Värsked Tallinna uudised

Mis seal Ülemiste taga helgib? 

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 12. juuni 2014, 17:35
120 meetri kõrguselt paistab Toompea nukulinnana ning all-linna tänavate asfalt täiesti terve. Heiko KruusiFoto: Heiko Kruusi
Nii küsitakse mult, kui oleme jõudnud 120 meetri kõrgusele. Tundub, et suurlinna Tallinna servad paistavad sellelt kõrguselt kindlasti ära.

Päris kindel siiski ei saa olla, sest lõunane taevas on kergelt vines ja linnatagused tumedad metsad paistavad läbi väreleva hämu. Igatahes Helsingi torne täna ei näe. See ongi esimene pilk kaugematele vaadetele, seni on tähelepanu olnud lähemate asjadega hõivatud. Kõigepealt näiteks reelingust tugevasti kinnihoidmisega, siis konstruktsioonielementide uudistamisega.

Lennuriista takistab mõõduka lõunatuulega Soome lahele kandumast pinnasesse maetud 100-tonnise betoontahuka külge kinnitatav jäme terastross. Sõiduriista ennast – valget 22-meetrise läbimõõduga õhupalli, peal kiri „Balloon Tallinn”, on sadama kandis ehk juba nii mõnigi tähele pannud. Ligemalt vaadates märkab ka valmistajatehase nime: Lindstrand. „See on Inglise tehas, omanik Per Lindstrand aga see mees, kes koos miljardäri ja seikleja Richard Bransoni ja Steve Fossettiga on püstitanud hulga õhupallilennu rekordeid, Atlandi ületamine ennekõike, ning üritasid kuumaõhupalliga ka ümbermaailmareisi,” ütleb meiega taevalendu kaasa tegev Sigre Luts, kes korraldab kõige põhjapoolsemaid heeliumipalli lende Euroopas. Lähim sarnane on Krakówis Lõuna-Poolas.

Veel ei lenda

Seitse aastat tagasi oli esimene kord, kui Eesti lehtedes kirjutati, et suveks saab Tallinna ülevalt, õhupalli gondlist vaadata, värskendasin Google’ist mälu. „Asjaajamine on olnud keeruline, hulk lube on vaja, hulk kooskõlastusi hankida. Nii polegi projekt edenenud. Ettevõtmine on nii eripärane, et ega keegi täpselt ei oska öelda, millist luba veel vaja on. Igal juhul nii kõrgele tõusmiseks on tarvis lennuameti luba ning palli operaatoril peavad olema lenduripaberid,” valgustab Luts ümara ballooni kaua kestnud teed taevaalusesse. Senistel andmetel peaksid asjad lõpuni korda saama lähinädalail.

Selle nädala esmaspäeval paistab igatahes õhusõidukeskus linnahalli taga, kruiisisadama kõrval peaaegu valmis olevat. Üks mees pintseldab parasjagu heleda majakese seina, maja suurest küljeaknast paistab hiigelsuur vints, mille trumli peale õhupalli kinnitustross keritakse. Teised kärutavad veel mulda maandumisplatsi ümbritsevale muruplatsile, kus helerohelised libled ninad juba jõudnud välja pista. Ka kohvikutelk on püsti, sisustamine siiski alles pooleli. Pall on parasjagu üleval, 120 meetri kõrgusel, saame teada. Tundub üsna tilluke. Mõtlen pilku selle poole suunates kerge kõhedusega: ma ju ei talu kõrgusi, et mitte öelda – kõrgemad kohad võtavad mu kontkangeks. Just maandunud seltskond vahendab valjuhäälselt muljeid, üks uljam hõikab: „Liiga vähe raputas!”

Astume peale, tõusu alguses kästakse reelingust kinni hoida. Ja juba ta lähebki, rõngakujuline gondel, kus ruumi ligi 30 aeronaudile (sõitjate arv sõltub nende kehakaalust), õõtsatab korra kergelt. Edasi kulgeb tõus hääletult. Kõrgust on raske hinnata. Punase vestiga operaator Märt Mustkivi, kes puldi taga seisab, küsib raadioga alt majast: 25 meetrit. Nagu üheksakordse maja katuselt vaadata, nendin piki jämedat trossi alla vaadates. Aga ei tunne mingit kõhedust. Ei tunne kõhedust ka siis, kui me Oleviste tornitipu kõrgussegi jõuame. Hoopis põnev on vaadata. Reisilennukiga õhkutõusmise tundest tüki kindlam olemine.

Asfaldiaugud ei paista

Üllatav, kui keeruline on ära tunda kaugemaid linnaosi, sest sellest perspektiivist asetuvad need üksteise suhtes hoopis uute nurkade all. Patarei-esisel lahel seilab kahemastiline kuunar, gondli teisest küljest vaadates aga helgib heledas lõunapäikses Ülemiste.

„Mis te arvate, mis see kaksiktriip on, mis Ülemiste vasaku nurga juures paistab?” esitab viktoriiniküsimuse Sigre Luts, kel Tallinna harjumatust vaatepunktist paistev panoraam ilmselt juba peas. Selgub, et see objekt, mis näib kaugusest kui ehitis, väike Viru hotell, on tegelikult Tartu maantee lõik, mille asfalt päikest peegeldab. Vahetame fotograafiga kohad, ta soovib ka reisisadama-poolset külge pildistada. Mina jätkan enda tarbeks klõpsimist ega leiagi enam aega kõrgusekõheduse üle mõelda. Uskumatu, kui huvitav on. Ning nii kõrgelt tundub Tallinn üsna kaunis ning puhas, katkine asfalt siia ei paista. Otsin üles veel toimetusemaja, siis hakkamegi juba laskuma.

Kõik kulgeb suurepäraselt, aga kui gondlist välja astun, tunnen, et reielihased judisevad kergelt, nagu oleks lakaredelist laskunud. „Ajakirjaniku keha ikka kardab kõrgust, ehkki vaim on murdmatu,” tõden ning teen taas kõrgusse kerkivast balloonist mälestuspildi. Üldse ei raputanud.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee