Värsked Tallinna uudised

Magusad mälestused ammusest Tallinnast (1)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 19. märts 2015, 15:10
Foto: facebook.com/neitsitorn
Lõpuks ometi sain oma silmaga näha: legendaarne Tilk Piima on tõesti olemas olnud. 

Mäletan lapsepõlves raamatut lugedes – seal oli juttu poiste mängudest, mille käigus üks neist metsa vahele kommipabereid poetas, et teised talle järgneda oskaksid. Raamat raamatuks, aga kui emalt küsisin, siis sain vastuseks jutustuse väga maitsvaist kommidest. Sendi eest sai kaks tükki. See oli mälestus kaugest ja kaunist ajast. Mäletan lapse hinge pigistavat tunnet, mõistmist, et see aeg on päästmatult läinud koos tolle maitsega.

Kuldne magusaaeg 

Eriti rikkalik aeg oli aga sõjaeelne aeg. Riik kaitses oma turgu kõrgete tollidega, samas maksis riik tooraine tollimaksud tootjaile tagasi. Eesti magusat jätkus palju ka välja müüa – nii New Yorki, Pariisi, Stockholmi kui ka väga paljudesse muudesse paikadesse, isegi Põhja- ja Lõuna-Aafrikasse ning Palestiinasse. Tol ajal, kui keskmine palk oli alla 100 krooni, maksis näiteks 100-grammine šokolaadinööpide karp 55 senti, aga ilukarp nr 300, kus šokolaadikompvekke 800 grammi, koguni 6 krooni, selgub Kawe hinnakirja uurides.

Kõrgaegadel tegutses Tallinnas kümmekond magusatööstust, tuntuim muidugi Kawe, aga ka Ginokver, Brandmann ja Klausson, lisaks Stude, Riola, Efekt, Endla, Felis, Soliid ning hulk väiksemaid. Neid nimesid on kasulik teada, kui pööningul mõni ilmselgelt vanem, näiteks fotode hoidmiseks kasutatud karp näppu juhtub. Suur valik neist tihti ülimoodsas art déco laadis kujundatud karpidest, aga ka endisaegseist kommipabereist ongi näitusel väljas. Kahjuks aga jääb üha vähemaks neid, kes mäletavad, milliseid mekke need karbid-paberid sisaldasid. 

Kadunud maitsed 

Kui rääkisin magusaajaloo grand old man’i, aastakümneid Kalevis kesklabori juhina töötanud ning nüüd sama ettevõtte martsipanimuuseumi juhtiva Otto Kuboga, siis sain temalt kuulda sama lugu mis lapsepõlvest meeles: kaks tükki sendi eest. "Aga seda maitset enam pole, ei ole. Veidi meenutab seda sakslaste Werther’s Originali, samasugune kvaliteetne piimakaramell. Aga maitse on siiski teine," nentis maiustuste ekspert. Muide, tema detailseid ja põnevaid meenutusi saab Neitsitornis ka ise kuulda juba laupäeval toimuval loengul-ekskursioonil.

Aga ka nende jaoks, kes loengule ei satu, on näitusel väga palju huvitavat. Näiteks on seal väljas sõjaeelne ehtne martsipanitort, sama vormiga torti valmistatakse omaaegses Stude hoones (Maiasmokk Pikas tänavas) ka praegu. Samuti ka hulk siiani kasutusvalmis martsipanivorme, mis osalt pärit juba esimese ilmasõja eelsest ajast, mil Stude oli muu hulgas tsaariõukonna magusaga varustaja. Lisaks neile paljudelt tootjailt kauneid linnavaateid, loomi, linde, lapsi ja liblikaid. See imeväärne valik mälestusi magusast sõjaeelsest ajast on saanud teoks Tallinna linnamuuseumi, Eesti ajaloomuuseumi ja Kalevi martsipanimuuseumi koostöös, nende hoidlatest pärit eksponaatidest see väljapanek ongi kokku pandud.

 

----------------------------------------------------- 

Magus loeng 

Laupäeval kell 14 algab Neitsitorni lektooriumisaalis loeng-ekskursioon Tallinna sõjaeelsetest maiusetootjatest. Tutvustatakse näitust "Magus kaup. Tallinna maiustusetootjad 1918−1940", kõneleb tuntud maiustuste ekspert, Kalevi kauaaegne teadur Otto Kubo.

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee