Värsked Tallinna uudised

Kuidas inimesed tänapäeval Kalamajja satuvad?  (1)

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 15. mai 2014, 16:29
Kalamaja päevade peakorraldaja Mailis Timmi tutvustab Vana-Kalamaja tänava uhkeima ehitise Kalma sauna ees Kalamaja päevade afišši. Heiko KruusiFoto: Heiko Kruusi
Üks moodus on – sinna elama asuda. Siiski, lihtsam ja kiirem on tulla sel nädalavahetusel Kalamaja päevadele. Laadale, kontserdile, kohvikusse, pika tänavalaua taha.

Elatud on Kalamajas kaua, püsivam asustus on pärit vähemalt 15. sajandist, aga rohkem elanikke lisandus möödunud sajandi alguses koos hulga tööstusettevõtteiga. Asumi kasvades hakkas enam välja kujunema eestilik kogukondlik vaim, ehitati palju uusi maju, koole, klubisid. Kui lähemalt uurida, siis pea kõik, mis Kalamajas kaunis, oli pärit ilmasõja-eelsest tõusuperioodist.

Kuldaja järelhelgid

Meelest ei kao Kalamajale iseloomulike kõrgete plankude taga avanenud siseõued, kus päikses helendasid lillepeenrad ning palavuses sulav pigi tilkus eripäraste kahekordsete puukuuride katustelt õue sillutavatele paeplaatidele ja munakividele. Mäletan siiani seda pigilõhna ja pärastlõunavaikust lõhestavat ulgu, kui Kopli tramm läbis aeglaselt Lembitu kinole eelnevat suurt kurvi.

Aga millalgi 1970. aastate alguses toimus otsustav pööre, kõik see kadus. Intiimsust loonud plangud lammutati, et oleks kollektiivsem. Seejärel kuulutati piirkond perspektiivituks kõdurajooniks. Kalamajalased haihtusid, kes kabelimäele, kes Mustamäele, hulk maju koliti tühjaks, osa põles ära, tühjaks jäänud platsidele tekkisid parklad, tühjaks jäänud kortereisse asustati vabanenud vange ja hilismigrante.

Üllatavad pöörded

Aga kümmekond aastat tagasi toimus üllatuslikult taas teadvusepööre. Kalamaja läks järsku moodi, siia hakkasid kolima nii Tallinna mägede elanikud kui ka mujalt linnaõhku nuusutama tulnud, peamiselt noored. Selle napi kümnendiga on taas kujunenud kogukond, kes loob uut, küüditamismälestusist mürgitamata kodupaigatunnet.

„Mina polegi põlistallinlane, asusin 2005. aastal siia Kehtnast,” jutustab Kalamaja päevade peakorraldaja Mailis Timmi, kui kohtume temaga Kalamaja peaväljaku ääres, Kalma sauna juures. „Siis polnud siin veel eriti midagi renoveeritud, tõmbekeskuseks muutunud kohvik Boheemgi avati alles kolm aastat hiljem. Aga mulle meeldis juba siis siin hirmsasti, tekkis selline „küla tunne kesklinnas”: samad inimesed tulevad tänaval vastu, nurgapoes sind juba tuntakse, kõik teretavad,” kirjeldab ta tunnet, mida ta on täheldanud ka oma sõprade-tuttavate juures. Vaikne, rahulik, kodune – need kolm sõna on baas, millele uuskalamajalased oma tulevikku ehitavad. Ja neid, kes Kalamaja kasuks otsustavad, on üha rohkem. Muide, kinnisvaramulli lõhkemise järel oli ainus paik, kus hinnad ei langenud, vaid jätkasid tõusmist, Kalamaja. Praegu peaks kalamajalasi olema veidi üle 9000.

Eesti pikim laud

Omakanditunnet on toetanud ka igakevadised Kalamaja päevad, mida tänavu peetakse juba kuuendat korda. Muide, Kalamajale on vaimu püütud ka varem, juba Vene aja lõpupoole sisse puhuda, aga mitte eriti edukalt.

„Peamisi eestvedajaid on kümmekond, eks see ole päris suur töö olnud. Kalamaja päevade vaheline aeg kulub aga sellele, et seista oma kodukandi mõistuspärase arendamise ja elukorralduse eest. Näiteks kipub linnavalitsus tasulise parkimise ala üha laiendama, see on meie vastuseisust hoolimata juba peaaegu Kalma saunani roomanud,” muretseb muidu turundusalal töötav Timmi, kel Kalamaja asjade eest hoolitsemine hakkab kui teiseks töökohaks muutuma. Kui ma küsin, miks ta seda kõike teeb, on vastus väga huvitav: „Ei olegi mõistlikku põhjust.”

„Kalamaja peatänava Vana-Kalamaja lõik Kotzebue ja Niine tänava vahel, mille muudame selleks nädalavahetuseks jalakäijate tänavaks ja laadaplatsiks, võikski edaspidi olla rohkem jalakäijaile mõeldud, nagu vast valminud Soo tänava ümberehitus. Üldse võiks Kalamaja olla jalgratta- ja jalakäijasõbralikum,” räägib ta oma ja mõttekaaslaste tegudest-mõtetest.

Tõrvalõhna ma Kalamajas enam ei hooma, ka moodsad trammid sõidavad palju vaiksemalt, küll aga on õhus midagi sellist, mida ma viimati kogesin siin mitu pikka ja kõledat aastakümmet tagasi.

Rokilava ja valge lina

Laupäeval ja pühapäeval peetavatel Kalamaja päevadel saavad ka mittekalamajalased aimu sellest uuest kogukondlikust vaimsusest, mis on Tallinna vanimas eeslinnas juba mitu aastat üha tõusvas joones tugevnenud. Keda huvitab, otsigu programm välja ja uurigu lähemalt (www.kalamaja.ee), aga kindlasti on üks tõmbenumber Kalamaja peaväljakul, sukavabriku poe ees platsil laupäeva õhtul peetav uhke kontsert.

Kalamaja uuenevat vaimu kannab veelgi enam jalakäijate peatänavale laupäeva õhtuks üles pandav Eesti pikim, 120-meetrine valge linaga kaetud laud. “Ühislauda ühiseinele ootame oma kaasavõetud hea ja paremaga kõiki Kalamaja elanikke,” kutsub Kalamaja päevade peakorraldaja Mailis Timmi krundipiire ja tänavaid ületavat ühistunnet veel tugevdama.

Muide, Tallinna linnavalitsus toetas Kalamaja päevi vaid 500 euroga, samas Lasnamäe päevi 38 000 euroga. Põhjus võib olla lihtne: samaks ajaks on Põhja-Tallinna linnaosa valitsus ajastanud teist korda peetavad linnaosa päevad Stroomi rannas.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee