Persoon

Triin Lepik teeb laval imet 

Ada Maltseva, 21. oktoober 2011, 00:00
Triin Lepik kehastaks meelsasti ka mõnda pahelist kuju. Pildil on ta Jelisaveta Filippovna lavastuses “Ballettmeister”, kus ta mängib nimitegelase armastatut.  Ants Liigus
Televaatajatele lõbusast improvisatsioonikomöödiast “Vilde tee” tuttavaks saanud näitleja Triin Lepiku (27) kanda on sellest sügisest kaalukas draamaroll.

Sügisel avas Endla teater 101. hooaja tõestisündinud lool põhineva draamaga “Imetegija”, mille lavastas külalisena Kalju Komissarov. “Imetegija” jutustab kirjanikust ja ühiskonnategelasest Helen Kellerist (Endla lavastuses kehastab teda Liis Laigna), kes sündis 1880. aastal USA-s. Paariaastaselt põetud raske haiguse tagajärjel kaotas ta kuulmise ja nägemise ega saanud enam ümbritsevaga kontakti, kapseldudes nõnda üha rohkem. Heleni vanemad kutsusid appi noore entusiastliku õpetaja Annie Sullivani (lavastuses Triin Lepik). Just õpetaja Annie oli see, kes uskus imesse ning kelle kannatlikkus ja järeleandmatus aitasid Heleni lootusetuna näivast olukorrast välja, äratasid temas õpihimu ja tahtejõu. 

Millal ja kuidas jõudsite äratundmisele, et teist peab saama näitleja?

Seda kindlat hetke ma ei oskagi täpselt määratleda. Tean, et juba algklassides tahtsin saada näitlejaks, aga tookord oli see lihtsalt üks unistus nagu paljudel teistel väikestel tüdrukutel. Põhikooli lõpu poole ja ka gümnaasiumis osalesin aktiivselt näiteringis ning ma arvan, et umbes siis see mõte sügavamalt juuri ajama hakkaski. ***

Vahelepõikena olete õppinud ka Kuressaare ametikoolis lapsehoidjaks. Miks just selle eriala valisite, kas olete õpitut saanud ka rakendada?

See, kuidas ma selle erialani jõudsin, on päris pikk jutt, lühidalt öeldes oli selle eriala õppimine ka üks lapsepõlveunistuse teoks tegemine. Ma olen õpitut palju rakendada saanud ja olen selle valiku üle väga õnnelik. Töötasin vahepeal teatri kõrvalt ka lastekodus kasvatajana, kus leidsin erialaselt kõige suuremat rakendust, aga ka “Imetegija” prooviperioodil oli mul kunagisest õpitust väga palju abi, eriti sõrmendamisest. 

Milline roll on seni olnud kõige meeldejäävam, põnevam?

Sellele on raske vastata, sest kõik senised rollid on väga südamelähedased. Kui midagi esile tõsta, siis võib-olla Annie Sullivan “Imetegijast”, sest see nõudis väga palju tööd ja aega, valu ja vaeva, aga samas on mulle ka nii palju andnud. 

Milliseid tegelasi tahaksite laval mängida?

Tahan mängida neid tegelasi, mida mulle pakutakse. Ma ei ole siiani saanud mängida nn halbu tegelasi, seega mängiksin hea meelega mõnda pahelist kuju. 

Olete öelnud, et teile meeldivad sellised kiiksuga rollid. Millised heas mõttes kiiksud on teil endal?

Oeh, kiikse on mul palju. Juba see, et ma lavale tükin, on minu arvates suur kiiks. Mulle meeldib aeg-ajalt igasuguseid lollusi teha ja elu põnevamaks muuta, seiklusi otsida. Praegusel raskel ajal kipuvad inimesed muredesse ja masendusse langema. Selle asemel et nurka konutama jääda, tuleks midagi toredat ette võtta, et kas või väike päiksekiir oleks igaks päevaks. Me ei tohiks unarusse jätta lapsemeelsust, mis meis kõigis peitub. (Triin Lepik lööb kaasa ka sel sügisel esietendunud putukateemalises lastetükis “Põrr...!!!”, mille lavastas tema kursuseõde Kaili Viidas – toim

On teil näitlejana mõni eeskuju, iidol?

Pean ausalt tunnistama, et mul ei ole iidoleid. Teatris on mulle eeskujuks inimesed, kes tööd südame ja austusega teevad. 

Kuidas tööst puhkate, kuidas lõõgastute, millised põnevad hobid-harrastused teil on?

Neid on päris mitu. Mulle meeldib aeg-ajalt teistest inimestest eemale saada ja olla kas või päevi üksinda, igasuguse suhtlemiseta. Sellised hetked on mõnusad lugemiseks, kudumiseks, kokkamiseks, mõne hea filmi vaatamiseks või looduses viibimiseks, kalapüügiks. Mis muidugi ei tähenda seda, et ma igal võimalikul hetkel üksindust naudiksin – mulle väga meeldib sõpradega aega veeta ja nendega midagi toredat ette võtta. Pealegi on paljud harrastused sellised, mida koos sõpradega on hulga vahvam teha kui üksinda, näiteks matkad ja lõkkeõhtud või siis õudusfilmide vaatamine. 

Mida arvate ütlusest “sada kilo – naise ilu”?

See sõltub paljuski naisest, kes seda 100 kilo kannab. Ennekõike on ilus naine terve naine. 

Olete pärit Saaremaalt. Kas mandril torkab saarlane mingi omapära tõttu silma? Või on hoopis mandriinimesed saarlase silmis veidi “omapärased”?

Lõite kaasa improvisatsioonikomöödias “Vilde tee”. Millise kogemuse see andis ja mis muljed improvisatsioonist jäid?

“Vilde tee” andis väga suure kogemuse just selles mõttes, kuidas tundmatus olukorras hakkama saada, sest iga saade oli justkui tundmatus kohas vette hüppamine. Samuti õpetas see, kuidas laval partneriga arvestada. Improvisatsioon on põnev ja intrigeeriv suund, millega ma tegeleks hea meelega rohkem. 

Millised on teie plaanid, soovid ja unistused näitlejana?

Kõige suurem soov ja unistus näitlejana on see, et erialast tööd jätkuks ning et oleks põnevaid ja väljakutseid pakkuvaid rolle. 

Endla tähistab 100 aasta juubelit. Miks valisite omal ajal koduteatriks just Endla ja kuidas valikuga rahul olete?

Endlasse sattusin sellepärast, et kutse tehti kogu meie kursusele. Ja otsustamise muutiski lihtsaks see, et saime tööle hakata oma sõpruskonnaga – tulime Endlasse kaheksakesi (need kaheksa on peale Triin Lepiku Sten Karpov, Liis Laigna, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Veljo Reinik, Kaili Viidas ja lavastaja Sven Heiberg – toim). Olen selle otsusega väga rahul, sest tööd jagub, repertuaaris on palju põnevaid lavastusi ning paremaid kolleege kui Endlas on raske leida. Palju õnne Endlale!

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee