Persoon

Noor lavastaja Kertu Moppel: inimesed ei oska enam valikut teha  

Kristjan Roos, kristjan.roos@linnaleht.ee, 2. november 2012, 00:00
Vabakutseline lavastaja Kertu Moppel kiidab Von Krahli teatrit, sest tänu väiksele trupile on vähem bürokraatiat ja möödarääkimisi.  Heiko Kruusi
20. sünnipäeva tähistavas Von Krahli teatris hiljuti esietendunud „Sinihabemes” on lavastaja Kertu Moppel (27) loonud tulevikuühiskonna, kus kõik reeglid on määratud.

Lavakunstikooli 24. lennu lõpetanuna asus Moppel nagu ka mõned tema kursusekaaslased tööle Rakvere teatrisse. Seal lavastas ta Draama festivalilgi etendunud „Lilled Algernonile” ning „Kunstvere ja pisarad”. Just viimane sai noore näitleva lavastaja jaoks paljuski määravaks – tükki sattus nimelt vaatama Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas, kes uuris, kas Kertul oleks aega ka midagi Von Krahlis teha. ***

„Alguses oli plaan Rakverre edasi jääda, aga siis kuulsin, et lavakas on väga põnev magistrantuuriplaan, nimelt filmilavastamine. Ja saigi selgeks, et kahte asja ma Rakvere kõrvalt teha ei jaksa. Otsustasin Tallinna kolida. Praegu on tööd rohkem, kui ma teha jaksan, aga nagu vabakutselistel ikka tuleb vahepeal auk, kus ei ole midagi teha. Loodan, et tekib ka uusi projekte,” räägib Kertu. Tal on päris palju lavastusi ja rolle, mida ta tahab kunagi lavastada ja mängida. „Aga nendest ei taha ma avalikult rääkida. Äkki sõnab ära,” jääb noor teatritegelane salapäraseks. 

Kertu, kui palju erineb lavastajatöö Von Krahlis ja Rakvere teatris?

Krahlis on selles mõttes hea tööd teha, et maja on pisike, ei meenuta tegelikult millegi poolest teatrit ja inimesi on vähe. Mida vähem inimesi, seda vähem tekib bürokraatiat ja möödarääkimisi. Rakvere on siiski repertuaariteater ja selle toimimismehhanismid on veidike teistsugused. Aga kui trupp on hea ja kõigega kaasas, siis on igal pool hea tööd teha. 

Kuidas kirjeldaksite Von Krahli teatri ja Rakvere teatri publikut?

Krahlil on üsna spetsiifiline publik ja see sobib mulle väga hästi. Usun, et Krahli külastajad on just sellised, keda ma kujutan ette oma lavastusi vaatamas. Rakveres käib igas vanuseklassis ja iga maitsega inimesi, nende seast oma lavastuse sihtgruppi üles leida võib vahel olla päris keeruline. Põhimõtteliselt olen valmis igas Eesti teatris lavastama, aga tuleb leida materjal, mis trupile sel hetkel kõige paremini sobiks. 

Kuidas Von Krahlis teid ja teisi noori näitlejaid on vastu võetud?

Tööolukorras ei ole ma veel vana trupiga kokku puutunud, aga osaga neist olen suhelnud ja tundub, et seni oleme hästi läbi saanud. Mulle näib, et nad on erakordselt toetavad ja valutavad südant, mis sellest „uuest” Krahlist siis ikka saab. 

Olete „Sinihabeme” ise kirjutanud ja lavastanud ning Rakvere teatris lavastamise kõrval ka näidelnud. Kui valida oleks kirjutamise, lavastamise ja näitlemise vahel, siis mis on kõige südamelähedasem?

Ma ei oska neist kolmest ühte ja kõige südamelähedasemat valida. Mis puutub kirjutamisse, siis on see minu jaoks lavastamise osa. Ainus põhjus, miks ma ise kirjutama hakkasin, oli see, et ise kirjutades saan lavastuse terviku täielikult endale allutada. Ma saan luua enda nägemusele vastava detailse maailma, millest tekst on lihtsalt üks osa. Teiste kirjutatud teksti lavastades tuleb paratamatult mõelda, kuidas seda oma nägemuse ja keeletajuga siduda.

Näitlemine seisab neist kahest veidi eraldi, sest see eeldab just enda kellegi teise loodud terviklikku maailma sobitamist. Aga kui lavastajaga klapib, siis on see puhas rõõm. 

Kui palju „Sinihabemes” näitlejad lavastamises osalesid?

Kuna Krahli trupp on erakordselt hull ja loov ja improvisatsioonialdis, siis tuli suurem osa teksti näitlejatelt. Seekord pidin väga vähe stseene kodus nullist valmis kirjutama, enamik teksti põhinebki näitlejate omaloomingul. Tegin rohkem lavastusdramaturgi tööd ja kohandasin nende improvisatsioonid valmisdialoogideks. 

„Sinihabe” on ühiskonnakriitiline lavastus. Kas selle aluseks on natuke ka Eesti elu?

Otseselt me päevapoliitikat ei puuduta, tegemist on pigem allegooriaga. Aga lavastuse tegemise tõukejõuks on siiski see, mida me igapäevaselt enda ümber näeme. 

Mõistagi on nii „Sinihabe” kui ka selle aluseks olevad teooriad esialgu siiski utoopiad, aga kui tõenäoliseks peate, et ühel hetkel võivadki raamatud ja poeesia olla keelatud?

Ma ei usu, et tulevikus keegi midagi otseselt keelama hakkab, pigem lähevad asjad vastupidi. Kõik on lubatud ja kõike on liiga palju. Juhtub see – mis on juba tegelikult juhtuma hakanudki –, et inimesed kallatakse ebavajaliku infoga üle ja nad ei oska enam valikut teha, mis neile tegelikult kasulik on. Sellises olukorras on keskendumist nõudval kirjandusel ja poeesial üha raskem võistelda agressiivse „kollase” pasundamisega. Selge see, et mida arendavam on teos, seda raskem on seda lugeda, sest see kutsub lugejas esile muutusi. Igasugune mõttetu info ununeb kohe, aga seda kergem on seda ka vastu võtta. Sellises olukorras puudub igasugune vajadus midagi keelata, sest inimesed ei leia enam olulist ja ühiskonda muutva potentsiaaliga infot üles. 

Tuleks õppida eristama vajalikku mittevajalikust ja igavat huvitavast. See, mis tundub esmapilgul huvitav, võib osutuda sisutühjaks ja mõttetuks. Kirev vorm võib olla väga peibutav, aga vorm üksi ei vii mitte kuhugi. 

Kui oluline on teie jaoks üldse see, et lavastusel oleks sõnum? Kas tahate oma lavastusega kas või mingil määral maailma muuta või võib kunsti teha ka lihtsalt kunsti pärast?

Kui teost saab juba kunstiks nimetada, siis on sellel kindlasti mõte, isegi kui seda paari lausega sõnastada ei anna. Mõte võib olla ka tunnetuslik. Muidugi meeldivad mulle selge ideega lavastused, aga see ei ole määrav. Minu senised lavastused on samuti alguse saanud mingist pildist või seisundist, mitte kindlast ideest. 

Kuidas maalitudengist sai teatritudeng

Gümnaasiumi lõpetamise järel jõudis Kertu Moppel õppida ka Tartu ülikoolis maalikunsti. Samal ajal käis ta Tartu üliõpilasteatris ja sai seal kätte ka „teatripisiku”. Polnud siis ka ime, et ta läks koos hulga üliõpilasteatris kaasa lööjatega lavakunstikooli katsetele. „Sisse ma eriti saada ei lootnud, aga mõtlesin, et käin ära, muidu mõtlen elu lõpuni, miks ma vähemasti ei proovinud. Kuid läks nii, et võetigi vastu,” meenutab ta. 

Berliinist lummatud

Veebruaris kirjutas Kertu Moppel Eesti Ekspressi toidublogis, et käis hiljuti esimest korda Berliinis ja sai aru, et tegemist on tõeliselt kauni ja stiilse linnaga. Aga miks on ta lemmiklinn just Berliin? „Berliinis on mõnus atmosfäär ja seal on kogu aeg huvitav. Mulle meeldib saksa keel ja saksa teater ning berliinlaste stiilitunnetus,” vastab lavastaja Linnalehe küsimusele. Kas aga Eestis tekitab samuti mõni koht või linn sellise tunde, justkui oleksid justkui Berliinis? Kertu Moppel leiab, et Eesti on nii pisike, et siin ei teki kunagi tunnet, nagu oleks kuskil mujal. „Pigem naudin siin näiteks mere ääres olemist.” 

Curriculum vitae

Sündinud 4. oktoobril 1985. aastal.

Lõpetanud 2004. aastal Hugo Treffneri gümnaasiumi.

Õppinud Tartu ülikoolis maalikunsti.

Aastatel 2004–2007 oli Tartu üliõpilasteatri liige.

2010. aastal lõpetas lavakunstikateedri 24. lennu.

Teatrikooli lõpetamise järel töötas Rakvere teatris, tänavusest aastast vabakutseline. 

Kui ühiskond kasutab vaid vasakut ajupoolkera

Kertu Moppel sai „Sinihabeme” kirjutamiseks ja lavastamiseks inspiratsiooni Ray Bradbury ulmeromaanist „451° Fahrenheiti”, mis räägib riigist, kus kirjandus on keelatud.

Absurdimaigulise loo alusmaterjalideks on muu hulgas Charles Perrault’ muinasjutt „Sinihabeme loss” ja inglise psühhiaatri Iain McGlichristi teooria selle kohta, et Lääne ühiskond kaldub järjest rohkem kasutama vasakut ajupoolkera, mistõttu maailmas valitsevad väärtushinnangud muutuvad üha materialistlikumaks ja ühiskond kunsti suhtes vaenulikumaks. McGlichristi järgi ootab meid ees ühiskond, kus puudub vajadus loomingu järele, sest inimesed ei saa sellest enam aru. Kogemusele hakatakse eelistama tehnoloogilisi simulatsioone ja kõik kahetimõistetav satub põlu alla.

„Sinihabemes” mõjuvad olukorrad laval koomiliselt, kuid panevad samas mõtlema elu põhiväärtuste üle. Kuna kujutatud tulevikuühiskonnas on kõik reeglitega määratud ja mingil moel ka tsenseeritud, siis ei kasutata laval ebatsensuurseid sõnu ning näitlejad ei võta end laval füüsiliselt alasti.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee