Persoon

Taago Tubin avastab lavastades kommunikatsioonikanaleid  

Tiiu Leis, 6. mai 2011, 00:00
Taago Tubina käe all sündivad lavalood puudutavad inimese olemuslikku ja metafüüsilist identiteeti.   Foto: Jaanus Laagriküll
Lavastaja Taago Tubina (40) Ugalas lavale toodud etendused on mõeldud kõigile: maakatele, postmodernsetele perekondadele, karjeristidele, homodele, neegritele... “Minu meelisteemad on identiteediga seotud,” avaldab mees, kes käsitleb lugude lavale toomist kommunikatsioonikanalite avamisena.

Miks valisite just lavastaja, mitte näitleja kutse? Kuidas see valik toimus?

Olen algselt saanud näitlejakoolituse ja seda ametit ka viis aastat pidanud, töötades Tartu lasteteatris. Kuid see impulss, et minust kujunes pigem lavastaja, pärineb juba teatriõpingute päevilt Viljandi kultuurikolledžis.

Esimene töö, kus sain aimu, mida tähendab maailma loomine läbi lavastaja perspektiivi, oli Jean-Marie Gustave Le Clézio “Lugu ühest väikesest hullusest” 2. kursusel kateedrijuhataja Lembit Petersoni juhendamisel. Sain siis kuidagi maitse suhu. Tegemist on looga, mis räägib eksistentsiaalsest hirmust, mis tabab sind järsku ühel ööl ning sa ei oska sellega kuidagi hakkama saada. Me rääkisime väga palju sellest, mille pealt sellised asjad võivad tekkida, ja mõtlesime end teemasse sisse. Huvitav oli tekitada ühest ideest lähtuvalt kontekst ja leida sellele siis vorm, jõudmaks potentsiaalse vaatajani. See ongi see lavastamise võlu.

Kuna ma ei ole olnud väga sotsiaalne indiviid ning mul on olnud teinekord paras piin suhtlemise ja enese avamisega teistele inimestele, siis võib-olla avastasin lavastamise kaudu enda jaoks ka mingi kommunikatsioonikanali. See mõjus kuidagi ehk isiksust vabastavalt. ***

Milline on postmodernne perekond, kes on maakas?

Tsiteerides Tallinna ülikooli professorit Taimi Tulvat: “Eesti pere kirjeldamiseks võiks kasutada metafoore “ostukeskus” või “lennujaam”. Peresuhted on jäänud hapramaks, püsivust on üha vähem. Pereliikmetel napib üksteise jaoks aega ja nii saadakse kokku nagu lennujaamas: tullakse, jälgitakse lennuplaani, kallistatakse ja minnakse jälle lahku lootuses taas kohtuda. Kaost ja ebakindlust on meie ühiskonda tekkinud väga palju. Perekond ja kodu pole enam sellised kindlused nagu varem.” Maakat iseloomustab enesekesksus, väiklus, kitsarinnalisus, piiratus, rumalus, kadedus, klatš, kibestumine, kibedus jne. Ja see identiteet ei ole seotud geograafia, vaid mentaalsusega ehk siis provints võib olla igal pool, ka suurlinnas. 

Näib, et olete psühholoogias eriti tugev... Teie viimased lavastused on juuri väärtustavad, armsaid vanamoodsaid mõttemalle taasleidvad. Milline on ideaalühiskond, kuidas päästa maailma?

On üllatav, et need etendused on niimoodi mõjunud, ise olen üritanud pigem selliseid asju kahtluse alla seada. (Naerab.) Õnneks elame nüüd juba postmodernismi-järgsel ajastul ja on märgata sümpaatseid tendentse: keskendumist uutele, inimlikumatele, hoolivamatele, säästvamatele, hoidvamatele väärtustele. Kas see nüüd maailma päästa suudab, aga igal juhul teeb see meie olemise inimväärsemaks. 

Miks te Tallinna ei pürgi? Kas karjäär võib ka barjäär olla?

Miks peaks pürgima Tallinna? Mul ei ole olnud ega ole praegugi ainsamatki argumenti, miks seda teha. Mis omakorda ei tähenda, et see ühel hetkel ei võiks nii minna. Praegu aga käin Tallinnas nii harva kui võimalik ja nii tihti kui vajalik. Viljandi on elamiseks ja töötamiseks suurepärane keskkond. Karjäär muutub minu meelest barjääriks siis, kui selle “tegemise” nimel tegutsetakse. 

Mis on kutselise ja harrastusteatri erinevused, sarnasused?

Harrastusnäitlejatel on kõige aluseks pühendumus, mis motiveerib. Asja armastus kõige paremas mõttes. See tähendab rasket tööd oma väärtuslikul vabal ajal. See nõuab julgust. Loominguline lähenemine ei saa siin järelikult tugineda mitte niivõrd rohkem või vähem välja arendatud näitlejatehnikale, vaid tahtejõule, motivatsioonile ja sisemisele vajadusele. Kui neist lähtudes luuakse oma professionaalne tehnika, siis ongi erinevus vaid ühe instantsi kutselisuses ja teise mittekutselisuses.

Lavastajatöö vaatepunktist on armastus ja respekt olulised mõlemal puhul. Amatöörtrupiga töötades tuleb aga lavastajal kahtlemata endast rohkem anda, kuna inimestel tavaliselt puudub õpitud oskus ja aeg iseseisvaks tööks rolliga ning toetamas ei ole teatriinstitutsiooni masinavärki. Seetõttu saab aga ka rahuldustunne asja õnnestumisest olla suurem. Kui inimeste väga erinevad taustsüsteemid õnnestub avada ja mängima panna, võib vallanduv sünergia olla päris muljetavaldav. Põhimõte ongi võimete avastamises ja orgaanilises avamises, mitte oma ettekujutuses “suurele” või “päris” teatrile vastava tehnika äraõppimises.

Väga sageli võetakse tööd amatööridega hüppelauana kutselisse teatrisse – nagu ka õnnestunud lastelavastuse tegemine annaks justkui loa teha ka täiskasvanutele. Tegelikult peaks muidugi olema vastupidi, sest eeskätt lavastaja eetiline vastutus töötades asjaarmastajatega või lavastades lastele on palju suurem. Ei pea vist lahti seletama, miks. 

Millises ajastus meelsamini elaksite? Olete oma ajast ees või maas?

Mulle täiesti meeldib elada siin ja praegu ning meelerahu on see, mida ma arvan, et otsin. Nii endas kui ka teistes. See on see, mida ei tohi muidugi segi ajada enesega rahul olemise rahuga. 

Milline on lavastajana teie käekiri? Kas teil on mingisugune kõiki töid läbiv joon?

Mõni unistus, mis on juba täitunud ja mis veel täitumata?

Kunagine unistus suureks saada on nüüd täitunud ja asendunud unistusega rohkem laps olla, et rõõm ja mängulisus ei kaoks. Purilennukiga lendamise tahaks ka ära õppida.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
linnaleht@linnaleht.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee