Persoon

Aasta loodusfoto autor on ilvesega kohtunud neli korda, aga karu pole veel trehvanud (3)

Kristjan Roos kristjan.roos@linnaleht.ee, 8. mai 2014, 16:43
Hobifotograaf Andrus Allika üheks suureks kireks on meri. Olgu siis pealinnas, Kaberneemes või kaugemal – meri pakub igal ajal erakordse vaatepildi.  Heiko Kruusi
Andrus Allikas (28) sai esimese korralikuma fotokaamera alles kolm aastat tagasi, aga tänavu õnnestus tal „Looduse aasta foto” võistlusel seljatada juba Eesti parimad loodusfotograafid.

Ehk siis selleks, et loodusest hingematvaid ja kõnetavaid pilte teha, ei peagi ilmtingimata olema valdkonna tipp nagu Sven Začek või Remo Savisaar. Hea ja õnnestunud kaadri saamiseks on võimalused igaühel. Tõsi, looduse tundmine ja kannatlikkus on siiski hädavajalikud.

„Need kolm aastat olen väga palju hommikuid ja õhtuid pildistanud. Muudmoodi lihtsalt ei saa. Võidupildi võiks ju teha ühe klõpsuga ja möödaminnes. Eks õnne on ka palju vaja, et õigel ajal õiges kohas olla. Aga palju tuleb kokkuvõttes siiski kogemuse pealt. Ei ole mõtet joosta mere äärde lihtsalt paljas lootuses, et äkki… Peab jälgima pilvi, ilmaennustust, pilvekaarte. Tõenäosus on lihtsalt suurem, et võib midagi huvitavat saada,” mõtiskleb Allikas.

„Looduse aasta foto” võistluse peaauhinna võitmine tuli talle kui välk selgest taevast. Isegi siis, kui konkursi korraldajad talle helistasid, üht-teist küsisid ja kindlasti Estoniasse auhindade jagamisele palusid tulla, eeldas Allikas, et tema Kaberneemes tehtud foto „Karge hommik” võib ehk olla võitja maastikupiltide kategoorias.

Alles Estonia kontserdisaalis olles, avanud parimate loodusfotode kataloogi, sai ta hämmeldudes teada, millega on hakkama saanud. Peaauhinna ja parima maastikupildi preemia kõrval tuli võit ka Soome lahe aastale pühendatud piltide kategoorias. „Tegelikult on see siiani uskumatu, et ma hobifotograafina sain sellise tunnustuse. Ise ma võib-olla ei oleks oma pilti esikohale pannud, aga samas kui žürii minu fotot niimoodi hindas, siis mis ma nüüd ikka hakkan enda pildi kohta kriitikat ka tegema,” tunnistab tänavuse parima loodusfoto autor.

Žürii igatahes kiitusega kitsi ei olnud, näiteks maalikunstnik Tiit Pääsukese sõnul on tänavusel aasta loodusfotol kokku saanud neli kunsti: taevas kui maalikunst, meri kui graafika, kivid kui skulptuur ja need kõik kokku kui fotokunst.

Kuidas aasta loodusfoto sündis? Tänavu jaanuaris, aasta kõige külmemal päeval põrutas Allikas öötundidel – kui „normaalsed” inimesed mõnusalt magavad – pealinnast Kaberneeme suunas, et päiksetõusu ajal pildistada auravat merd. Kui ta aga tund enne koitu kohale oli jõudnud, avastas ta, et lisaks auravale merele on tuul jää liikuma pannud ning taevas muutunud tumelillaks. „Just jää liikumine oligi minu jaoks kõige müstilisem,” meenutab Allikas aasta loodusfoto sündi.

Sellest, et jäädvustada õnnestus midagi erilist, sai fotograaf kohe aru, kuigi tihti selgub lõplik tõde alles hiljem kodus arvuti taga fotosid üle vaadates. Siis näeb, ega juhtumisi pole näiteks teravustamisega eksitud või kas säriajaga on õnnestunud täppi panna.

Hobifotograafi staatus nõuab parajat kutsumust. Allika igapäevaseks rutiiniks on näiteks hommikused varased ärkamised. „Kui tahta minna näiteks rabasse päiksetõusu pildistama, siis tuleb hakata Tallinnast kell 2 minema. Vähemalt tund enne päiksetõusu tuleb kohal olla. Just siis algab põhiline värvide mäng,” räägib Allikas. Nii püüabki ta loodusest leida eripäraseid värve. Aga mitte ainult. „Mingil hetkel võib ka ilus värviline taevas muutuda imalaks ja siis tahaks pildistada huvitavaid rünkpilvi. Mida iganes. Kõige tähtsam on leida pildile huvitav esiplaan,” lisab ta.

Selle nädala esmaspäeva hommikut, kui pealinnas sadas laia valget lund, peab Allikas üsna heaks väljakutseks. „Maikuu, kerge lumi ja näiteks kivid,” hakkab ta aju kohe fotograafile omaselt tööle ning ta jätkab oma mõttekäiku: „Igas valguses on midagi erilist. Ei pea alati olema särav valgus ja näiteks punane taevas. Seda enam, et väga ilusaid päiksetõuse ja -loojanguid on väga harva. Näiteks paar päeva tagasi oli õhtul väga ilus loojang, aga ma ei saanud pildistama minna, ja oligi kõik. Vaata vaid aknast, kui tahad.”

Kui merd on hobifotograaf käinud peamiselt pildistamas Kaberneemes ja Neemel – need on talle kui pealinlasele kõige lähedasemad kohad, kus erilisi merepilte teha –, siis rabadest külastab ta sagedamini Viru raba ja Põhja-Kõrvemaal asuvat Kõnnu suursood. Põhjus on taas proosaline: „Põhja-Eestis on mugavam käia. Olgem ausad, hobikorras on suur luksus sõita Kesk-Eestisse lootuses, et äkki saab pilti. Ikka katsud lähemalt koha leida. Pikemas perspektiivis võib-olla tõesti tüütab ära, kui käia päevade viisi ühes ja samas kohas. Teisalt on alati jälle midagi huvitavat, sest iga hommik on mingil määral erinev.”

Allikas tõdeb, et maastikke on pildistanud vaid aasta, ta suurem kirg on olnud tegelikult loomad. „Ma arvan, et loomade pildistamine annab emotsionaalselt kindlasti rohkem. Kui minna suvehommikul enne päiksetõusu loodusesse … udune maastik, kitsekene söömas – siis see annab sellise mõnusa tunde. Seda tunnet ei oskagi otseselt kirjeldada, seda peab ise kogema. Paljud imestavad, et no mida ma käin seal, aga minu jaoks on see väga mõnus vaheldus ja annab mulle hea emotsiooni. See tunne on hoopis teistsugune, kui ärgata siin Tallinnas üles ja vaadata aknast välja. Sa võid väsinud olla ja vahest tüdinud, aga järgmisel hommikul lähed taas ja saad jälle selle energia. Ning nii ta läheb päevast päeva. Sest kui vabas looduses loomaga lähestikku juhtuda, siis see annab teistsuguse emotsiooni kui loomaaias. See on midagi muud. Sääsed küll närivad, aga see läheb ruttu meelest,” pajatab hobifotograaf sellest, miks looduse ja eriti just loomade jäädvustamine on ta hobi.

Eriti õnnelik on Allikas selle üle, et on neli korda kohtunud ilvesega. „Ilvest looduses pildile saada on ikka väga harv juhus. Paraku on tehnika mind kolmel korral alt vedanud, aga neljandal, mullu suvel Jõelähtmes õnnestus ilves pildile saada. Pildistasin tookord viljapõllus vikerkaart, kui äkki vaatasin, et ohoh, ilves. Tuli ilusasti lähedale, istus tükk aega ning siis tõusis püsti ja läks ära,” mäletab Allikas kohtumist ainsa Eesti metsas pesitseva loomaga, keda pole võimalik kaamera ette meelitada.

„Ilvese puhul on õnn juba see, kui teda näed. Ta on kassi iseloomuga. Teda nähes on samas võimalus talle mingile maale lähedale pääseda. Kui ta istub, siis ta istub, ja muu maailm teda ei huvita, ta on ju suhteliselt laisk. Aga kui muidugi kuskile maale jõuda, siis ta tõuseb püsti ja läheb rahulikult minema. Ilves pidi selline ka olema, et kui käia metsas ja kõndida, siis pärast võib näha, kuidas ilves on selja taga liikunud. Ta on uudishimulik ja tahab teada, kes metsas peale tema veel käib,” teab Allikas.

Kuidas on lood aga karudega? „Karuga ei ole ma kohtunud. Tahaks ikka karu pildistada. Eks karu on iga loodusfotograafi unistus. Aga hunti olen küll näinud, kuid pildile pole saanud,” vastab Allikas. Paljud Eestis karust tehtud pildid on tehtud Alutaguse metsas asuvast varjendist. Allikas ütleb, et pole kunagi varjes käinud ning seetõttu ei saa seda kuidagi ka kritiseerida. „See oleneb paljuski ka sellest, mis eesmärgil pildistada. Üks asi on see, kui see on hobi, pildistatakse lähedastele ja natuke jagatakse rahvale, aga teine asi siis, kui see muutub tööks või tahetaksegi oma pilte müüa. Siis tuleb kasutada varjeid, et saada ilusaid pilte,” mõtiskleb fotograaf. Tema sõnul lähebki vast piir hobifotograafi ja profi vahelt paljuski sealt, kas kasutatakse varjet või mitte.

„Eestis on professionaalseid looduspiltnikke üldse väga vähe, aga kui nende töid vaadata, siis nende piltidel on alati kiiks juures. Hobifotograafi ja professionaali pildid võivad olla suhteliselt sarnased, aga profil on kuskil ka üks linnukene oksa peal, mis annab selle viimase asja juurde. Aga see ongi nende töö,” tõdeb Allikas. Tal endal pole plaanis päris fotograafiks saada. „Ma arvan, et kui pildistamine on mulle hobi, siis tunnen sellest rohkem rõõmu,” leiab mees, kes peab oma eeskujudeks Erik Mandret ja Sven Začekit.

Loodushuvi tekkis varakult

Kuigi fotograafiast hakkas Andrus Allikas huvi tundma alles hiljuti, on ta loodusest huvitunud juba poisikesepõlves. Pole ka ime, sest ta lapsepõlv möödus Tallinna lähedal maal, kus oli lihtne palju looduses viibida. Hobifotograaf sai temast aga üsna argisel moel. „See on ikka üks ja seesama jutt. Sain oma esimese kaamera ja hakkasin asjaga tegelema. Lisaks vaatasin ja analüüsisin teiste pilte. Tahtmist peab hirmsasti olema. Aga kui teha palju pilte, siis lõpuks hakkab ka midagi tulema. Kellel kiiremini, kellel võtab aega,” räägib Allikas. Tema esimene korralikum fotokaamera oli Nikon D90, seejärel tuli Nikon D300S ja praegu kasutab ta Nikon D4.

Andrus Allikas selgitab, et loomi pildistades ei ole mõtet neile liiga lähedale minna. Esiteks peab säilima ohutunne: kui näiteks põdrale nina alla minna ja tal on poeg kõrval, võib loom rünnata. Teisalt aga võib lähedale minek loomale halba teha.

„Kui on näiteks karm talv ja kits närib lume sees oksi, siis ei ole mõtet teda taga ajama hakata. Tal on niigi raske. Ta võib ju jalad ära lõhkuda. Sellisel juhul jätan ma pildistamata. Aga samas võib mõni algaja fotograaf teadmatusest neist pilti teha. Eks inimene on mõnes mõttes kasuahne, pilt on ehk tema jaoks liiga tähtis. Alles aja jooksul tuleb arusaamine, et peab endale piirid tõmbama. Loomapoegade pildistamisega on samamoodi: rebasepoegi võid ju pildistada, kui teed fotosessiooni ruttu ära ja lähed ruttu ära. Siis ei juhtu midagi hullu. Aga kui hakata igapäevaselt kohal käima ja pilti tahtma, siis võib rebane pojad maha jätta,” teab hobifotograaf.

3 KOMMENTAARI

t
Tuule 23. mai 2014, 13:24
Suurepärane, ka loodusfotograafil peab olema eetikat!
m
metsavend 23. mai 2014, 12:29
Vaat ühel on silma aga teisel pole
mis ei tähenda, et ta pilt oleks kole.
Lihtsalt looduses olla on päris tore,
eriti kui kaadrisse jääb elamus sore.
Loe kõiki (3)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee