Värsked Tallinna uudised

Okasroosikese loss toibub poolesajandilisest unest 

Ants Vill ants.vill@linnaleht.ee, 19. aprill 2013, 00:00
Okasroosikese lossi Uue tänava poolse hoone alumisel korrusel on must saal. Teine majapool on teisel pool linnamüüri Vene tänavas.Heiko KruusiFoto: Heiko Kruusi
On maju, mis mängivad meie ja meie mäluga peitust. Uues tänavas on maja, mis on suure hulga tallinlaste mälestustest välja jäänud.

Uuematel aegadel ka Okasroosikese lossiks kutsutud tornikestega maja on põlisematelegi linlastele suhteliselt vähe tuntud, sest oli pool sajandit vääntaimedesse kasvanud kõrge plangu taha peidetud. Paljud igapäevaselt sealt möödakäijad polnud nagu muinasjutust pärit lossi samuti märgata mõistnud ega oskagi seda kohta hoone praeguse nimega ühendada, olen märganud.

Ja kes seda siis nii väga uudistada tahtiski – kogu krunt koos sopilise hoonega oli ju sõja lõpust laulva revolutsiooni aegadeni Vene sõjaväe Balti ringkonna käes ning seetõttu ühtviisi ligipääsmatu ja peletav paik. Sellisena üks paljudest linnapildis olematuks muudetud majadest.

Aga iga nõidusuni lõpeb kord, teame. Okasroosikese lossist on viimastel aegadel avalikkuses juttu olnud seoses kavaga kolida sinna aastaid Narva maanteel kunagises inglise erakolledži majas asuv Tallinna muusikakool. Projekt on valmis juba mullu augustist, aga ilmselt ei oska keegi praegu öelda, millal nõnda suure ettevõtmise jaoks on võimalik raha leida.

Vaikne keskpäev lossis

Kui ootasin ühe päikselise aprillipäeva keskpäeval lossiõuel fotograafi ja keskpäeva saabumist, pani mind imestama kõikjal lasuv vaikus ja unine rahu. Siiski, esiuks käis, üks tumedates rõivastes mees astus kiirustamata sammul väravani ja pärast mõningast kõnniteel tallerdamist läks viltust pilku heites majja tagasi. Õue varjulisemates soppides oli puukeste vahel maas puutumatu lumi, majas ei paistnud liikuvat kedagi.

Siis avanes nurga taga torni jalamil väiksem uks ja punase jakiga neiu palus meil sisse astuda.

Romantilist keerdtreppi mööda tõustes jõudsime suurte tolmuste akende ja parkettpõrandaga ruumi, kus oli kaks pottides kasvavat toapalmi. „See on meie palmisaal, siin avalikus ruumis saame kontserte korraldada,” ütles meid vastu võtnud Sõltumatu Tantsu Ühenduse ja uuelaadse loomekeskuse juht Triinu Aron. „Meil on veel tantsuetenduste jaoks must saal ning pakume peavarju ka paljudele moodsamate kunstisuundade esindajaile, kolmandal korrusel on hulk väiksemaid ruume, mis neile hästi stuudioteks-töötubadeks sobivad. Praegu on veel varajane kellaaeg, harjutustunnid pole alanud, seetõttu on hoone suhteliselt inimtühi.”

Sõltumatu Tantsu Ühendus alustas lossis tegutsemist 2006. aastal, aga alles mullu sügisel, pärast seda, kui Vanalinna hariduskolleegium lossist välja koliti, sai ta kontoriruumi kõrval enda käsutusse harjutamis- ja etenduste andmise ruumid.

Nagu teatri lavatagune

Majaga tutvumine tundus olevat kui retk keerukas labürindis, mille nurgatagustes on tunda mujal rõõmuga selja taha jäetud aegade lõhnu ja värve. Peab nentima, et maja on küll köetud, kuid vajaks põhjalikku remonti. Möödunud ja vahepealsetest aegadest on seal praegugi üürnikke: peauksest käivad pisikese ilusalongi kunded ja Valgevene kodanike ühenduse külalised. Nimetus valgustamata vaheruumis külitas vanaaegne tiibklaver, jalad kõrvale kuhja laotud. Koridoride rägastikus silmasin ühe ukse kõrval ka tantsustuudio Visavii silti, veidi edasi valeoloogiaühingu Azorel oma. Ühes avaramas ruumis nägime taas möödumas sõnatut meest, keda olin varem õues kohanud. „Majahoidja,” märkis Aron ja juhtis meie tähelepanu ruudulise põrandaga fuajees siiani puutumatuna seisvale Vene sõjaväe aegsele valvelaualetile ja porikarva toonitud raudrahakapile.

Suurim üllatus oli muidugi teadasaamine, et lossi maju on tegelikult kaks, teine hoopis Vene tänavas linnamüürile nõjatuv rohkete akendega punastest tellistest hoone. Kogu väljastpoolt keskmise suurusega majana mõjuv kompleks on täidetud hämarate kivimosaiikpõrandaga koridoride ja lõpmatuna tunduvate ustega. Ja trepid – täiesti ettearvamatutes kohtades. Pärast pikemat seiklemist jõudsime paika, kus koridor läbib paksu linnamüüri, ning leidsime ees kuldse helgiga peeglitega kaetud seintega fuajee. „Siin tegutses mõne aasta eest Hiina restoran,” ütles Aron, kui avas Vene tänavale viiva ukse, et saaksime teist majapoolt ka väljast uudistada. Tõesti, kes oleks küll võinud arvata, et üks maja võib olla kahel pool paksu linnamüüri?

Pikk ajalugu

Ühes koridorisopi hämaruses silmasime juba sinimustvalget embleemi kandvat stendi, kus kirjas ka maja pikk ajalugu. Selgus, et maja oli lasknud ehitada inglise kaupmees Thomas Greenfield 1685. aastal. 19. sajandi lõpus suure põlengu järel ehitati hoone uuesti üles juba praeguse neogooti stiilis hoonena. Uuemal ajal oli maja ka Eesti Tehnika- ja Spordiliidu käsutuses.

„Greenfieldi mälestuse jäädvustamiseks oleme nimetanud ka oma üritused, kus teeme vahekokkuvõtteid meie residentuuris olevate peamiselt tantsukunstnike loomeprojektidest,” ütles Aron. “Ühe siin vahepeal resideerinud teatri välja ehitatud mustade seintega ja kaetud akendega must saal sobib selleks suurepäraselt,” nentis ta. „Me korraldame siin ka alternatiivsemaid kultuuriüritusi, mille eestvedajaiks on meie noored vabakutselised kunstnikud.” Järgmine igakuistest GreenFieldidest on juba ukse ees, toimub nimelt 30. aprillil. „Alternatiivsuse tõttu on meil oma publik, tavaliselt paarkümmend huvilist. Aga suuremates saalides on olnud isegi 150 moodsa etenduskunsti austajat,” ütles Aron.

Jah, justkui uinuvas majas on väga romantilisi palkoneid ja huvitavaid vaateid pakkuvaid aknaid. Ja lõputuna tunduvaid võimalusi maagilise teatri suuremateks ning väiksemateks juhtumisteks. „Ei, kummitusi pole ma siin küll märganud,” naeris Aron mu küsimuse peale.

Kõige tipuks oli muidugi järsu ja kõrge, närbunud roosilehtedega kaetud keerdtrepi lõpus asuv tornikamber. Heledas päikses hõljus sädelev tolm, hämarates nurkades olid seina najal mõni aeg tagasi üleval olnud pildinäituse „Okasroosike” planšetid. Keset jahedat kambrit asub tilluke poodium, nägemas ehk peagi järgmisi etendusi.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee