Persoon

Juss Haasma tahaks laval relva käes hoida 

Ada Maltseva, 25. november 2011, 00:00
Juss Haasma usub, et Gunnar Grapsi rolliks valmistumine on teda ennast paremaks muutnud. Foto: Heiko Kruusi
Pühapäeval esietendub Tartu Uues teatris muusikal “Raudmees”, mis räägib Gunnar Grapsi elust ja loomingust. Muusikali idee autor ja lavastaja on Robert Annus, peaosa mängib Juss Haasma (26).

Näitleja ja lavastaja Robert Annuse sõnul oli tal juba ammu peas mõte teha Gunnar Grapsist muusikal. Aga see ei saanud teoks enne, kui oli leitud peaosatäitja, kellel oleks Grapsi-vääriline hea ja kõrge lauluhääl, sest muusikalis peab näitleja ise laulma. Siis aga kargas talle pähe mõte, et Grapsi sobib kehastama kursusekaaslane Juss Haasma. “Leppisime Jussiga kokku, et mina mängin tema debüütlavastuses “Pärmi Jaagu unenägu” ja tema omakorda minu omas,” on Annus öelnud.

“Raudmehe” esietendus on ukse ees, kuidas proovid on sujunud?

Proovid liiguvad õiges ja kindlas suunas. Saal on valmis. Bändimehed on parimad ja lahedad. Muusika kõlab suurepäraselt ja näitlejad on vinged! Tulekul on midagi, mille sarnast pole varem nähtud ega tehtud, soovitan kõigil vaatama tulla! 

Mida huvitavat rolliks valmistudes legendi elust teada saite?

Esiteks seda, kui erinevaid värve tema muusika sisaldab. Mina arvasin enne proove millegipärast, et Gunn oligi algusest peale n-ö heavy-mees ja sündis sisuliselt nahktagi ja mullet’iga! (Ta peab silmas soengut, mille puhul juuksed on eest ja külgedelt lühemad ja tagant pikemad ehk täpselt sellist soengut, nagu Grapsil oli – toim) Tal on hämmastavalt ilusaid ballaade ja lugusid, millest mul polnud varem aimugi. Ning kui ta heavy’ga Venemaal laineid lõi, siis noored võtsid kassettmakiga kontserte linti, püüdes ise hiljem kuskil keldris püüdlikult tema loomingut oma bändiga järele teha. Venemaal oli Graps tõesti kroonimata rokikuningas, kes hullutas staadionitäisi kuulajaid. Kaks kontserti päevas, neli päeva nädalas, 7000–8000 inimest kontserdil ja niimoodi kuude kaupa. See näitab nii mõndagi. Kusjuures Gunnar ei laulnud vene keeles!

Peale selle on ta aasta aega teatrileiba teeninud nagu mina – tema nukuteatris ja mina Ugalas. Lisaks sain teada seda, et oleme mõlemad rokkarid! Kes kuningas, kes wannabe

Kuidas on valmistumine Gunnar Grapsi rolliks teid ennast muutnud?

Paremaks! 

On teil legendaarsest lauljast ka mõni mälestus? Näiteks mõni laul on eriliselt meelde jäänud?

Ei ole ja ei teagi, miks. Muidugi olid mulle tuttavad tema hitid “Valgus” ja “Tühjad pihud”, aga mulle ei meenu, et oleksin neid paaniliselt kuulanud või järele laulnud. Mäletan seda kurikuulsat Hansapanga reklaami, kus vanameister esines ja mille loosung oli “Ela, nagu ise tahad”. See tekitab minus teatud sorti viha. Ei teagi, miks. Kas sellepärast, et Gunnar elaski nii, nagu ta ise tahtis? Et ta ei muutunud, mis talle saatuslikuks saigi, või sellepärast, et pank rokipeeru arvel nalja teeb? 

Olete varem kehastanud ka Artur Rinnet. Need kaks lauljat on muidugi üsna võrreldamatud, aga kui üritada neid kahte rolli kõrvutada, siis kumb on raskem, nõuab rohkem tööd?

Tööd nõuavad muidugi mõlemad palju. Koormus on lihtsalt erinev. Artur Rinne etenduses maadlesin ma Figaro kavatiiniga, mis tuli pea täies mahus ette kanda. Seetõttu veetsin Ugala muusikajuhi Peeter Konovalovi kabinetis üksjagu aega. Eks kahe täiesti erineva mehe muusikastiili on muidugi lausa totter võrdlema hakata. Gunnari nasaalne hääl ulatus kosmosesse, Rinne peenike kartulihääl oli, nagu ta oli. Arturi laulud olid mugavamas helistikus, Gunnari lauludega peab kõvasti vaeva nägema ja seda oleme ka viimased kolm-neli kuud teinud. Artur Rinne puhul ei ajanud me taga välist sarnasust, kõnemaneeri ega kõnnakut. Me pigem jutustasime ja jalutasime koos Jüri Aarmaga mööda Arturi käidud teed. Grapsi muusikalis on aga juba keerulisemad lood. Nahktagi selga, püksid jalga ja parukas pähe ning tuld! Eks teistmoodi oleks seda ka raske ette kujutada. Lisaks peab Gunnariks valmistudes kolistama trumme nii, et publik ei pettuks. Trummipulgad mulle väga võõrad ei ole! 

Milline roll senistest on pakkunud enam põnevust?

Gunnari roll on kindlasti siiani kõige vastutusrikkam ja põnevam. Ootan huviga, mis saab siis, kui esietendus on loodetavasti edukalt läbi. Hakkan pärast “Raudmehe” esietendust Vanemuises lavastama lastetükki “Morten lollide laeval”. See tundub tulevat põnev tegemine.

Ja lisaks muidugi möödunud suve menutükk “Peko”, mille lavastaja Ain Mäeots usaldas mulle sellise rolli, millega väänlesin pea esietenduseni. (Haasma mängis seal taevast isandat Essukest ehk Jeesust – toim) Setu keel oli minu jaoks siis sama võõras kui praegu aramea keel. Aga Ain esitas mulle laheda väljakutse ja ma tänan teda selle eest. 

Milliseid rolle tahaksite edaspidi mängida?

Olete osalenud väiksemates rollides mitmes telesarjas ja filmis. Kas olete valmis edaspidigi teles kaasa lööma, kui pakutakse, või soovite keskenduda pigem teatrile?

Mina ei ole eriti millelegi kätt ette pannud. Töö on töö, olgu siis teatris või teles. Mulle meeldivad mõlemad. Tõsi, teatrilaval tunnen end kodusemalt. Kuigi kaamera ees mul hirmu ei ole. Olen üritanud ära teha kõik asjad, mis tunduvad mulle kasulikud. Muidugi oskan eristada head asja saastast, selle peale on mul nina. Kui aga hakkavad rääkima sellised faktorid nagu raha, siis ellujäämise nimel olen nõus ka n-ö musta tööd tegema, aga seda nii, et saaks pärast sirge seljaga linna peal jalutada! 

Millal jõudsite äratundmisele, et teist peab saama näitleja? Kas näitlemise vastu tekkis huvi juba varakult?

Ma olen kogu aeg olnud seltskonna hing, juba varajases lapsepõlves. Kui sulle on antud palju energiat, siis peab sellele kuskil rakendust leidma. Mäletan, et käisin lasteaias laulukonkursil ja minu esinemisest näidati väikest lõiku toonases hittsaates “MM-muna”, olin teleris suures plaanis. Lasteaias olin pruutide seas pärast seda kohe veelgi populaarsem! Keskkoolis õppisin Vanalinna hariduskolleegiumis teatrikallakuga humanitaarklassis. Eriala õppejõud oli Lembit Peterson, tema tegigi mu teatriga ja selle maagiaga tuttavaks. Edasise otsustas juba saatus.

Mul ei ole teatri vastu kunagi palavat armastust olnud. Ma ei sure ära, kui ma lavale ei pääse. See ei ole minu jaoks kõige tähtsam. Aga kui ma teen, siis kirega. Pole mõtet lavale ronida, kui sul pole midagi öelda. Ma tunnen, et mul on!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtuleht.ee