Vaba aeg

Haapsalu on tänu HÕFF-ile Eesti õuduspealinn 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 16. aprill 2015, 17:00
25. aprillil kell 21.45 linastub Haapsalu õudusfilmide festivalil zombifilmide žanri uut hingamist toov „Wyrmwood – surnute tee”.  HÕFF
Filmisõbrad teavad, et aprilli lõpus on kõige õigem aeg seada sammud Haapsallu, sest just seal toimub Balti riikide suurim žanrifilmide festival HÕFF.

Võib siis Haapsalu mingil moel isegi Eesti õuduspealinnaks nimetada? 23.–26. aprillini 10. korda toimuva Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali üks eestvedajaid Helmut Jänes usub, et võib küll. Sest teist nii omanäolist filmifestivali Eestis ei toimu. „Siiski tahan rõhutada, et lisaks õudusfilmidele on HÕFF-il hulk žanrifilme, mis õudusfilmi alla ei liigitu. Aasta-aastalt oleme liikunud selle poole, et vaatamist oleks kõigil, nii ulme-, fantaasia- kui ka õudusfilmide sõpradel. Kokkuvõtvalt on HÕFF siiski kasvanud juba üheks korraliku mahuga filmifestivaliks, kus õudusfilm klassikalises mõistes on justkui kirss tordil,” selgitab ta.

Samal teemal

Esimeseks ümmarguseks aastapäevaks on HÕFF jõudnud faasi, kus on välja kujunenud oma kiindunud publik. „Nüüd teeme suurt tööd selle nimel, et kinosaali meelitada ka haapsalulane ise, kes seni on HÕFF-i kui veidrat üritust pisut peljanud,” lisab Jänes.

Aga kui palju on tänavuses programmis õudusfilme, mis korraldajail endilgi hirmu nahka ajavad?

Jänes vastab poolnaljatledes, et hirmu ajab nahka see, et nii palju tehakse halbu filme, mis püüavad olla õudsed, aga on naeruväärsed. „Tõsiselt põnevaid ja õudseid filme liigub vähe, aga programmi koostamine ongi huvitavam, sest avastamist jätkub väga palju,” ütleb filmimees. Kui konkreetsemaks minna, siis märgib ta, et tänavuse aasta programmist oli tema jaoks tõsiselt hirmutav Iirimaa film „Kanal”, ulme- ja fantaasiafilmide žanris ei tohiks aga keegi jätta võimalust vahele vaadata Austraalia zombiapokalüpsist „Wyrmwood – surnute tee”, mis toob zombifilmide žanri täiesti uue hingamise. Kes tahab aga ennast viia 1980. aastatesse, siis dokumentaalfilm „Electric Boogaloo: metsik, rääkimata lugu Cannon Filmist” annab nendest aastatest väga põneva ülevaate.

Mulluse HÕFF-i hitiks oli maailma halvimaks filmiks peetava Tommy Wiseau kultusfilmi „Tuba” linastus. Tänavu näeb kinoajaloo kurikuulsaimat filmiseeriat, hispaania lavastaja Nacho Cerdà „Surma triloogiat”. Tänavuse festivali peakülaline Cerdà on Jänese sõnul väga omapärane lavastaja, kes teeb filme harva, aga jõuab nendega alati meediatähelepanu alla. „1990. aastatel valminud „Surma triloogia” nõuab vaatajalt ettevalmistust kogemuseks, mida ta arvatavasti pole suurel ekraanil veel kunagi näinud. Ootan ise väga suure huviga Cerdà enda kommentaari nendele lühifilmidele, millega ta kuulsaks sai. Kindlasti tuleb sellest üks festivali kõrghetki,” ütleb HÕFF-i korraldaja.

-------------------------------------------

Millises suunas õudusfilmid maailmas liiguvad?

Vastab HÕFF-i programmi koostaja Helmut Jänes.

Õudusfilm on väga habras žanr, mis on üle elanud paremaid ja halvemaid aegu. Seda žanri pole kunagi väga sallitud ja sellesse on suhtutud eelarvamusega. Lähiajaloost tuleb meelde näiteks üks maailma paremaid filme, Stanley Kubricku „Hiilgus”, mida omal ajal tegelikult ei hinnatud. Ja kas ei olnud mitte üheksakümnendate alguses valminud „Voonakeste vaikimine” alles esimene õudusfilmi alla liigituv film, mis pälvis Oscari?

Mis seisus õudusfilm praegu on, seda on paari sõnaga raske kommenteerida. Mis ühele on õudne, näib teisele naljakas. Üha suuremad ressursid suunatakse tänapäeval tegelikult televisiooni, kus näeb perfektseid õudussarju (näiteks „Elavad surnud”). Meie kinodesse praktiliselt ükski peavoolukinost eristuv õudusfilm ei jõua. Ainuke võimalus näha autoriõudusfilme ongi festivalid, sealhulgas Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival.

Eelmisel aastal näiteks üllatas tõeliselt PÖFF-ilgi linastunud horror-romanss „Spring” (e k “Õitsemine”), mida saab pidada ühelt poolt väga heaks armastusfilmiks, kuid ka heaks õudusfilmiks. Üha vähem esineb õudusfilmides kunagi populaarset slasher’i žanri, ka zombifilme tehakse tavalisest vähem ja siin on tõesti austraallaste „Wyrmwood – surnute tee” tase omaette. Palju on mõnusaid ehmatusi pakkuvaid kummituslugusid ja üha rohkem on õudusfilmitegijad hakanud pöörduma folkloori poole, nagu näitab HÕFF-il linastuv Mehhiko antoloogia-horror „Barbaarne Mehhiko”. Lõpetuseks, sellel aastal pakkus kõige omapärasema kogemuse Kanada film „Monteerija”, mis võtab üle 1970. aastatel populaarse giallo stiili ja teeb sellest omakorda ülivaimuka paroodia.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee