Värsked Tallinna uudised

Kohvik, kus kassid juba ootamas  (3)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 16. oktoober 2014, 16:08
Kassikohviku kõige suurem valge kass Pilveke, kohviku perenaine Helen Jõudna ja pisitütar Jasmine. Heiko Kruusi
Esimene pilgupüüdja on valge. Teine aga tavatriibuline. Mõlemad lebavad rahulikult aknalaua peal.

Kohvikusse jõudmiseks tuleb esmalt läbi kaheukselise lüüsi pääseda. Veidi tegemist on – esimene uks on tavaline, hingedega, teine aga lükanduks. Kohvikupidaja Helen Jõudna tuleb uksele vastu ning aitab meid läbi. „Me paneme esikusse ka kirjad välja, kuidas uksed avanevad ning et kaht ust korraga lahti hoida ei tohi,” selgitab ta ning paneb sisemise ukse meie järel haaki. Kohvik pole tol päeval veel avatud, aga üks ja teine möödakäija kipub juba ust katsuma.

Samal teemal

Pilgupüüdjad on aga: valge, kõrvade vahel kahe õrna halli laiguga – see on Pilveke; teine, väiksem ja triibuline, on Sära. Nad töötavad siin. Kassidena. Pole ka imestada, sest kohvik selles torniga majas Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal ongi veidi ebaharilik, see on nimelt esimene kassikohvik Eestis ja Tallinnas. Nurri on avatud täna, reedel teist päeva.

„Idee sain ühest telesaatest, kus näidati Londoni kassikohvikut. Esialgu kurioosumina mõjunud lugu aga pani mõtte liikuma. Olen kaua raamatupidaja ametit pidanud, nüüd väikse lapsega kodus olles tekkis mõte: see on ju täiesti töötav idee, ka meie oludes. Kui sotsiaalmeedias idee välja käisin, oli huvilisi kohe hulganisti,” meenutab Jõudna ahaa-hetke. Siis uuris ta mitme mujal maailmas tegutseva kohviku kogemusi ning valis viljakamana tunduvad ideed välja.

Uue kodu nimel

„Kasside turvakodu on samuti tõsiselt huvitatud, kassid ongi sealt pärit. Osa teenindajaist tuli Facebookist, oma sõpruskonnast, osa ka turvakodu vabatahtlike seast. Rahalise toetuse hankimisel oli abi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest ja ka Hooandjast,” räägib kohviku omanik ning lisab, et kassikohviku idee oli üks ühisrahastusplatvormi Hooandja toetajarohkemaid projekte.

Et asi kohe kõigile selge oleks, siis kassikohvik on kohvik, kus saab kohvi kõrvale kohvikukassidega suhelda. Oma lemmikut kodust kaasa võtta ei tohi. Kohalikke aga tohib silitada ja sülle võtta. Ning kui mõni kass väga meeldima hakkab, saab kasside turvakodu kaudu teda (või ka mõnd teist) endale taotleda. Kohviku peamine eesmärk ongi see, et koduta kassid endale kodu leiaksid. „Turvakodu uurib hoolega, kas inimene sobib kassiomanikuks, nii et kohe me siit kassi kellelegi kaasa ei anna,” selgitab Jõudna.

„Kassipuudust ei maksa karta, turvakodu otsib igal aastal kodu veidi vähem kui tuhandele kodutule kassile ning ega needki, kes siin praegu on, siis väga kauaks ei jää,” märgib ta. „Praegused kümme kassi on enamikus pärit Maardust, nad on korralikult ravitsetud, kiibistatud ja vaktsineeritud,” räägib Jõudna. „Kus nad siis on?” küsin. „Näha on ainult kaht, ei – kolme.” Üks suur punane ja triibuline volksatas just üle baarileti.

Selgub, et kassid armastavad privaatsust ning on uutest ruumidest ka veel veidi hämmingus. Kohviku perenaine juhib mu pilgu lae alla, kus on kasside jaoks kogu ruumi pikkune kassigalerii. Kui küünitada, paistab üks kõrv. „Tema on Giza, ma kõikide nimesid pole veel jõudnud selgeks saada,” tutvustab kohvikupidaja ning näitab, et põrandal olevad, esmapilgul küüneteritamiseks sobivas paksuseinalises papptorus on rahuliku paiga leidnud veel üks kass. Kasse võetakse juurde, lubab Jõudna.

Kassisohvad

Samast liimitud lainepapist on ka huvitava kujuga alused, kus pilgupüüdjad seni lesisid. Üks nagu väike diivan, teine kui tilluke chaise longue ehk sohva. „Me kutsume neid kasside jaoks Saksamaal valmistatud lebamisaluseid lõunaeesti sõnaga leso,” märgib Helen Jõudna. Leso on paarikümne kihiga lainepapi paketist välja lõigatud pind, mis sobib nii lebamiseks kui ka energiliseks küünte teritamiseks, nagu Pilveke just äsja näitas. Seejärel aga käib ta mitu korda paisid nurumas ning üritab mu pingile pandud jopet sõtkuda. Muide, kohvikus on ka kiire traadita internet, et kassidega koos tehtud pilti kiiresti sõpradega jagada saaks.

„Inimestele on kohvikumenüü, meil saab ka lõunatoite. Kassidele plaanime samuti oma road menüüsse panna, et külalised saaksid neid liha või kalaga kostitada,” räägib Jõudna. Muud praktilised küsimused on samuti lahenduse leidnud: „Tagaruum on täielikult kasside päralt, seal nad käivad nii inimestest puhkamas kui ka muu vajaduse korral. Nii et kassilõhna eriti olema ei peaks. Algul tõimegi nad sinna, seal ongi nende jaoks kodu, siin käivad nad nagu külas. Ja karvade vastu on abiks kasside korralik läbikammimine,” selgitab Jõudna. Kassidel on taharuumi minekuks oma käik, galeriisse pääsevad nad aga meetriste vahedega astmeid mööda hüpates.

Kassiratas

Kohe ukse kõrval asub püstine vineerist ratas, pea poolteist meetrit läbi mõõta. Selgub, et see on kassidele jooksmiseks, nagu oravaratas. „See meeldib kassidele päris hästi. Seda võiks soovitada ka kodustele kassipidajatele, et lemmikud saaksid oma jooksmishimu rahuldada,” selgitab Helen Jõudna. Tema tütrest pesamuna, rohelises kleidikeses Jasmine, on just lõpetanud suure valge kassi silitamise ning sätib end jooksuratta alumise serva peale istuma.

„Lastega võib muidugi kohvikusse tulla. Ainult ei tohi lasta neil kasse sabast kiskuda või muul moel kiusata. Kassid on meil valitud eriti sõbralikud, nende pärast pole küll vaja muretseda,” ütleb Helen Jõudna ning lubab meid kassilüüsi kaudu taas tänavale. Lüüsi on vaja, et kassid ikka ohutult sees püsiksid: ukse alt läheb mööda ju elava liiklusega Tartu maantee.

Pilveke võtab taas sisse koha aknalaual, triibuline Sära on oma lesolt lahkunud üldse vaid korraks, ühe pika pai nurumiseks.

3 KOMMENTAARI

k
kui 18. oktoober 2014, 00:23
armas - kui Tallinna satun, lähen kiisudele külla :))))
h
haah 17. oktoober 2014, 19:35
Tore on, nime "leso" pani nendele diivanitele hoopis üks teine inimene, kes linnalehe intervjuu ajal seal käis :)
Loe kõiki (3)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee