Persoon

Priit Loog on mees, kes teab ussisõnu 

Evelin Trink, 22. aprill 2011, 00:00
Televaatajatele on Priit Loog tuntud linnapea Paulina sarjas “Pilvede all”.  unknown
Endla teatri viimase aja ühes kõmulisemas tükis peaosa mängiv näitleja Priit Loog (27) on pigem pai poiss kõrvalmajast kui ussi kaelas vedav nahkades metsmees.

Laiemale publikule kangastub Priit Loogi nägu esmalt linnapea Paulina menusarjas “Pilvede all”. Just tolle toreda tegelase sarnane ta ongi, selline siiras ja heatahtlik, kuigi ta kinnitab, et pole naiste nimel võitlemises siiski vahest nii järjekindel kui tema kehastatav tegelane.

Praegune peaosa vastselt lavale jõudnud Andrus Kiviräha raamatu põhjal valminud tükis “Mees, kes teadis ussisõnu” pole päriselus aga Priidu rida. Oma sihi ajamine hoolimata kõigest ning hilisem üksijäämine ei sobi teps mitte seltskondlikule inimesele, mida Leemetit mängiv näitleja ometigi on.

Paar hooaega tagasi jooksis teles ka improvisatsioonikomöödia “Vilde tee”, kus Priit mängis endanimelist tegelast nagu kõik ülejäänud näitlejad. Seega on ta lühikese eluea ja tibakese näitlejakarjääri jooksul teinud-näinud juba nii mõndagi. 

Raske tõsiseks jääda

Priit tellib külmal kevadhommikul Endla kohvikus topeltkohvi, kerib end mugavalt diivanile kerra ja kiidab heaks mõtte alustada vestlust vähem eksistentsiaalsetest küsimustest. Arusaadav – kuigi märtsis lavale tulnud “Mees, kes teadis ussisõnu” nõuaks tõsist analüüsi ja ajuragistamist, on ju hommik veel varajane.

Kui palun Kiviräha hittraamatu põhjal loodud tüki kolme sõnaga kokku võtta ka selle inimese jaoks, kes pole raamatut lugenud, meenutab Priit mulle muiates kohe, et pidime ju kergematest küsimustest alustama. “Lihtsalt öeldes on lugu sellest, kuidas iseendaks jääda, säilitada juured ning mitte püüelda kogu aeg kuhugi, kuhu sa võib-olla ei kuulu. Need on ühe mehe mälestused,” annab ta lihtsa, ent siiski sisuka vastuse. ***

Priit on raamatu otsast lõpuni läbi lugenud kaks korda ja kinnitab, et lavastuse lihtsus ongi tingitud sellest, et Kiviräha fantaasialendu üks ühele lavalaudadele tuua oleks paras ulme, lisaks teps mitte odavate killast. “Võib mõelda, et see etendus on tehtud lihtsalt ja labaselt, aga tegelikult on see kõike muud kui lihtne ja labane, eriti kui arvestada tehnilist poolt, inimestel on seal näiteks tohutu kiired kostüümivahetused. Minul küll ei ole, mina olen kogu etenduse laval, seitsmest lähen ja pool kümme tulen,” räägib Priit.

Nii et lava taha kohvi jooma mees etenduse ajal ei jõua. Mis teha, eks peaosatäitja õlul peagi kõige rohkem tööd olema. 

Seda, miks just tema ussisõnade loo peaosaliseks sai, asjaosaline otseselt ei teagi. Äkki vanus loeb? “Kui mõelda, et raamat on tagasivaade Leemeti elule, siis sobiks ka näiteks Jüri Vlassov sellesse rolli hästi. Aga kui arvestada sealse rohke jooksmise ja toimetamisega, siis veidi töntsima sammuga inimesel oleks ehk raskem,” arutleb Priit.

Kivirähka kiputakse tänu “Rehepapile” seostama huumoriga. “Mees, kes teadis ussisõnu” on Priidu meelest siiski tõsine teos, raamat räägib ühe mehe üksijäämise ja ussisõnade unustusse vajumise loo. “Kui sa ei jookse lambana teiste järel, siis jäädki üksi. Aga kuna tegelased ja situatsioonid on raamatusse kirjutatud väga värvikad, kisub ka etendus koomilisse võtmesse,” ütleb Priit ning lisab, et ilmselt lavastus kas meeldib väga või ei meeldi üldse, vahepealset varianti ei ole. Ehk sõltub, kuidas vaataja suhtub näiteks karuga suudlemisse või jõulisse pulmatantsu.

Mõni hetk on siiski nõnda naljakas, et huumorit armastaval Leemetil-Priidul on raske tõsiseks jääda. Näiteks loo lõpus, kus lavale tulevad põlvini rindadega ja muude ebaloomulikus suuruses ihuliikmetega inimahvid ja publik rõkkab, kuid Leemet peab olema masendunud ja kõigest tüdinud. Aga kuidas sa oled tülpinud, kui teistel naerust pisarad jooksevad? 

Vahel nali ei tule

Priidu õppejõud Katri Aaslav-Tepandi on öelnud: “Annaks jumal, et Priit ei läheks ainult estraadi peale, mis oleks talle liiga lihtne ülesanne.” (Priit Loog lõpetas 2007. aastal Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala ja samal aastal alustas ta tööd Endla teatris.)

Koomikuks mees end siiski ei pea ning seda, et seltskonnas palutakse tal üles astuda ja nalja visata, nimetab ta ametiga kaasuvaks nähtuseks. “Ma ei pea ennast naljameheks,” kinnitab ta. Testküsimusele, kas siga lendab, vastabki Priit täie tõsidusega, et loomulikult ei lenda.

Pealegi pole Priit see mees, kes oleks juba noorena näitlejaks saamisest unistanud või lapsepõlves lakkamatult esinenud. Ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kõrval oli tema valikutes ka Eesti maaülikool, kuhu ta õnneks sisse ei pääsenud. “Näitlejaks saamise mõtted olid peast läbi käinud ja ühte-teist olin teinud. Aga praegu on kõik hästi ja ma olen väga rahul,” ütleb ta.

Üks olulisi juhtmõtteid, mille Priit enda sõnul koolist kaasa sai, oli õppejõu soovitus laval mõelda, mida näitleja rollis tegelikult tahab. “See on küsimus, mis viib teinekord õigele rajale tagasi. Kui see ära unustada ja kuhugi ära eksida, siis võib endal sassi minna ning publik ei saa ka enam aru, mis asju laval aetakse,” selgitab Priit.

Kuigi näitlejaametit seostatakse tähesära ja aplausiga, on Priidu tavaline päev üsna glamuuritu ja tavainimesele kohane. Esmalt ikka ärkamine, kui on proovid, siis kümmekonna minuti pikkune jalutuskäik tööle ning seal kella kolmeni viibimine. Kui proov on õhtul, algab see kell kuus ja kestab kuni kella kaheksa-üheksani, kui aga etendus, siis on etendus. Juhul kui pole ei proovi ega etendust, tuleb mehel endal nädala sees päevad ise sisustada.

Samas on noorel inimesel unises väikelinnas ajaveetmisega keeruline lugu. “Eks ma sellest tunnen küll puudust, et meil on suuremate linnadega võrreldes vähe teatreid, kultuurselt vaba aja sisustamine jätab vahel soovida. Tallinnas on rohkem melu ja elu, siin Pärnus oled rohkem nagu näljas. Oleks meil hea kinogi. Viimane kord käisin kinos, jopp seljas, külm oli,” arutleb näitleja ja eks tal ole ka õigus. Lõpuks on Eesti siiski nii väike, et kui isu kuskil ära käia, siis on kõik suhteliselt lähedal.

Pauliga veidi sarnane

Viimasel ajal laiemale publikule teleri vahendusel tuntud osatäitmine on Priidu jaoks sarjas “Pilvede all”, kus tema mängib Pauli. Teda soovitas Inga Allik, kes kehastab üht peaosalist Piretit. Tervet teise hooaja stsenaariumi pole Priitki käes hoidnud, üles on võetud teise hooaja kaheksa osa. “Seetõttu ma ei teagi, mis seal lõpuks saab,” vastab ta uurimisele, kuidas lugu lõpeb.

Kas Priidul ja Paulil on peale eesnime esimese tähe ka muid sarnasusi, küsin. “Ma ei tea, kas ma nüüd nii jube järjekindel olen kui Paul seal Piretit taga ajades. Saab kogu aeg vastu kõrvu, aga keerab teise põse ette. Samas on Paul ka selline siiras ja naiivne nagu ma ise kohati. Eks Paulil ole ka omad nõksud, kuidas ta proovib oma asja läbi suruda, ega ta päris üheplaaniline pole,” arutleb mees.

Kuigi Eestis on juba hulk inimesi, kes ühtegi selle sarja osa vahele ei jäta, ei säti Priit end päris meelega kolmapäeviti teleri ette, sest tema jaoks on ennast mõneti kummaline teleekraanilt vaadata. Sarja reiting seilab aga endiselt kõrgustes ning selle taga on Priidu arvates hea lugu, kus paljud võivad end ära tunda. “Lugu on nii mitmetahuline, et seda pidid vaatama nii naised, mehed kui ka lapsed,” märgib ta.

Mõne hooaja eest teles jooksnud improvisatsioonikomöödia “Vilde tee” võeti üles Endlas ja Endla näitlejatega. Taoline teleprojekt on igale teatrile ja näitlejale põnev väljakutse. Keegi ei teadnud, mida laval öelda tuli, näitlejatele tutvustati ainult teemat. Improvisatsioon, nii lihtne, kui see ka ei tundu, pole kergete killast, sest tegevust ja teksti pole võimalik ette valmistada. “Vahel läksin koju ja mõtlesin, et vaat seal oleks pidanud nii tegema. Aga see kõik oli siiski uus ja huvitav,” meenutab Priit. 

Kes õppida tahab, tulgu teatrisse

Pikemaajalisi plaane, ei viis- ega kümmeaastaku omi pole Priit teinud, ent väikelinnas mandumist ei karda samuti. Tema meelest pole Pärnus elamine ja töötamine midagi hullu. Pealegi on kolleegid väga mõnusad, seal on hea olla. Ja kuigi Endlasse saabus kultuuriakadeemiast peale Priidu veel punt noori näitlejaid, on mehe hinnangul neid kõiki teatris hästi vastu võetud. Eeskujudest rääkides arvab Priit, et tegelikult on paljudelt midagi õppida, ta on isegi mõne kursusekaaslase tööd imetlenud ja mõelnud, et tema küll selle peale poleks tulnud.

Mõneti ootamatult selgub, et naispublik polegi Priidule suurt kirjakesi ja karukesi saatnud, kui lilli tuuakse, on need tavaliselt tuttavailt-sõpradelt. “Lilled ja muud pisikesed kingitused on muidugi toredad, aga need pole kindlasti esmatähtsad,” mainib ta. Soe vastuvõtt ja aplaus on see, mis annab kinnitust, et inimestele tema töö meeldib.

Priit pälvis äsja ka Endla teatri publikulemmiku preemia kahasse Sepo Seemaniga. Mis lemmikuks saamisel rohkem rolli mängis, kas tuntus telest või lavalt, ei oska ta öelda. “Kas roll on suur või väike, see polegi tähtis, kui teed oma asja nii hästi, kui saad. Ja kui see kellelegi meeldib, siis on hästi!”

Pool päevakest pärast kohtumist meenub mulle, et ussikeelest me Priiduga ei rääkinudki. Priit lähetab meilitsi saadetud küsimusele vastuse: “Ussikeelega on lood sedasi, et ega seda sõnadesse annagi panna. See on kõrgema tunnetuse tase, metatasand. Küll aga võin vihjeks öelda, et ussisõnu tuleb lausuda nii mõistuse kui ka südamega ja kõige olulisem on keele töö, keel peab olema kiire ja vilgas nagu ussil. Kes professionaalset koolitust soovib, see peab tulema etendust kaema!”

PÄEVATOIMETAJA

+372 614 4181
linnaleht@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtuleht.ee