Vaba aeg

Kuidas sündis viimase aja parimaid dokfilme? 

Kristjan Roos kristjan.roos@linnaleht.ee, 18. detsember 2014, 16:39
Heilika Pikkov koos “Õlimäe õite” portreteeritava, ema Ksenjaga. Erakogu Õlimäe klooster Jeruusalemmas, kus Heilika Pikkovi portreteeris Eesti nunna, ema Ksenjat.  Erakogu
Mullusest Eesti vaadatuimast dokumentaalfilmist "Õlimäe õied" kirjutas filmi autor Heilika Pikkov raamatu "Minu Jeruusalemm", mis tugineb ta päevikutele. 

“Õlimäe õied” on eriline film. Jeruusalemma külje all Vene õigeusu kloostris Õlimäel elav 82aastane Eestist pärit nunn ema Ksenja räägib oma elu loo. Nüüd, aasta pärast filmi linastumist kirjutab Pikkov avameelselt sellest, mis Jeruusalemmas filmi tehes juhtus. 

Samal teemal

Kas juba filmi tehes oli selge, et ainest oleks ka raamatu jaoks? 

Olin 28aastane, kui hakkasin tegema dokumentaalfilmi 82aastasest Eesti nunnast, kel seljataga elu, mille igast episoodist saaks filmi kokku panna. Pidasin filmitegemise ajal päevikut, et kirjutada raamat, millesarnast olen alati tahtnud lugeda. Ühte pikalt laagerdunud dokumentaalfilmi jõuab vaid imeväike osa kogu filmitud materjalist ja see, kuidas filmitegija on uuritavale inimesele või teemale lähedale pääsenud, on tavaliselt hästi hoitud saladus. Vaataja näeb üksnes kogu protsessi essentsi. Mida filmitegija selle kättesaamiseks läbi elas ja kuidas see muutis ta enda elu, jääb teadmata. Kindel on aga, et iga dokumentaalfilmi tegelased muudavad filmitegijat sama palju, kui filmitegija muudab nende elu. Raamat on palju isiklikum kui film, sest ei räägi ainuüksi filmi peategelase, ema Ksenja, vaid ka minu enda elust. 

Mis teeb teie jaoks Jeruusalemma eriliseks linnaks? 

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Ja intensiivne. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus eri religioonid eksisteeriksid nõnda risti-rästi läbipõimununa üksteise kõrval ning kuhu inimesed saabuksid nii suurte ootuste ja lootustega. Jeruusalemm on unenäoline – tihti pole võimalik aru saada, kas asjad juhtuvad unes või ilmsi. Inimesed ei tule ega lähe, vaid lihtsalt ilmuvad ja kaovad. Minevik lõikub teravalt olevikuga. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin peamiselt Ida-Jeruusalemmas, kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. See määrab ka minu loo fookuse. Esiplaanil on pühas linnas elavad kristlased ja nende moslemitest naabrid. Pärast filmimist pole ma saanud Jeruusalemma minna. Mul on kaks väikest last – ootan, millal nad suuremaks saavad, et võiksime koos minna. 

Millise filmiga praegu tegelete? 

Praegu plaanin süvenenult edasi tegelda ikka dokumentaalfilmidega. Peas tiirleb mitu mõtet, mis on alles alguses. Kas pean ka jälle päevikut? Kui filmitegemise protsess kujuneb nii emotsionaalseks nagu “Õlimäe õite” puhul, siis kindlasti!

------------------------------- 

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee