Persoon

Magusa keskel elatud elu (3)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 26. märts 2015, 16:00
Otto Kubo meenutab aegu, „kui poodides maksis sent” ning selle eest sai kaks karamelli. Heiko Kruusi Heiko Kruusi
Kas Tallinn on martsipani sünnilinn või mitte, selle üle võib vaielda. Kindel on aga see, et viimased 60 aastat on siin magusatootmisega olnud tihedalt seotud Otto Kubo.

Kindel on, et Pikas tänavas asuva Maiasmoka nime kandva kohviku ruumides 1806. aastal tegevust alustanud pagaritöökojast loetakse Eesti suurima ja vanima kondiitritööstuse Kalevi algust. Ja kindel on, et siin alustas 1865. aastal kuulsaks saanud martsipani tootmist Georg Stude. Siin toodetakse seda ka praegu.

Usutlesin praegu Kalevis teaduriametit pidavat Otto Kubot martsipanimuuseumitoas, kus huviliste silma all valmivad martsipanist jänesed, porgandid, karud ja mis kõik veel. Siin võib teda mitmel päeva nädalas kohata. 1932. aastal sündinud ehk 83. eluaastat käiv Otto Kubo jõudis poisipõlves ka Eesti Wabariigi kuldsed ajad ära näha, näitab lihtne arvutus. Sealt algas pikk tee, tema lugu.

Milline on eredaim meenutus neist kuldseks meenutatud aegadest?

Olin ilmselt kuueaastane. Meie pere elas toona Viljandis, isa võttis minu ja ema Tallinna lähetusele kaasa. Vanemail oli linnas asjatoimetusi ja mind jäeti tunniks-paariks Kuld Lõvi hotelli kohvikusse ootama. Pärast käisime Harju tänava ja Vabaduse väljaku nurgal, seal, kus praegu on apteek ja varem oli lennupiletite kassa, kus asus toona Eesti kõige suurema maiustusetootja, firma Kawe kauplus. Kassas oli ilmselt – see on tagantjärele tarkus – 1929. aasta Miss Estonia Meta Kelgo. Noh, ega väiksed poisid tollal sellistest asjadest osanud midagi teada. Aga meeles on, et väga head lõhnad olid. Ega siis polnud valmispakke, komme võeti klaaspurkidest. Karamellid lõhnasid iseäranis hästi, need olid igasuguste looduslike lõhnadega: sidrunid, apelsinid. Ja veel monpansjeed!

Ega me sealt ära ei saanud, et midagi poleks ostnud. Mina tahtsin kõige rohkem piimakaramelle Tilk Piima. Hiljem juba teadsin, mis asjad maksavad, need maksid üks sent kaks kommi. Seda mäletan seetõttu, et kui vanaema juures käisin, siis sain iga kärbse eest, mis maha lõin, ühe sendi. Teenisin ise kommiraha. Kahjuks seda karamellimaitset enam pole, kõige lähemalt meenutab toonast maitset sakslaste Werther’s Original, aga see pole ikkagi see. Maitse on siiani meeles.

Märgid kadunud ajast, mille kohta pikalt väideti, et seda olemaski polnud.

Mäletan ka näiteks jõulupidu koolis, kõigil kaunid koolivormid, samuti oma klassijuhatajat Ksenia Muinastet. Eriti aga meeldis mulle üks väike kena tüdruk, politseikomissari tütar Evi Naar. Ja maavanema kaks tütart samuti. Aga nad kõik küüditati 1941. aastal külmale maale ning rohkem neid enam pole nähtud.

Jah, ühtäkki sai aga see kõik otsa. Meie perel õnnestus küüditamisest kõrvale hoida, olime ühe tuttava keldris sõjapaos. Kui 1944. aasta kätte jõudis, oli aga kõik veel keerulisem. Juba isa kohtu-uurija ametikoht tingis, et me ei tohtinud siia jääda. Nii asusime 23. septembril Viljandist Pärnu poole teele viimase rongiga, venelane oli juba mitmel pool Eestis sees. Meie taga sõitis dresiin, kust pandi lõhkeainepakke rööbastele ning lasti raudteerööpad järjest õhku.

(Suurepärase, detailse mäluga ja väga lihvitud väljenduslaadiga Otto Kubo kirjeldab pikemalt, kuidas sõja eest põgenemine kulges. Selle käigus jõudis pere läbi Poola Oderi-äärse Frankfurdini. Isa haigestus ning pärast sajapäevast põdemist suri. Pere – Otto, ema ja noorem vend – jäid sõja järel Berliinis Venemaa kontrolli alla jäänud okupatsioonitsooni. Seal elasid nad üle viimasegi vara viinud pommitamise ja Vene vägede metsikused. Berliinist, kus saksa ja vene keelt valdav ema oli leidnud tööd Vene sõjaväekomandantuuris, saadeti nad siiski nad mõne aja pärast, vaid seljariided ühes, läbi sõjarusudes Ida-Euroopa Eestisse. Sõja eest põgenemine kestis aasta ning lõppes koduses Viljandis. Oma kodust leidsid nad eest sõjakomissari, kes oli nende Rooma ajaloo raamatutega ahju kütnud. Pere pidi asuma elama tuttavate juurde. Sellegipoolest õnnestus poisil keskkool ära lõpetada. Kodanlikuks natsionalistiks tembeldatud koolidirektor oli asendatud alkohoolikust läbikukkunud julgeolekutöötajaga, kes teatas kooli lõpetavale Otto Kubole: „Ma hoolitsen, et sa kuhugi edasi õppima ei saa!”)

Aga ometigi, Tartu ülikooli te ju lõpetasite?

Sain arstiteaduskonda sisse, aga mandaatkomisjoni punase laua ees seistes teatasid marksismi-leninismi õppejõud ja kurikuulus kaadriülem Helen Kurg, et selline inimene ikka ei sobi nõukogude ülikooli õppima.

Geoloogia alal töötamine oleks toonud kaasa riigisaladustega kokkupuute, mis mulle keelatud, arstiteaduskonda mind ei lastud ning juura minu Eesti-aegsetest juristidest omaste tõttu oli mulle samuti kinni. Siiski – isa sõprade ning toonase rektori Alfred Koorti abiga leiti üks vaba koht keemiateaduskonnas. Tegin kohe, ühe päevaga, suulise ja kirjaliku matemaatikaeksami. Sain sisse, ja kuna olin juba alustanud, siis käisingi need viis aastat ja õppisin analüütilist keemiat, sain diplomi ja toiduainetööstuse ministeeriumi kutse.

Teised lõpetajad olid riikliku suunamise alused. Mina aga olin juba õpingute ajal Viljandi konservitehase laboris taskuraha teeninud, Tallinnas asuva trusti juhatajale silma jäänud, too kutsus mind trusti süsteemi tööle – Tallinna Pärnu maanteele kompvekitehasesse Karamell. Polnud vaja minna kuhugi Kohtla-Järvele kalakombinaati „sundaega” teenima.

Seal olin kaks aastat, siis sai üle tee, Pärnu maantee 139, valmis kondiitrivabriku Uus Kalev maja, kus asub praegu politseiamet. Sama trustijuhataja Leo Randmäe, kes oli mu Tallinna toonud, oli saanud vabriku direktoriks, ta otsis mind taga, et uue tehase kesklaborijuhi kohta pakkuda. Aga mina olin koos abikaasaga viieks nädalaks Kesk-Aasia vabariikidesse puhkama sõitnud. See oli aastal 1958. Nii kui tagasi jõudsin, oli koht olemas, ja seda 1988. aastani.

Laboris kontrollisime toodangut; kui küsite: alates lõhnast-maitsest-väljanägemisest kuni kõige peenema keemilise koostiseni. Paljud toorained olid välismaised, kakaod kuuendikul planeedist ei kasvanud, ja ka mandleid, millest martsipani tehti, tuli kulla või välisvaluuta eest sisse osta. Suur osa toodangut läks ekspordiks – viiendik NSV Liidu maiustuste ekspordist, 26 riiki. Kui 1970. aastate keskel oli kakaotootmises suur kriis ja hinnad tõusid neli korda, pandi suur hulk tehaseid kinni, konserveeriti, Kalev aga tegutses edasi. Toonane direktor, Mulgimaalt pärit Eda Maurer, toiduainetehnoloog, juurutas toona nii kamašokolaadi kui ka kamabatoonid ja kamaglasuuri. Tehas oli päästetud, tuli inimesi juurdegi võtta, et rahaplaani odavama toodanguga täita.

Ja ka Kremli jaoks tootsime, nagu Tallinna tuntud martsipanitootja Georg Stude oli enne Esimest maailmasõda tsaari õukonna martsipaniga varustanud. Osa vormegi on pärit tollest ajast. Kremli partiid valmistati ka lisatööpäevadel, nn mustadel laupäevadel. Nõukogude riigijuhile Leonid Brežnevile, muide, meeldis eriti tšellot mängiva karu kuju. Aga osa Stude vorme – inglikujud ja muud, mis peeti uuele korrale sobimatuks – peksti Kalevi algusaastail partorgi ja muude ülemuste käsul nende silme all puruks ja maeti Kalevi krundi ühte nurka maa sisse. Sellegipoolest on Stude aegadest alles 200 vormi, mis on pidevalt siin kohviku juures martsipanijaoskonnas kasutusel.

1988. aastal tegi toonane direktor Jevgeni Matsalu, kokku olen neid näinud 17, ettepaneku asuda ametisse peadirektori assistendina välissidemete alal. Kuna Kalev tootis suure osa ekspordiks, siis tuli nii turustamise kui ka tooraine sisseostmise asju ajada. Olin selles ametis 12 aastat. Kui Kalevi omanikuks sai Oliver Kruuda, siis tuli tal mõte, et võiks asutada Kalevi muuseumi. See oli aastal 2000, mulle anti uhke ametinimetus – teadur ning 1,2 miljonit krooni stardirahaks. Ja 360 ruutmeetrit tehasemuuseumi jaoks oli ikka väga kuninglik pindala.

Väga vähe. Nõukogude ajal oli väga viltu vaadatud, kui keegi midagi vana meelde tuletas. Kes Eesti ajast veel alles olid, need olid vaiksed nagu prussakad prao vahel. Uued inimesed ei teadnud kedagi, eks Tallinna inimesed neid ju tundsid, aga sõnagi ei poetatud, siis olid ametis ka endiste magusavabrikantide omaksed, kohvikuomanike järeltulijad, tuntud nimed.

2000. aastal kuulutasime koos ajaloolase Heino Gustavsoniga lehtedes ja televisioonis, et uude muuseumi oodatakse eksponaate. Huvitav, et vaatamata sõjaaegsetele pommitamistele, rohketele kolimistele ja mööblivahetusega kaasnenud massilistele vanavara äraviskamistele tõid inimesed, olgu Nõmmelt, Kalamajast, Koplist, aga ka maalt ja väikelinnadest, ning annetasid, kinkisid suure rõõmuga. Vastu said kompensatsiooniks veidi nüüdisaegset kommi. Kommikarpe ja muud sarnast muudkui aga tuli ja tuli. Ja toodi ka üks väike tüdruk, 1936. aastast. See martsipaninukk, mis oli pulmakingiks tehtud, on praegu siinsamas Maiasmokas vitriinis väljas, tolle pruudi tütar tõi. Nüüd nii enam pole, oodatakse soolast hinda, eriti kui veel antikvaar on mängus. Siis jätkus eksponaate seintele ja vitriinidesse, nüüd, Põrguväljale kolinud tehase juures, on aga juba ka fondid tekkida jõudnud.

Kas magusast ka pärast nii pikka magusat karjääri lugu peate?

Eks mind ole ka kommi söömas nähtud, aga mulle maitsevad siiski vaid mõned asjad. Töö jaoks tuli ju kogu aeg maitsta, analüüs ju sellest algabki. Aga praegu, siin Maiasmokas meeldib mulle pekanipähkli ja vahtrasiirupiga saiake või siis valge ja hapuka grenadillivahuga kook ja tort. Praegu tootmises olevatest meeldib mulle Kannel ja kookoshelvestega šokolaadikompvek, see kuplikujuline. Ning sidrunimarmelaad. Hulk uusi maitseid on samuti tulnud, kõik ju areneb ning muutub. Lapsepõlvekommi, Kawe Tilga Piima maitset aga pole keegi osanud korrata.

--------------------------------------------------------------------------

Töö jätkub

Teadur Otto Kubo on ka praegu tihedalt ametis, peab lisaks muuseumis loenguid. Teda võib tihti kohata ka Maiasmokas, seal, kus praegu tegutseb Eesti vanim töötav kohvik, asutatud 1864. „Sellest ajast on möödas üle 200 aasta, olen rõõmus, et mina olen sellest osa saanud suure osa, 60 aasta jagu,” ütleb Otto Kubo ning osutab muuseumikambri seinal olevale mälestustahvlile, kus kirjas aastanumber 1806, mil selles majas alustas pagaritöökoda.

3 KOMMENTAARI

h
hmm 13. aprill 2015, 23:36
Väga kena, sisutihe, kaasahaaravalt ja vigadeta kirjutatud artikkel, nn vana kooli töö, tänan.
j
jah oh aegu 29. märts 2015, 18:04
nüüdseks on kalevi kommid kõik rikutud, millelgi pole enam normaalset maitset. kommid nagu käkid. aga sellest ei rääkinud onu kahjuks midagi.
Loe kõiki (3)

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee