Värsked Tartu uudised

Tartu sai endale vana füüsikahoone (2)

Juhan Voolaid, 26. juuni 2014, 17:44
Tähe tänava füüsikahoonega hüvasti jätmisega on Tartu füüsikute jaoks üks etapp lõppenud.  Juhan Voolaid
Reedel, kuupäeval numbriga 13 jätsid Tartu füüsikud hüvasti oma Tähe tänava õppehoonega, mis oli nende valduses olnud ehitamisest peale.

Kohale tulnud ligi 50 inimese hulgas leidus nii mõnigi, kes ise maja ehitamisel kaasa oli löönud, madalal fuajeelaual põles leinaküünal ning selle kõrval seisis mustas raamis füüsikahoone pilt, millel aastaarvud 1977–2014. Maja uus omanik on OÜ Tähe Maailm, kes plaanib laiendada erakooli Tera ning kaugemas tulevikus muuta maja suureks hariduskeskuseks.

Unustamatu peegelfuajee

Tseremoonia avas hoone unustamatus peegelpostidega fuajees füüsik Henn Voolaid, üks neist meestest, kes oli selles majas veetnud kõik 37 aastat, osalenud maja ehitusel abitöölisena ja kõlistanud avamispeol klaasi. Kõneleja ees seisis Tartu füüsika raskekahurvägi, kohale olid tulnud paljud, kelle jaoks füüsikahoonel on märgiline tähendus.

„Füüsikahoone kohal olid enne väiksed puitelamud, mis võeti maja ehitamise ajal maha,” tutvustas Henn Voolaid hoone sünni lugu. „Füüsikaosakonna töötajatena käisime abis, mina olin paaris dotsent Aare Koppeliga. Elamud olid korralikud ja lammutamisel palgid nummerdati, et majad mujal jälle püsti panna. Ehitusplatsi ümber oli kõrge plankaed. Kord kevadel käisin vaatamas, kui kaugel ehitamine on. Kiikasin laudade vahelt sisse ja nägin ilmatu suurt auku, mille serval mekkisid peediveini üle Eesti kuulsad Vanemuise näitlejaid. Jooki toodi tollal viinapoest, mis asus Tähe ja Väike-Tähe nurgal.”

Kui maja hakkas juba kuju võtma, siis lõi Voolaid taas abitöödel kaasa. „Kõik kõnniteed Tähe tänava äärsel haljasalal on füüsikute tehtud, põhilised teemeistrid olid Ants Haljaste, Enn Pärtel ja Peeter Paris. Auditooriumide mööbli panime üles, seal oli eestööliseks Anton Hellat, mina osalesin veel garaaži betoonpõranda valamisel. Kolimise peakorraldaja oli Jüri Lembra ja see algas 1977. aasta kevadel päris mitmest kohast: Leningradi maanteelt tulid üldfüüsikud, peahoonest eksperimentaatorid ja keeltemajast teoreetikud. Samal sügisel läks siin käima juba õppetöö.”

Üleannetu viinapudel

Suur avamispidu toimus 14. oktoobril 1977. Kohal oli tollane EKP I sekretär ehk riigi poliitiline liider seltsimees Johannes Käbin, kes andis Tartu ülikooli rektorile Arnold Koobile üle majavõtme, et see ukse avaks. Tseremoonia toimus maja ees imposantsel trepil, rahvast oli kohal hulgaliselt, avamise puhul täideti veega ka bassein Tähe tänava äärses pargis, kus praegu vohab kõrge hein ja jõudsat kasvu viskavad noored puud.

Henn Voolaid: „Avamispeol oli viina nii rohkesti, et otsustasin ühe pudeli kõrvale sokutada, et teinekord hea võtta oleks. Peitsin pudeli ära, kuid ei suutnud hiljem enam meenutada, kuhu täpselt. Maja esimest sünnipäeva peeti palju tagasihoidlikumalt kui avamist ning viin sai kiiresti otsa. Mingil hetkel tõusin lauast ja läksin kõhklusteta teise korruse pikka koridori, kus avasin ühe seinakapi ja tõmbasin nagu võlur torude vahelt välja mulluse pudeli.”

Huvitav lugu oli ka õues asuva suure tiigiga, mis oli mõeldud kalorifeeri jahutusvee jaoks, aga ei pidanud vett, sest keegi ei teadnud, kus asub väljavooluava sulgev kraan. „Avamise puhul taheti tiik vett täis lasta, seega panin väljavooluaugu ette duralumiiniumist plaadi ja selle alla lehe vaakumkummi, mis pidas hästi. Elektrik Jaan Helm laskis öösel tuletõrjevoolikust vee tiiki, kuid pärast pidu ei saanud me tiiki enam tühjaks, alles pika pingutamise peale õnnestus plaat augu pealt pootshaagiga ära lükata. Teist korda täitsime tiigi septembris 1982, kui avati auditooriumikorpust.”

Igav pole kunagi olnud

Tähe tänaval on aegade jooksul füüsikalist õpet saanud füüsikud, materjaliteadlased, arvutitehnikud, arstid, farmatseudid, spordimeedikud, pediaatrid, stomatoloogid, bioloogid, geograafid, geoloogid, keemikud, matemaatikud, rakendusmatemaatikud, infotehnoloogid, kaubatundjad, haridusteaduste üliõpilased, klassiõpetajad jt, aastal 1992 kolis sinna teaduskool. Majas on tehtud nii teadust kui ka arendustööd, peale füüsikaosakonna laborite asus endistes sööklaruumides ülikooli mõõtelabor ning kõrgkooli pedagoogika labor. Aastaid peeti seal vabariiklikke füüsikaolümpiaade, korraldati füüsikaõhtuid õpilastele, samuti füüsika- ja füüsikaõpetajate päevi.

Kõne lõpus pöördus Henn Voolaid füüsikahoone enese poole. „Sa lahkusid meist parimas meheeas, saamata veel 37-aastaseks,” lausus vana füüsik tundeliigutusega hääles ning kuulajate hulka saabus vaikus. „Kuid ka selle ajaga oled sa meisse jätnud jälje igaveseks. Igav pole sinuga ja sinus kunagi olnud. Aitäh sulle selle eest!”

Ühtäkki hakkas nukker. Keegi ei tea täpselt, mitu tuhat korda on needsamad inimesed hommikul siia fuajeesse sisenenud, öelnud valvelauatädile tere ja silunud peegelpostide ees juukseid, et astuda siis auditooriumitäie füüsikanäljas tudengite ette. Sadu tudengeid on jalgadega lihvinud hoone kiviseid põrandaruute, tulnud, ajanud valemid suurema või vähema vaevaga pähe ja lahkunud, visanud pilgu treppide kaisus ripnenud Foucault’ pendlile ning saanud lõpuks ise õppejõuks või lennanud niisama nelja tuule poole minema. Majaga, nii veider, kui see ka ei ole, võib sõbruneda nagu koeraga, kuigi see koer on suurem kui tuhat mammutit ühtekokku ning ei haugu ega liputa saba. Foucault’ pendel, muide, jääb alles, see seatakse üles Tartu ülikooli ajaloo muuseumi Toomemäel.

Viimane ühispilt ja nurgakivi killustamine

Kõne järel siirdusid kohalviibijad maja ette trepile, et teha grupipilt. Neid oldi ju õppeaasta algul ikka tehtud, ainult selle vahega, et seesinane jäi füüsikute jaoks viimaseks. „Teeme teise pildi rõõmsate nägudega!” pöördus Henn Voolaid pärast esimest võtet rahva poole, kuid lisas kohe vaiksemalt: „Kuigi ma ei tea, mille üle siin nii väga rõõmustada on.”

Pilt tehtud, haaras Voolaid haamri ja liikus sihikindlal ilmel inimeste eesotsas füüsikahoone Pargi tänava parkla poolse majanurgani, kummardus ja koksas pealtvaatajate hüüatuste saatel majaseina küljest lahti paar tükki valget dolomiiti. Haamer rändas käest kätte ja nii sai iga soovija endale juba lahti pudenenud materjali küljest sobiva tüki füüsikahoonet mälestuseks koju kaasa raiuda, ning seda võimalust kasutati usinalt.

Melanhoolne valem

Suur auditoorium on säilitanud endise väljanägemise, see on nurgeline, sügav ja ruumikas, pikkade heledast puust lauaridade ning järskude treppidega, mis suunduvad alla rohelise tahvli esisesse süvikusse. Kui iga soovija oli tahvlile kribanud oma viimase melanhoolse valemi, esitas füüsikahoone viimased teaduslikud katsed demonstratsioonikabineti juhataja Koit Timpmann, kelle oskusi on aastakümnete jooksul kasutanud pea kõik oma loengus katseid näidanud lektorid.

Lõpetuseks suundus seltskond füüsikahoone katusele, et jätta hüvasti ka Tartu ühe parema linnavaatega, mille kohta oli Henn Voolaiul samuti lugu varuks.

„Tartu oli nõukaajal sõjalennuvälja tõttu kinnine linn,” jutustas Voolaid, „ning välismaalasi lubati sinna harva. Ükskord siiski saabus ülikooli Poola delegatsioon, kes toodi ka uut füüsikahoonet vaatama. Ekskursiooni ajal sattusime maja katusele, kust avanes hea vaade Tartule, muuhulgas nägime sõjalennukite sabasid Raadil. Küsisin poolakatelt, kas nad lennukeid näevad. Nemad vastasid, et näevad küll, misjärel seletasin, et tegu on silmapettega, kuna Tartus pole lennuvälja. Algul panid välismaalased mu juttu imeks, kuid said peagi asjast aru ja kinnitasid, et tõesti, kui hoolega vaadata, ei näe ka nemad mingeid lennukeid.”

Üks etapp Tartu füüsikute jaoks on lõppenud, elu läheb edasi ja algab uus, kuid juba mujal. Kui hüvastijätu alguspoolel kahetseti, et füüsikahoone lahkus füüsikutest liiga vara, siis võib-olla vaidleks suur hall mürakas sellele vastu, sest tegelikult on ju just füüsikud need, kes lahkuvad, sellal kui maja jääb oma kohale alles. Ükskõik mis pidi asja aga vaadata, on kindel, et füüsikahoonet enam vanas kohas pole ning sellenimelise ehitise leiab hoopis Tartu äärelinnast Ravila tänavalt. Hoonetega vangerdamine, nende hülgamine ja üleskorjamine ei ole ülikooli jaoks midagi uut, sest nagu me kõik teame, asub näiteks Toomel mitu anatoomikumi. Lihtsamalt öeldes leidub Tartus esindusfüüsikahoone kõrval nüüdsest ka vana füüsikahoone, teate küll, see, mis asub Tähe tänaval.

2 KOMMENTAARI

r
Riivo Must 8. juuli 2014, 13:26
Kui kahju... Teadsin, et see jäetakse maha. Olen seal isegi õpetanud ühe semestri matemaatikat. Ostsin esimese fotoaparaadi 2001. aastal osaliselt jus...
(loe edasi)
t
Tartu vaim 27. juuni 2014, 17:23
Hästi kirjutatud

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee