Persoon

Siim Aimla: Eestis on džässmuusikul isegi väga hea elu 

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 16. aprill 2015, 16:24
Siim Aimla on mees nagu orkester. Aga ise peab ta end esmajoones ikkagi saksofonistiks. Foto: Heiko Kruusi
Saksofonist Siim Aimlal (40) on reedel algaval Jazzkaarel tegusad päevad, näiteks astub ta üles Estonian Dream Big Bandi ja luuletajate laupäevases projektis ja tuleval nädalal „Saksofonide öö” kontserdil.

See pole veel kõik – energilist muusikut võib näha laupäeval esinemas Raul Vaigla kvarteti koosseisus ning ta võtab osa ka festivali linnaruumikontsertidest. Kõige selle taustal loodab Aimla jõuda kuulama Jazzkaarele tulevaid maailmanimesid. „See on ikkagi ülioluline, et maailma absoluutne tipp tuuakse koju kätte. Eestis on aastate jooksul käinud tohutu hulk väga häid muusikuid. Teine asi on see, et festivalil kuuleb väga palju niisugust muusikat, millest enne ei ole teadnudki. Ei ole lihtsalt kuulnud ja uurinud, aga festivali korraldajad, Anne Erm oma meeskonnaga teab ja hoiab kogu aeg ennast kursis sellega, mis maailmas uut toimub ja keda tasub kutsuda. Uute nimede ja uue muusika leidmine on samuti oluline,” rõhutab Aimla. Tema ootab seekordsel Jazzkaarel eriti laupäevast John Scofieldi ja esmaspäevast David Sanborni kontserti.

Samavõrra on Aimla innustunud laupäeval kell 16 Vaba Lava hoones toimuvast üritusest „Armastuse võimalikkusest 21. sajandi Eestis”. Koos Estonian Dream Big Bandiga on laval ja loevad oma luulet luuletajad Eda Ahi, Sveta Grigorjeva, Asko Künnap ja Jürgen Rooste. „Selle kavaga on nii, et kord domineerib luule, siis jälle muusika. Kokku peaks tulema päris intrigeeriv ja vahva asi. Kui rääkida muusikalisest osast, siis kõlavad helid modernsest svingist kuni tänapäevaste house’i- ja klubirütmideni välja. Neile, kes pole varem džässikontserdil käinud, võiks see olla hea koht alustamiseks,” leiab Aimla.

Eriliseks tõotab kujuneda ka kolmapäeva õhtu, kui pärast Jazzkaare ühe peaesineja, souli- ja oriendimõjutustega Ester Rada kontserti Vabas Lavas saab kella 23-ks sammud seada Punasesse majja, kus Aimlaga koos musitseerivad saksofonistid Raivo Tafenau ja Mairo Marjamaa. „Tavaliselt ei ole tihti selliseid koosseise, kus saab mängida sõprade ja kolleegidega koos, sest nad mängivad ju sama pilli,” ütleb Aimla ning märgib, et loodab sellelt hilisõhtuselt kontserdilt erilisi emotsioone.

Muidugi ootab kontsertidel ees rohkelt improviseerimist. „Džässmuusikat ilma improvisatsioonita ei kujutagi ette. Sellepärast me seda teemegi, et selles on kohapeal loomise ja hetkele reageerimise võimaluse võlu. Väga palju sõltub hetkest, meeleolust ja publikust,” tõdeb Aimla. Tema sõnul tunnetavad muusikud natukenegi intiimsemas kontserdikohas kohe, milline on publiku energia.

Kui paljude jaoks võib džäss tunduda elitaarne ja eelteadmisi vajav žanr, siis Aimla rõhutab, et hea muusiku ja muusika nautimiseks ei ole tegelikult eelteavet vaja. „Muusikud annavad edasi teatud energiat ja selleks pole absoluutselt mingit tõlki vaja. Emotsioon ja energia ongi põhilised,” ütleb Aimla veendunult. Tõsi, muusika sügavamaks mõistmiseks tuleb arusaamine kasuks, aga sama kindel on ka see, et üks hea kontsert ei tohiks ühtki kuulajat külmaks jätta.

Õpetamine õpetab

Teisalt ei pruugi iga kontsert kaugeltki mitte hea olla. „Publik ei tohiks üldse arvata, et ta on asjatundmatu, kui talle miski ei meeldi. Enda arvamust peaks päris palju välja näitama, aga Eestis seda üldse ei tehta. Kui kontsert publikule väga ei meeldigi, siis igaks juhuks tõustakse ikka püsti, muidu keegi veel äkki arvab, et peetakse lolliks. Aga tegelikult devalveerib selline käitumine aplausi ja vaimustuse väärtust. Peaaegu mitte kuskil ei jäeta isegi plaksutamata, mis oleks ju kõige lihtsam, rääkimata sellest, et kuskilt ära minna,” ütleb Aimla. Teda paneb siinse publiku selline käitumine veidi imestama. Ta ise tunnistab, et on mõnelt kontserdilt või teatrietenduselt küll lahkunud, kui see pole talle meeldinud.

Tänavu on Jazzkaar kolinud Telliskivi loomelinnakusse ja nii on ühes linnapiirkonnas tänu kõrvuti asuvatele Vabale Lavale ja Punasele majale džässi kontsentratsioon eriti suur. „Telliskivis on ka natuke igasugust uut ja vana kokku pandud ning seal käib selline pidev fusion. Ma arvan, et sealne õhkkond on väga sobilik džässile ja Jazzkaarele,” leiab ta.

2012. aastal aasta muusikuks valitud Siim Aimla on mees nagu orkester. Esmajoones peab ta end ikkagi saksofonistiks, aga ta on ka tegus arranžeerija, juhatab orkestreid ja õpetab noori muusikuid Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Linnalehelegi annab ta intervjuu just Otsa kooli ühes õppeklassis, ukse taga trepikojas sagimas õpilased.

„Loomulikult eri tegevused täiendavad üksteist. Pillimänguoskuseta oleks väga keeruline mõelda sellest, kuidas arranžeerida orkestrile või kirjutada muusikat. Minu jaoks on muusika tundmine käinud pilli kaudu. Ma ei kujutagi ette, kuidas teistmoodi saaks. Samamoodi on õpetamise kogemus väga oluline, sest aitab lõplikult pihta saada, mis see pillimäng üldse on. Ise mängimine on lihtsam kui õpetamine, sest õpetades puutun igapäevaselt kokku probleemidega, mida mul endal ei ole tekkinud. Nii saan aru, et pillimäng on isiklik asi. Arranžeerimise töö on niisamuti üüratult huvitav ja võimalusi pakkuv. Tähtsaks muutuvad ka kellaajad: õpetada öösel ei saa, aga pilli mängida vahel saab või peab, seevastu arranžeerimise töö käibki põhiliselt öösiti,” selgitab ta, kuidas üks tegevus täiendab teist.

Vallutamata mäetipp

Kuidas Siim Aimla jõudis aga just saksofoni juurde? Selgub, et ta alustas poisikesena muusikakeskkoolis klarnetiõpingutega. Juba siis mõlkus tal peas mõte, et selle pilli pealt saab ühel päeval saksofonile üle minna. „Saksofon on ju igavesti tore pill. Aga ega ma ei ütle, et ta on ainuvõimalik pill. Samamoodi meeldiks mulle trombooni mängida. Puhkpillid mulle meeldivad, vahel flirdin trombooni ja trompetiga, aga ma ei mängi veel tõsiseltvõetavalt. Selge on siiski see, et saksofoni kaudu olen ma muusikat tundma saanud ja ta jääb mu esimeseks pilliks,” tunnistab Aimla, kel kodus kapis seisab neli saksofoni.

Kas pilli on võimalik lõpuni valitseda? Selline asi ei ole mõeldav, vastab Aimla. Mida rohkem koguneb oskusi, seda suuremaks läheb ka nälg. „See on ju hiilgav ja jumal tänatud, et kunagi ei saa öelda, et nüüd osatakse seda pilli,” märgib ta. On lootust, et kogu aeg muutub mäng natuke paremaks – kui harjutada ja end vormis hoida –, aga teisalt mida rohkem osata, seda aeglasem on edasiliikumine. Pillimängu õppimisest rääkides toob Aimla võrdluse mägironimisega. Algus, esimesed kilomeetrid lähevad hõlpsalt, kuid lõpp kuskil jäises tuules on keeruline. „Aga muusikas seda mäetippu kunagi ära ei valluta ja lippu üles ei pane.”

Saksofoni- ja flöödimängu õpetav Aimla peab õpetajana kõige esmaseks kohustuseks lisaks tehniliste oskuste arendamisele jagada vaimustust. „Seda on väga lihtne teha, kui oled ise vaimustunud, ja väga raske, kui ei ole. Selles mõttes on mul vedanud, et saan olla tegevmuusik. Kindlasti on õpetajaid erinevaid, aga mina näen, et minu kõige olulisem roll on jagada rõõmu ja vaimustust muusikast. Vaimustunud inimesel läheb kõik poole kergemini.”

Samas pole pilli õppimine mõistagi vaid lust ja lillepidu, sellega kaasnevad suure amplituudiga emotsioonid – ühest küljest vaimustus muusikast, aga samas masendus, kui midagi välja ei tule. „On ka teine pool, harjutamiseks on vaja väga palju kannatust ja tarkust. Ükskõik kui andekana või andetuna keegi noorena näib, siis kõik, kes on kunagigi tippu jõudnud, teavad, et pilliõppimise must töö tuleb kõigil ära teha. Tegelikult avaldub see, kas keegi on andekas või mitte ja kas tööst on kasu või mitte, õigupoolest alles hiljem, siis, kui see töö on tehtud. See, kui kellelgi tuleb noorena heliredel paremini välja kui teisel või kõrv on natuke rohkem lahti, ei pruugi üldse n-ö päris elus lugeda. Need asjad saavad hiljem paika,” arutleb Aimla.

Õppejõuna teeb talle eriti suurt heameelt, et noori ja andekaid džässmuusikuid tuleb aina juurde. „Pühapäeval toimus 31. korda Uno Naissoo nimeline noorte loomingu konkurss, mille kohta olen võinud juba aastaid öelda, et iga aastaga tase tõuseb. Seekordne konkurss näitas, et võidulood ei olnud mitte ainult hästi kirjutatud, vaid ka täiesti professionaalselt esitatud. Nii pillimänguoskus kui ka teadlikkus muusikast läheb noorte seas kogu aeg paremaks,” selgitab Aimla ja leiab, et Eestis džässmuusika on igati hea tervise juures.

Veel enam, tema meelest on Eesti džässmuusiku jaoks üks ütlemata hea elukeskkond. „Džässis on igal muusikul oma soovid ja nägemused, mida ellu viia. Eestis on õnneks väga lihtne eneseväljendusruumi leida, kui olla juba enam-vähem mängija,” märgib Aimla ning lisab, et paljudes riikides on džässilavade vallutamine hulka aeganõudvam töö.

Ja miski eristab Aimla sõnul Eesti džässmuusikuid veelgi laias maailmas tegutsevatest džässmuusikutest: „Võib-olla olen ma sinisilmne, aga vähemalt minul on tunne, et mingi osa Eesti džässmuusikutest hoiab üksteist. Üksteise tegemisi toetatakse ja hinnatakse päris hästi.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee