kunstveri ängi ei tekita?

Ega väga palju järjest ei taha tõesti räiget vägivalda tõlkida-toimetada. Sellesama „Varesetüdruku” triloogia kolmanda osa tõlkis teine tõlkija. Eelistasin ilusat suve nautida, tundsin, et aitab küll.

Aga samas on huvitav, et neile tegelastele, kelle elu tõlkijana nii lähedalt tundma õpid, kasvab ikka lähedale küll, tekib vaat et isiklik suhe. Liza Marklundi Annika Bengtzoniga, ühe õhtulehe krimireporteriga, läks küll kuidagi niiviisi. Tõlkisin mitu raamatut järjest, siis tuli vahe sisse – ma olin temast juba tüdinud, teadsin, mida ta teeb, kuidas käitub ja et ega see hästi ei lõpe. Aga kui paar aastat hiljem üht sama autori tõlget toimetama sattusin, siis oli hästi tore uuesti kohtuda. Nagu hea sõbraga, keda pole ammu näinud.

Aga et ängi? Enamasti seda küll tõlkides ei teki, ma keskendun ikkagi natuke teisele tasandile. Ma ei ole sattunud ka päris sellisele raamatule, kus näeksin, et sisulist seletust kirjeldatavale vägivallale pole, et lugu on kuivalt konstrueeritud. Küll olen sellist asja kohanud paaris Rootsis hiljuti ilmunud põnevikus, mida pole õnneks eesti keelde tõlgitud. Et see on „vormistatud” raamat, et autoril polegi tegelikult midagi öelda.

Stieg Larssonil oli küll, mida öelda. Tal oli mälestusi, mis oma valuga teda kirjutama piitsutasid. Nimelt oli ta teismelisena olnud tunnistajaks grupivägistamisele, millesse ta ei sekkunud. Tugev süütunne saatis teda aastaid, osalt on see leidnud väljenduse „Lohetätoveeringuga tüdrukus”, mille rootsikeelne pealkiri on muide „Mehed, kes vihkavad naisi”. Sellest isiklikust seigast saigi kõik alguse.

Paljudest Rootsi krimiromaanidest jookseb läbi ka Olof Palme siiani lahendamata mõrv. See on rootslastel väga hinge peal ja seda mainitakse sageli. Konkreetselt selle mõrvaloo rekonstruktsiooni mina romaanides näinud ei ole. Kuigi tõsi, komissar Bäckström tegeleb riivamisi ka sellega.

Kuidas te tõlkimiseni jõudsite?

Õppisin koolis süvendatult saksa keelt, ülikoolis tundus sellega pisut üksluine jätkata. Ja just minu sisseastumise aastal, 1991. aastal taasavati ülikoolis rootsi keele eriala. Tõlkima-toimetama hakkasin märksa hiljem. Arvasin, et selleks peab olema laiem silmaring ja rohkem elukogemust. Esimene rootsikeelse romaani tõlge oli John Ajvide Lindqvisti „Lase sisse see õige”. See polegi õieti krimilugu, pigem vampiiri- ja armastuslugu, kus kõledas eeslinnas elav poiss on sattunud jõhkra koolikiusamise ohvriks. Tema olukord on lootusetu, alles igavesse tüdrukupõlve mõistetud vampiiri sekkumine lööb seal verise korra majja. Kena raamat, ka kirjanduslikult väga tugev.

Rootsi raamatute tõlkimine pole väga keerukas olnud, sealne olustik pole meile võõras. Millenniumi peategelase Mikael Blomkvisti nime ja Millenniumi muid Astrid Lindgreni vihjeid ei pea eesti lugejale vast joone all ära seletama.

Tõlkimise ajal kerkivad selgelt silme ette ka kohad, kus sündmused aset leiavad. Raamatu „Lase sisse see õige” tõlkimise lõpufaasis käisin ise ka „sündmuskohal”, et õhustikust paremat aimu saada. Kõik – kool, ujula, haigla jne – on ka tegelikult Stockholmi eeslinnas Blackebergis olemas.

Kas Larsson algatas Skandinaavia krimi tõusulaine ka Eestis?

Jah, nii võib öelda küll. Aga tegelikult – esimene Rootsi krimiromaan oli ehk juba Vladimir Beekmani tõlkes 1960. aastal eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvist”. Rootsis on lastele suunatud krimižanr praegugi väga elujõuline, Martin Widmarki „LasseMaia detektiivibüroo” lood on koolieelikute suured lemmikud, raamatukogude kõige enam laenutatud raamatud. Widmark kirjutab neid kaks tükki aastas, nii juba hulga aastaid. Ka Eestis on need hästi vastu võetud, meil on neid praeguseks ilmunud kaksteist. Minu oma poeg hakkas nende najal lugema, kui ta 1. klassis käis, ja ootab järgmisi lugusid põnevusega siiani.

Muide, just praegu ringleb Eesti raamatukogudes näitus „Rootsi krimikuningriik”, kus Rootsi instituut on suurele Rootsi kaardile märkinud eri autorite teoste tegevuskohti. Muidugi tutvustatakse ka autoreid ja teoseid. Olen ka ise seoses sellega käinud Rootsi krimiromaanidest meie lugejatele siin-seal lisaks rääkimas.

Ei, Eestis pole küll seni veel Skandinaavia krimibuumi vaibumist märgata.

 

------------------------------------------------------------------------------

Rootsi „detektiiviõpikud”

Martin Widmarki „LasseMaia detektiivibüroo” (tlk Kadi-Riin Haasma):

„Hotellimõistatus”

„Teemandimõistatus”

„Tsirkusemõistatus”

„Jalgpallimõistatus”

„Muumiamõistatus”

„Rongimõistatus”

„Ajalehemõistatus”

„Kinomõistatus”

„Koolimõistatus”

„Safranimõistatus”

„Loomapoemõistatus”

„Raamatukogumõistatus”

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee