Tarbija

Jõhvikas, pohl ja mustikas kasvavad ka koduaias 

Piret Pihtjõe, Virkuse Maastikukujundus, 30. august 2013, 00:00
Pohli võib praegu metsast korjata, ent pohlataimed on tänuväärne pinnakate ka koduaias. Foto: Heiko Kruusi
Metsamarjade kasvatamine pole üldse keeruline, kui sobivad tingimused luua.

Metsataimede kasvupinnaks sobib puhas freesturvas. Üksikute taimedega katsetaja võib need istutada peenrasse ja täita istutusaugu turbaga, aga see ei ole pikemas plaanis mõistlik, sest turvas neutraliseerub nõnda üsna kiiresti. Otstarbekam, loomulikum ja kenam on rajada turbapeenar.

Enamik metsataimi talub kasvatamist kõrgpeenras, aga jõhvikas võib seal kuivale jääda, kui teda regulaarselt ei kasteta. Täispäikse käes kuivab kõrgpeenar küll kiiremini, kuid kultuursordid viljuvad seal jälle paremini.

Kõige lihtsam on luua turbast nn kõrgpeenar ja ääristada see puupakkude, maakivide või turbapätsidega. Kellele tõstetud peenar ei meeldi, võib selle maa sisse ehitada. Ka jõhvikale sobib selline kasvukoht paremini. Pinnased eraldatakse peenrakanga või geotekstiiliga. Savise pinnase korral ei ole tarvis kangast osta, sest pinnased ei segune nagunii, aga liivase pinnase korral ilma läbi ei saa. Paesel pinnal on turbapeenra tegemine ainuvõimalik kõrgpeenrana, sest maa sees liikuv pinnasevesi neutraliseerib turba.

Koduaias kasvatatavad metsataimed vajavad saagi kandmiseks enamasti väetamist. Seega on vaja teada, kui palju taim mingis kasvuetapis väetist soovib. Hea on lähtuda ka pakendil olevast juhisest ja pidada kinni reeglist: pigem vähe kui liiast!

Harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris)

Jõhvikas on kaunis kääbuspõõsas, kes kasvab hästi freesturbal ja niiskemal pinnasel. Öökülmade eest saab taimi kergesti kaitsta, visata näiteks taimedele peale vana voodilina. Jõhvikat tuleb väetada happelise täisväetisega (tikutopsitäis graanuleid ruutmeetri kohta või supilusikatäis vedelväetist kastekannu kohta) enne jaanipäeva, muidu kasvavad võrsed jõudsalt edasi, ei jõua enne talve puituda ning pakane teeb neile kahju.

Looduslike vormide seast on koduaias kasvatamiseks välja valitud sordid, mis on nime saanud rabade järgi, kust algmaterjal on toodud: „Kuresoo”, „Nigula”, „Maima”, „Soontagana” ja „Virussaare”. „Soontagana” ja „Virussaare” on vähenõudlikud, aga suure saagikusega ning hakkavad vilja kandma kaks-kolm aastat pärast pikeerimist. Marja alumine külg on kaua valge, kuid seistes värv ühtlustub. Paraku ei säili marjad kaua. „Kuresoo”, „Nigula” ja „Maima” marjad säilivad kauem.

Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea)

Pohl on suurepärane erosiooni takistav taim, sest ühe taime juured katavad ruutmeetri jagu pinda. Seega on teda hea kasutada kallakute haljastamiseks. Hollandis kasutati pohlasorti „Koralle” haljastuses pinnakattetaimena juba 1969. aastal. Peagi märgati ka tema head viljakandmisvõimet ja teda hakati kasvatama marjataimena. Praegu on „Koralle” enim kultiveeritud sort maailmas.

Pohl on väga dekoratiivne taim kevadest sügiseni. Teda sobib hästi kasutada koos okaspuudega ja pinnakattetaimena rododendronite peenras kõige valgemas kohas, kus viljasaak jääb küll tagasihoidlikuks, sest pohl on valguslembene ega vilju hästi varjus. Peale freesturba sobib pohlale kasvupinnaseks liivane toitainevaene muld, millesse on segatud väetamata turvast. Sellisele nn nõmmealale sobib ta hästi näiteks koos kanarbiku-, kadaka- ja männisortidega. Kevadel tuleks pohlataime päikse eest kuuseokstega kaitsta.

Mesimurakas (Rubus arcticus)

Mesimurakas on vähenõudlik ja ilus pinnakattetaim. Ta on kiire kasvuga ja võib kontrolli alt väljuda, kui teda ei piirata. Noor taim on seevastu väga õrnuke ja nõuab suuremat tähelepanu, teda ei tohi näiteks kuivale jätta.

Marja suurus oleneb tolmlemise kvaliteedist. Kuumade ilmadega valmib tolm halvasti ja puudub ka spetsiifiline tolmeldaja. Põhjamaa taimena on mesimurakat Eestis põldudel raske kasvatada, sest ta haigestub kergesti hahkhallitusse.

Looduslikult on mesimurakas levinud põhjapoolkera väga külmadel aladel. Teda kasvatatakse Soomes, kus ta on looduslik taim. Eestis on mesimurakas looduskaitse all. Aias, väiksel alal kasvatades võib aga saada suurepärase suutäie ja jõulunapsu pealekauba. Sortidest tasub proovida Rubus stellatus’e ja Rubus arcticus’e ristamisena saadud hübriide „Aura” ja „Astra” ning Rubus arcticus’e sorte „Pima”, „Mesma” ja „Mespi”.

Ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium)

Mustikas on hea meetaim, kelle lehti ja varsi armastavad ka jänesed ja kitsed. Istikud vajavad paar korda aastas saagi kandmiseks väetamist. Selleks sobib hästi mustikaväetis. Marjad omandavad hea maitse nädal pärast värvumist. Eriti maitsvad on nad siis, siis neil pärast korjamist kolm-neli päeva seista lasta. Eestis kasvatamiseks on head sordid „Northblue”, „Northcountry”, „Tumma”, „Hele”, „Aino”, „Alvar”, „Siro”, „Sine” ja „Putte”, kes taluvad kuni 37-kraadist külma. Kui külm peaks siiski näpistama või jänesed liiga tegema, taastub mustikapõõsas hästi. Põõsa võib kas või maha lõigata, ta kasvab tagasi samamoodi kui must sõstar. Muide, on selgunud, et „Northcountry” tahab põuasel suvel kõvasti kastmist. Seevastu „Northblue” saab ise hakkama.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee