Persoon

Kairi Tilga: Vilde sobib rohkem meie aega kui 20. sajandi algusesse (1)

Kristjan Roos kristjan.roos@linnaleht.ee, 1. aprill 2015, 16:51
Pildistamise hetkeks Eduard Vilde töökabinetis kirjaniku enda laua taha istunud kodumuuseumi juhi Kairi Tilga sõnul on kirjaniku juubeliaasta üks kulminatsioone peagi avatav näitus „Külmetav kirjanik”. Foto: Heiko Kruusi
Eduard Vilde majamuuseumi pisike kollektiiv on võtnud südameasjaks, et tänavu, mil tähistatakse Eduard Vilde 150 aasta juubelit, peetaks üht tähtsamat eesti kirjanikku väärikalt meeles.

4. märtsil möödus 150 aastat suurkirjaniku Vilde sünnist. Juubeliaasta puhul mitmesuguseid üritusi korraldav Vilde majamuuseum on teinud suuri pingutusi, et Vildet hakataks taasavastama. „Energiat lihtsalt peab jätkuma, sest nagu öeldakse: kui ise ei tee, ei tee seda keegi,” tunnistab Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga.

 

Järgmise nädala kolmapäeval avatakse Vilde majamuuseumis näitus „Külmetav kirjanik”. Pole vist päris tavapärane, et väljapanekul keskendutakse kirjaniku eraelule. Mida uut ja põnevat Vilde kohta sel näitusel näeb?

Selle näituse fookus on kindlasti mõnevõrra ootamatu: kesksel kohal on nimelt Vilde terviselugu. Tervis on küll midagi väga isiklikku, ent midagi pole parata, igasugused vaimsed ja füüsilised haigusseisundid mõjutavad ka suurkujude elukäiku, suhteid ja tööd. Maailmas on palju näiteid, kuidas mõne märgilise inimese tervis on avaldanud mõju ajaloosündmustele, seega on nende inimeste tervise uurimine ja sellest rääkimine osa kultuuriloost.

Ma ei tahaks seejuures niivõrd rõhutada, et näitus on Vilde haigustest, vaid hoopis tema tervisest ja tema kui mehe tervisekäitumisest. Pildis, mis vastu vaatab, on näha, et Vilde oli väga terviseteadlik, enese eest hoolt kandev ja seeläbi endast lugupidav mees. Ta n-ö tegeles enda probleemidega pidevalt, otsis lahendusi ja ravi. Just tervislikel põhjustel hakkas Vilde taimetoitlaseks, kohati hindas lausa toortoitu, ravis end ka muide homöopaatiliste meetoditega. Samuti mõistis ta selgelt, et tema hingevalu ja lahendamata armastuse probleemid olid sageli põhjuseks, miks ta ei tervenenud. Kui hing on haige, siis ei saa ju ka keha terveneda. Ta proovis ka psühhoteraapiat ja igati püüdis leida rahuseisundit. Emotsionaalse ja väga tundliku inimesena oli see mõistagi keeruline.

Tõsi on ka see, et Vilde sõna otseses mõttes muretses ennast riigis toimuva pärast haigevoodisse. Ta oli jäägitu demokraatia eest seisja, tal oli väga lai maailmakogemus ja välispoliitilised teadmised. See, kuhu Eesti riik oli sisemises poliitilises kriisis 1933. aasta sügiseks jõudnud, võttis talt viimse elujõu. See viis ta ka hauda. Süda ütles üles.

 

Kohati tundub, et Vilde kui kirjanik on tänapäeval jäänud ehk pisut tagaplaanile. Millest võib see olla tingitud?

Ikka ja jälle see pikk nõukogude periood. Vildet hakati ideoloogiliselt ümber hindama juba esimeste klassikute seas 1940. aastate lõpus. 1970. aastaks oli Vilde kõikjal: tema nime kandsid tänavad, koolid, kolhoosid, teatrid, isegi laevad. Rahvas sai Vildest üledoosi. See suur nõukogudeaegne ühekülgne Vilde ülistus pisendas selle 20. sajandi ühe menukama ja mõjukama kirjaniku väärtust niivõrd, et ta vajus juba järgnevatel kümnenditel suurde unustusse.

Mis mind aga hämmastab, on see, et nõukogudeaegne kuvand on endiselt visa kaduma. Veider, et Vilde, kes tõesti on praktiliselt kõikides kirjandusžanrites esimene, kes oli oma eluajal väga suur arvamusliider ja rahvalemmik, ei ole leidnud oma kohta praegusel ajal. Selle ilmekas näide on kirjanduse õppekavad. Selle asemel et kooli lugemisvarast välja jätta sellise tähtsuse ja mõjuga teos, nagu on ajalooline romaan „Mahtra sõda”, võiks kokku kutsuda töögrupi, kes töötaks välja uue ja atraktiivse romaani käsitlemise kontseptsiooni õpetajatele. Tekst on vaja tuua noortele tänapäeva, neile on vaja anda võrdlusi neile arusaadavas maailmas. Selliseid uusi lähenemisi, innovatiivse metoodikaga, on hädasti vaja ka teiste klassikute tekstide puhul, ent eriti teravalt paistab see silma just Vilde juures. Ega õpetaja ei suudagi üksi leida kogu aeg uuenduslikke lahendusi, kuidas Eesti varasemat kirjandust koolis käsitleda, ent siinkohal võiks olla koostöö muuseumi ja õpetajaga tihedam.

Väga kahju on, et teatrid ei ole üldse Vildet mõtestanud ja kui raamatupoes vaadata, mida Vilde nime all pakutakse, siis mõnes poes leiab ehk paar nimetust, ent üldiselt on seis ka kordustrükkide vallas kasin.

 

Millist tema teost soovitaksite neile, kellele viimaseks Vilde raamatuks on jäänud kooliaegne kohustuslik kirjandus?

See on keeruline küsimus. Ühest küljest saab kindlasti täiskasvanuna olulisi tekste üle lugedes hoopis teistsuguse lugemiskogemuse kui koolilapsena. Minule endale meeldivad väga just nimelt „Mahtra sõda” ja ka „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Need tekstid on väga emotsionaalsed, tohutu empaatiaga kirjutatud. Need tekitavad tugevat rahvustunnet ja tajuda võib ka ajaloo torget. Läbi paari romaani saab täiesti arusaadavaks teatud periood Eesti ajaloost.

Kindlasti soovitan ka Vilde lühinovelle ja satiiri, ent nendega on kahjuks nii, et praegu on kättesaadavad vaid mitmekümne aasta tagused väljaanded ja neid saab ainult raamatukogust. Õnneks on Vilde suures osas e-raamatuna saadaval ja see on väga tore.

 

Kuidas te ise enda jaoks Vilde kui kirjaniku avastasite?

Mina avastasin Vilde loomingu ta eluloo kaudu. Tal on põnev saatus ja ta oli nii huvitav ja karismaatiline tegelane. Kui kontekst on arusaadav, siis see loob ka ta tekstidele hoopis uue sisu.

 

Millised aspektid ja teemad on tema juures teid kõige enam paelunud?

Vilde oli modernne mees. Tema jaoks oli täiesti normaalne, et naistel ja meestel on ühesugused õigused, et ühiskonnas austatakse sõna- ja arvamusvabadust. Ta oli isegi väga tolerantne samasooliste suhtes, seda ei suuda mõni 21. sajandilgi. Sellisena sobikski ta ju hoopis meie aega kui 20. sajandi algusesse. Mulle väga sümpatiseerib, et ta oli jäägitu härras- ja riigimees, alati vaatas laiemat pilti. Ja vähetähtis pole, et ta hoolis ja hoolitses ka iseenda eest. See ongi mind väga paelunud.

 

--------------------------

Terviklikul kujul säilinud kodu

Eduard Vilde majamuuseumi juht Kairi Tilga on Euroopas külastanud nii mõnegi kirjaniku muuseumi ja nendega võrreldes on Eesti kirjanike majamuuseumid üsna erakordsed. „Ausalt öeldes olen aru saanud, et see on üsna haruldane, kui nii autentsel ja terviklikul kujul on säilinud ühe suurkuju kodu, nagu see on Vildel ja ka näiteks A. H. Tammsaarel. See on haruldane, et me ei pea lavastama keskkonda, kus nad töötasid ja elasid, vaid see on olemas,” lisab Tilga.

--------------------------

Muuseum ootab mälestusi

Eduard Vilde muuseum palub Vilde aasta puhul saata mälestusi Vilde käsitlemise kohta 1950.–1980. aastate kirjandustundides. Kairi Tilga sõnul hinnati Vilde looming just nendel kümnenditel ümber ja teda võis käsitleda vaid kindla kaanoni alusel.

---------------------------

Raamatukogude võistlus

Vilde aastal on populaarseks osutunud muuseumi ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu koostöös toimuv raamatukogude võistlus „Tabamatu Vilde”. „Selles löövad Vilde-teemaliste põnevate väljapanekutega kaasa suured ja väiksed raamatukogud üle Eesti, rahvusraamatukogust Eidapere raamatukoguni välja. Tundub, et meie üleskutse motiveeris neid, ning ma olen selle üle väga rõõmus, sest raamatukogude kaudu jõuab Vilde juubel nii ka nende inimeste teadvusesse, kes ei saa tulla muuseumi,” ütleb muuseumijuht rahulolevalt.

1 KOMMENTAAR

t
Taasavastamise elevuses 30. oktoober 2017, 14:53
Vilde majamuuseum on teinud suuri pingutusi, et Vildet hakataks taasavastama.". Jah, muuseum on hakanud taas elama. Elem Treieri ajal oli muuseum varj...
(loe edasi)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee