Persoon

Marten Kaevats ütleb pigem jah kui ei 

Ada Maltseva, 23. september 2011, 00:00
Marten Kaevats hoiab käes raamatut, millest leiab palju lennukaid ideid, kuidas ja mis suunas pealinn võiks areneda. Kellele see paberkujul kätte ei satu, leiab ideed ka veebilehelt <a href="http://www.ideeruum.ee">www.ideeruum.ee</a>.  Heiko Kruusi
Uue Maailma Seltsi üks eestvedaja Marten Kaevats ehitab virtuaalseid tööriistu, mille abil on kogukonna elanikel lihtsam suhelda. Ideid ja tegemisi on tal palju ning lühidalt öeldes – ta teeb ise ja üritab ka teisi inspireerida sama ägedalt tegema.

Esmaspäeva hommik kell 11 on tegusale mehele kokkusaamiseks ilmselt liiga varajane aeg. Vaikselt tibutab vihma ja kokkulepitud kohas, Uue Maailma Seltsi endise seltsimaja juures pole kedagi. Siis ilmuvad kaks noort meest, kellest ühe näol tunneme koos fotograafiga ära Erko Valgu, teise Uue Maailma Seltsi tegusa eestvedaja. Uurime neilt, kas Marten ka kuskil on. “Marten magab üleval,” teatavad nad lõbusalt ja soovitavad asjaosalisele äratava kõne võtta.

Sama päeva pärastlõunal aga läheb meil paremini. Endise seltsimaja keldris ja tubades käib vilgas töö ning üks neist, kes koristamisega tegelevad, ongi Marten. “Kuule, kas sul suitsu on?” küsib ta alustuseks fotograafilt. Sigaret tossamas, loobib ta keldrist veel veidi koli välja. Selts valmistub hoonet omanikule tagasi andma ja nüüd tehakse seda kraamist puhtaks. Marten räägib, et lisaks murti vahepeal majja veel sisse ka. ***

Aga pingelise töö vahele kulub väike jutuajamispaus hästi ära. Läheme kõrvalasuvasse majja, mis kuulub Eesti Kirjanike Liidule ja kus elab palju nimekaid kirjanikke, nende seas Peeter Sauter, Olavi Ruitlane, Jaan Pehk, Tarmo Teder ja Marteni vend luuletaja Mihkel Kaevats. Selle hoone keldrisse kavatseb Uue Maailma Selts teha kohvik-raamatukogu. Raamatuid on riiulitele juba kogunenud, sest mitu tuntud sealsamas elavat kirjanikku on oma lemmikraamatud sinna toonud ja omanimelisele riiulile paigutanud. Lisaks plaanib selts majja sauna rajada. Peale raamatute ja muu kergema kila-kola on kohvikunurgas juba olemas laud ja kaks tooli. Jutuajamine võib alata. 

Läheneda võib mitut moodi

Uurin alustuseks, kas inimesed, kes tulevad mingisse piirkonda elama, muudavad seda kohta oma näo järgi, või on pigem koht see, mis määrab, kes tahavad sinna elama tulla. “See on nii ja naa. Siinkandis on meil läinud nii,” naerab ta ning hakkab rääkima kaasavast planeerimisest, mille mõte on selles, et kõik saavad linnaplaneerimises sõna sekka öelda. “Arhitektina on mul seda praktikas väga raske ette kujutada, aga ideaalina on see iseenesest väga hea. Kõik justkui osalevad planeerimises, tunnetavad nõnda, et tekkinud ruum on rohkem ka nende oma, ja tänu sellele ka hoiavad seda rohkem. Nii on elu turvalisem ja sotsiaalsem,” arutleb ta.

“Ma ise arvan, et linnaruumi saabki kujundada nii ja naa, kas altpoolt üles või ülevalt alla. Need on põhimõtteliselt erinevad lähenemised. Uue Maailma Selts on alt üles lähenemine,” lisab ta. 

Naabrite suhtlus algab olmest

2007. aastal asutatud Uue Maailma Selts on suutnud pealinnas Uue Maailma piirkonda luua uue värske kogukonnavaimu. Kas midagi sellist annaks teha ka mujal, näiteks paneelmajade piirkonnas? “Samasugust kindlasti mitte, aga midagi annab ikka tekitada,” on Marten kindel. “See on muidugi mu unistus, praktikas ma ei ole seda veel näinud, aga ma olen optimist,” naerab ta.

Üks asi, mis sellele peaks kaasa aitama ja mille loomisega ta veel tegeleb, on kogukondade suhtlustarkvara ehk community tools. Lihtsamalt öeldes on see netilahendus, mis aitab inimestel kokku saada ja ühist asja ajada. Ettevõtmine on näidanud, et naabritevahelistes suhetes on väga olulised lihtsad praktilised asjad ning nende ajamine tuleks võimalikult sujuvaks ja lihtsaks muuta. Näiteks kellelt saaks laenata soola või näpitsaid, kuhu esitada veemõõtjate näite jne.

“Selleks, et kogu maja olme lihtsamaks läheks, on võimalik küll teha niimoodi, et kogukond tuuakse virtuaalsete vahenditega kokku ning siis, kui inimesed on juba praktiliste asjadega seotud ja kõik näevad, et see on lihtne ja toimib, on sealt võimalik edasi areneda. Aga see on väga pikk protsess,” räägib ta ja lisab, et kogukond on ikkagi inimestepõhine, mitte tehnoloogiline ettevõtmine. See eeldab, et kogukonna elanikud on enam-vähem sarnaste vaadete, teadmiste ja oskustega.

“Meil on siin selle asjaga ikkagi päris hästi läinud,” tõdeb ta ja lisab, et ega Uue Maailma Seltsi aktivistid ei tee enam ammu kõik asju ise, vaid innustavad teisi tegema, viidates sellega kas või septembri algul peetud tänavafestivalile. “Meie idee ongi selles, et kõik inimesed saavad ise teha, ja neid inimesi tuleb hästi palju juurde. Loomulikult miljöö ja keskkond soodustavad seda ning need inimesed, kes siia elama tulevad, on juba ärksamad,” sõnab ta. 

Enam ei protesti

Uue Maailma Seltsi üks juhte ja asutajaid on jalgrattafänn ning kuulub ka Prussakovi-nimelisse rattaühingusse, mis mõne aasta eest paistis silma mitmesuguste protestiaktsioonide korraldamisega. Rattaga sõidab Marten endiselt, kuid protestimisest on nüüd loobunud.

“Me avastasime, et palju mõistlikum on öelda asjadele jah kui ei,” naerab ta. “Ja sellest põhimõtteliselt Uue Maailma Selts ka sündis. Mida sa ikka mölised või targutad, seda on nagunii nii palju. Ei ole mõtet protestida, pigem üritame positiivset programmi näidata. Selles mõttes erineb Uue Maailma Selts neist kogukonnaliikumistest, mis tekivad siis, kui on vaja millegi vastu olla. Meie ei ole kunagi millegi vastu olnud, me oleme ikka poolt. Ja kui vaja, siis näitame ka paberid ja joonised ette, kuidas võiks midagi teha. Produktiivsem on asjadele öelda jah kui ei. Mis muidugi ei välista, et on mingi jama,” naerab ta jälle. 

Unistab kaksiklinnast

Mõne aasta eest oli Marten koos venna Mihkliga Vabadussõja võidusamba ideekonkursil teise koha võitnud töö “Meie inimesed” autorite meeskonnas. Kas on kahju ka, et teiseks jäädi? “Muidugi on kahju, aga naljakas on ka. Iga kord on naljakas, kui mööda lähen,” muheleb Marten ning on kindel, et nende põhimõtteliselt täiesti teistel alustel kavandatud monument oleks palju parem olnud.

Nüüd on tema õpingud Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal lõpusirgele jõudnud, vaid lõputöö on veel teha jäänud. Mida tahaksid arhitektina planeerida? “Oh, seda on nii keeruline öelda,” naerab ta algul vastuseks, kuid avaldab siis oma unistuse Tallinna–Helsingi kaksiklinnast ja nende vahet käivast rongist, mis sõidaks mööda maa-alust tunnelit. “Ja väga oluline on selle juures see, et rongijaam ei asuks kuskil põllul, näiteks Ülemistes või Maardus, vaid kesklinnas Kopli kaubajaama koha peal,” täpsustab ta. “See on linnaplaneerimislikus mõttes kõige võimsam tööriist, mis Tallinnal eales on olnud, olgugi et praegu on see vaid kontseptsioon, utoopia ja uhuu, aga linnaplaneerimises ei saa seda välistada,” räägib ta. Juba sellepärast, et mingil hetkel võib rongisõit osutuda majanduslikult vägagi mõistlikuks või lausa ainsaks võimaluseks. “See on 30 aasta perspektiiv. Aga noh, mina olen jätkuvalt optimistlik inimene ja noor ka,” naerab ta. Kui saaks poole tunniga Tallinnast Helsingi kesklinna, saaks vabalt ju Tallinnast Helsingisse tööle käia ja vastupidi ning see omakorda tooks kaasa ka palju suuremaid muutusi.

Marten räägib ka sellest, et linnade vahel käib ruumikonkurents ehk võistlus selle nimel, kuhu rahvusvahelised firmad, kel on võimalik valida, asutavad oma peakontori. Ja firmad teevad valiku just selle järgi, millise linna elukeskkond on parem.

(Jutuajamise keskel astub sisse väike salk keldrirookijaid, kelle seas on kaks lähedal elavat välismaalast, ja uurivad ukselt, kas tegemist on teleintervjuuga. Siis teevad kindlaks, et “see on lihtsalt kassetimängija”. “Me läheme korra läbi,” ütlevad nad.) 

Linnas võiks tihedalt elada

Martenil ja tema mõttekaaslastel-arhitektuuritudengitel on palju häid ideid. Kui sageli jäävad lennukad ja hullumeelsed mõtted klassiruumide valgete seinte vahele, siis 2009. aastal otsustasid tollased arhitektuuriteaduskonna neljanda kursuse üliõpilased ette võtta midagi üsna tavatut ning kõik ühe aasta jooksul tehtud projektid ühtede kaante vahele koondada. Nii sündis raamat “Tallinna idee”, kus põhirõhk on Tallinna võimalike ruumiliste arengute visioonidel, kuid lisaks leiab sellest ka kortermajade projekte. Veebileht www.ideeruum.ee on sama mõtte edasiarendus – see koondab arhitektuuritudengite kursuseprojekte ning pakub kõigile võimalust oma häid ideid jagada.

Üks “Tallinna idee” raamatus välja käidud idee on linna tihendamine: Tallinna kesklinna mahuks praeguse 35 000 inimese asemel isegi 100 000 inimest. “See näide on küll rohkem akadeemiline eksperiment ja kindlasti ei ole asja mõte selles, et kesklinnas peakski elama 100 000 inimest, aga tudengite eesmärk oli näidata, et see on võimalik, kuna on ruumi,” selgitab Marten.

“Aga muidu on tihendamine arhitektidel kogu aeg teema, kuna see on kõige mõistlikum viis, kuidas linnas elada. Ehk kui juba linnas elada, siis võiks elada tihedamalt,” täheldab ta. Nii on lihtsalt mugav ja ökonoomne. Tihendamine on üks võtmesõnu ka võitluses valglinnastumisega. See, et inimesed kolivad linnast n-ö põllule elama, ei ole mitte ainult Tallinna, Tartu või Pärnu probleem, vaid üleilmne mure.

Samas ei saa tihendamist hästi lihtsalt ja kiiresti läbi viia. “Et valglinnastumise vastu kuidagi saada, tuleks hakata linna populariseerima ja ühtlasi linna kõikvõimalikke teenuseid, näiteks ühistransporti ja infrastruktuuri, paremini välja ehitama,” sõnab ta. Kesklinnas elamist populariseerida, näidata, et see on mõistlik mõte, üritab omalt poolt ka Uue Maailma Selts. Näiteks paljudes tagaaedades on peenrad, kus potipõllundushuvilised saavad rõõmud n-ö kohapeal kätte ega pea “põlluharimiseks” üldsegi linnalähedasele põllule kolima.

Samas ainult sellest ei piisa. Marten leiab, et asjad võivad tulevikus paika loksuda seeläbi, et kui praegu põllule elama kolinud peredes on lapsed suureks kasvanud, jäävad suured majad tühjaks ning nende ülalpidamine ja kütmine muutub ebamõistlikult kulukaks. Ka autoga sõitmine muutub järjest kallineva kütuse tõttu liigseks luksuseks ning kõik need asjaolud võiksid sundida inimesi linna tagasi kolima. Selle arvelt tõmbab linn ka natuke rohkem kokku ehk tiheneb. “Aga see on jälle 10–20 aasta teema. Need on kõik väga pika vinnaga asjad,” lisab ta.

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee