Vaba aeg

Kolme peaga saja-aastane madu (1)

Ants Vill ants.vill@linnaleht.ee, 29. jaanuar 2015, 17:29
Kunstnikud Sigrid Huik ja Kaire Tali tutvustavad vaipade valmistamise tehnoloogiaid. Nende ja näituse kujundaja Tea Tammelaane selja taga on kesksel kohal Oskar Kallise 100-aastane vaip „Ussikuningas”.  Heiko Kruusi
Viimane suurem sõlm, mis enne Eesti tekstiilikunsti juubelinäituse avamist tehti, oli kangrusõlm.

Selle tegid hõbedaselt helkivast alumiiniumtorust kaks kunstnikku, tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu ja graafik Marilyn Piirsalu. Teised sõlmed on valmis, kõige vanemad juba terve sajandi. Hõbesõlm ise peaks pilku püüdma Kunstihoone aknal.

Kunstilise tekstiili ajalugu on kõrgema kunstiõppe ajaloost vaid aasta võrra lühem. Esimene tähis on praeguse klassiku Oskar Kallise põimvaip „Ussikuningas” aastast 1915. Kolme kroonitud peaga rahvusromantilises laadis lahendatud vaip ongi Kunstihoones avatud Eesti tekstiilikunsti saja-aastasele ajaloole pühendatud väljapanekul aukohal. Järgnevat sajandit iseloomustab veel sadakond tekstiilikunsti eset, enamasti vaibad. Kokkuvõtlikult on see kui Eesti uuema kunsti lühiajalugu, sest ega tekstiilikunst pole olnud midagi eraldiseisvat, see on olnud muutuva kunsti lahutamatu osa. Väljapanekul võib näha klassikalist peenust töötluses, materjalis ja detailis, aga ka jõulisi suuri pindu, mille loomine nõuab monumentaalkunstniku vormi.

Alguses oli algus

Niisiis, 1914. aastal asutati Eesti Kunstiseltsi Tallinna kunsttööstuskool, kus õpetatava naiskäsitöö eriala kaudu kindlustati tekstiili valdkonna asjatundjate pidev järelkasv. Ühtlasi pälvisid kunstnikud üha enam rahvusvahelist tähelepanu. Nõukogude aeg tõi omad motiivid, siis aga saabus tõeline piltvaiba kuldaeg. Eesti vaiba- ja tekstiilikunsti füüsiliseks tipuks sai Tallinna linnahalli ehtinud gobelään, ilmselt maailma suurim vaip üldse. Seda 500-ruutmeetrist Enn Põldroosi kavandi järgi loodud vaipa näeb praegusel näitusel siiski vaid videolt, vaip ise on praegu ladustatud ja selle saatus ebakindel.

Suures saalis köidavad pilku ka laest rippuv mangroovi meenutav Ilme-Anu Neemre skulpturaalne vaip „Jändrik mänd” ning suure osa saali põrandast kattev Tarmo Mäesalu hiiglaslik lumivalge, siiski mitte luuavarte, vaid ikka jämedate ringvarrastega kootud Haapsalu salli meenutav pitskudum. Ning hulk muid klassikute ja nüüdisaja tegijate töid, kõik saalid on kasutusel. Kel huvi eriti üllatavalt intiimse tundega tehtud põimingut uurida, otsigu üles Leesi Ermi 1939. aastal valminud vaip „Kevad”, millesse on ka udusulgi põimitud. Kel ajaloohuvi, leiab üles ainsa säilinud tüki vapilõvidega ookrikarva kangast. See Adamson-Ericu kavandi järgi Kreenholmis valmistatud linane tapeet ehtis Kadriorus presidendilossi peasaali seinu.

Eriti reedeti

Uute aegadega koos on kõikvõimalikku lisa saanud mõtted ja materjalid, üha enam on kasutusel arvutiga seotud tehnoloogiaid, kuni fotomotiivide žakardkudumise automaattelgedeni välja. Huvitav on ka näiteks Milvi Thalheimi söövitustehnikas valminud kangas “Öömustrid”.

„Sellegipoolest – vaibategemine on ikka eelkõige linane lõim ja lambavillane kude,” ütles näitust tutvustanud kunstnik Kaire Tali, kel endal just sellises tehnikas valmistatud gobelään väljas. „Kohe suurkuju Mari Adamsoni „Teede” kõrval, uhke tunne,” ütles ta. Ta lisas, et igal vaibal ja kangal on oma lugu, neist pajatavad huvilistele tema ning Peeter Kuutma, Maasike Maasik ja Kadi Pajupuu igal reedel alates kella 16-st. Ülevaatenäitus on avatud valimispäeva, 1. märtsini. Loe ka juubeliraamatut lehel www.tekstiilikunst.ee.

-----------------------------

Ussikuninga lugu

Eesti esimese kunstvaiba, Oskar Kallise „Ussikuninga” saatus on isepärane. Kaire Tali ja Sigrid Huik vahendasid Eesti Rahva muuseumis töötava Vaike Reemani käest kuuldud lugu. Osaühingu Kodukäsitöö kudumistöökojas Tallinnas Harju tänavas kooti Kallise kavandi järgi tegelikult kolm vaipa: üks jõudis president Konstantin Pätsi omandusse ja hävis ilmselt sõja ajal, teise saatus on teadmata, kolmas aga kuulus Sella ja Aleksander Veilerile, kes olid tollal Kodukäsitöö osanikud. Kolmanda vaiba sai oma vanemailt kingiks Lea Veiler-Silverson, kes võttis selle sõja ajal Eestist lahkudes kaasa. 1992. aastal annetas Veiler-Silverson kõik need aastad ta Kanada läänerannikul Victoria linnas asunud kodu seinal rippunud vaiba Eesti Rahva muuseumile. Sinnani peeti „Ussikuningat” kadunuks, seda tunti vaid piltide järgi.

1 KOMMENTAAR

m
muig18. veebruar 2015, 19:33
no peaasi et mõni juut sellise asja peale ei solvuks. mõtleks vaid, kolme peaga madu ... üheksa küünlaga küünlajalga tuleks joonistada.

Sisuturundus

Päevatoimetaja

+372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Reklaam ja kuulutused

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee