10
fotot
Flora president Pelle Pohlak jääb klubi hooajaga rahule: esindusmeeskond mängis säravate silmadega ja tasuks tuli Eesti meistritiitel (HEIKO KRUUSI)

Jalgpalliklubi Flora president Pelle Pohlak pakatab nädal pärast tiitlivõitu enesekindlusest: me tuleme ka järgmisel aastal Eesti meistriks.

Mullu maist Flora presidendiks saanud Aivar Pohlaku poeg Pelle lisab, et Flora suudab tiitlit kaitsta juhul, kui ei korrata vigu, mis tehti 2016. aastal või vigu, mida tegi tänavu Infonet tiitlit kaitsma minnes. „Mõlemal puhul mindi favoriidikoorma all lõhki. Kui me sellest õpime, siis tuleme meistriks,“ märgib Pelle Pohlak.

Kui tõenäoline on see, et Flora peatreenerina jätkab meeskonna meistriks tüürinud hollandlane Arno Pijpers?

Kõik sõltub tema elukorraldusest. Praegu on ta vennad aidanud Hollandis ema eest hoolitseda. Arno plaanibki nendega nüüd läbi rääkida, kas ta saaks ka järgmisel aastal sama teed jätkata. Huvi on mõlemapoolne, kuid otsus sõltub tema võimalustest.

Ilmselt on olukord Pijpersi jaoks väga keeruline?

Täpselt. Elus on vähe asju, mis on tähtsamad kui jalgpall, aga pere on see üks.

Kas just Pijpersi peatreeneriks tulek tõi Florale tiitli?

Kindlasti on Arno selles väga tähtis lüli. Samas on ta ise kuskil intervjuus öelnud, et kui võtad hea või kogenud treeneri, kuid pole häid mängijaid, siis tiitlit võita ei saa.

2016. aastal oli Flora peatreener Norbert Hurt, kes on ka praegu treenerite tiimis ja klubi spordidirektor. Tema peatreeneriajal olid mängijad mingil määral kammitsetud, mida ta on ka ise tunnistanud. Vahetasime poole hooaja pealt peatreenerit ja tõime selleks Levadia duubelmeeskonnast Argo Arbeiteri. Temaga olid mängijad emotsionaalselt väga vabad, aga üldine distsipliin hakkas kaduma. See väljendus ka platsil, kus me hakkasime järjest rohkem väravaid sisse laskma.

Hakkasime Norbertiga arutama võimalikke variante ja leidsime, et Eestist ei ole kedagi leida. Jõudsime välja Arnoni. Esimest korda saime temaga Belgias kokku samal õhtul, kui Eesti kaotas Belgiale 1:8. Esimesel korral ei andnud ta üldse lootust. Pärast vahetasime sõnumeid, ta tuli kolm korda lennukiga Eestisse, et asju arutada, läksime teemades süvitsi ja detsembri lõpus oli ta ettepanekuga nõus. Meil oli olemas ka plaan B, aga tagantjärele võib öelda, et tugeva distsipliiniga, samas head õhkkonda väärtustava kogenud treeneri toomine oli ainuõige otsus.

Kujutan ette, et Pijpers tunnetab, et tema töö Floras on veel pooleli.

Hollandlasest peatreeneri Arno Pijpersi rolli tänavuses Flora tiitlivõidus on raske ülehinnata. „Tugeva distsipliiniga, samas head õhkkonda väärtustava kogenud treeneri toomine oli ainuõige otsus,“ tunnistab Flora president Pelle Pohlak. (Alar Truu)

Kindlasti. Plussiks on seegi, et tänu meistrikstulekule saame mängida meistrite liiga eelringi mänge ja see on igale treenerile huvitav. Järgmisel aastal saab meistrite liiga eelringis mängiv meeskond vähemalt neli mängu Euroopas, sest kui meistrite liigast välja langetakse, saab jätkata veel Euroopa liiga eelringis. Selline reegel on esimest aastat.

Hooaja alguses ei peetud Florat favoriidiks, aga tundub, et Flora ise teadis oma headust juba siis. Kahe hooaja vahel niipalju mehi ka ei lahkunud ning sisuliselt oli tegemist sama meeskonnaga, kes tuli meistriks 2015. aastal.

Kahe hooaja vahel lahkusid meilt Nikita Baranov, Markus Jürgenson ja Andre Frolov. Jürgensoni asemel tuli põhikoosseisu Joseph Saliste, kes oli juba 2015. aastal meistriks tulles põhimõtteliselt põhimängija. Meeskonnaga liitusid veel Joonas Tamm ja Brent Lepistu. Viimane oli 2015. aastal, kui tiitli võitsime, sõjaväes. Teisisõnu – oleme kindlasti noor meeskond, aga muudatus kahe aasta taguse ajaga ei ole suur.

Hooaja alguses peetud Superkarikafinaalis jäi Flora kindlalt 0:5 Infonetile alla ja paljud kandsid rohevalged maha. Hooaeg näitas, et asjatult. (Jörgen Norkroos)

Samas ma valetaks, kui ütleks, et hooaja alguse superkarikafinaali 0:5 kaotus FC lnfonetile ei tekitanud muremõtteid. Kuna oli teada, et esimeses liigamängus ootasid mängukeelud, tuli Arnol proovida superkarikafinaalis natuke teistmoodi mängida.

Kuna me Premium-liiga esimeses kahes mängus Levadiale ja Nõmme Kaljule ei kaotanud (mõlemad 1:1 viigid), siis sisuliselt oli terveks hooajaks loodud väga hea pinnas. Võib-olla vastased alahindasid meid. Võtame sellesama Infoneti, kus üks vanem mängija ütles pärast superkarikafinaali, et Floraga ei saa arvestada, sest nad on noortevõistkond.

Tundus, et Flora nautis olukorda, et keegi neid favoriidiks ei pidanud. See võttis mängijatelt psühholoogiliselt pinge maha.

Aasta varem, kui läksime hooajale vastu tiitlikaitsjana, kirjutati ja räägiti igal pool teise ja kolmanda koha saajast, ei kaheldud, et Flora saab esikoha. Aga jäime neljandaks. Tänavu ei olnud mängijatel sellist koormat õlgade peal.

Kas lõppenud hooajast on meelde jäänud mõni eriline hetk?

Pelle Pohlaku sõnul saaks kogu Eesti jalgpall teha suure hüppe noortetööle panustades (HEIKO KRUUSI)

Kui mõelda 2016. aasta hooaja peale, siis kaotusseisu jäädes olime iga kord murtud. Aga üks eriline hetk tänavusest hooajast oli kohtumine Viljandiga, kui jäime 0:2 taha, aga tulime üleaja väravast 3:2 võitjaks. Võrreldes eelmise aastaga, uskus meeskond endasse ja suutis kaotusseisust välja tulla. Mängijad said aru, et mäng saab läbi koos lõpuvilega. Need hetked näitasid, et meeskond on vaimselt ergas, on soov midagi saavutada ja see paistab silma. Teine sarnane hetk oli kohtumine Levadiaga, kus olime 1:3 kaotusseisus, aga saime kätte 3:3 viigi.

Kas tahaksid tuua välja mõne mängija, kes on praeguse tiitli võitnud meeskonna võtmemängija?

Ma ütleks niimoodi, et kui meeskond mängib hästi, siis on tunne, et kõik mängijad on atraktiivsed. Aastal, kui jäime neljandaks, olid mängijad samad, aga tunne oli vastupidine. Meeskonna edu puhul on kandvas rollis olevatel mängijatel lihtsam särada, need on mängijad, kes on meeskonna selgroog – väravavaht, keskkaitsja, poolkaitsja ja ründaja. Ainult meeskonna hea mäng ja tulemus loovad eelduse, et nad saavad olla pildil.

Kas meeskonnal on mängijate hulgas liider, kellele teised saavad toetuda?

Gert Kams – Flora „vanake“, kellele nooremad mängijad said raskel hetkel toetuda (Martin Ahven)

Kindlasti on ja neid mängijaid on palju. Gert Kams ei olnud sellel aastal küll kapten, aga hooaja lõpetamisel toonitasid poisid palju Gert Kamsi kui kõige vanema mängija rolli rasketel hetkedel. See oli siis, kui saime hooaja teises pooles paar kaotust ja mängisime 2:2 viiki Viljandiga. Tollal said nooremad mängijad väga palju tuge vanematelt mängijatelt ja Kams oli üks neist.

Üldiselt on Floral soov anda võimalus noortele mängijatele. Samas on Kams hea näide vanemate mängijate tähtsusest. Kas olete mõelnud, et veel mõni koondislane võiks Floras karjääri lõpetada?

Palju sõltub mängija positsioonist, iseloomust ja tema ambitsioonidest. Kui ta tuleb Eestisse tagasi suhtumisega, et nüüd on kõik ja hakkab juba ukse poole vaatama, siis ta meile ei sobi. Aga kui mängijal on ambitsioon midagi veel saavutada, on kindlasti variant olemas. Eelmise aasta talvelgi oli kõne all, et kui Enar Jääger jääb Norras lepinguta, siis võiks ta Floras mängida. Meil ei ole toas tahvlit, kus on kirjas number, millest vanemaid ei tohi võtta. Meeskond ei saa tugineda ainult noortele, aga ka mitte ainult vanadele. Peab olema hea sümbioos teotahtelistest ja areneda soovivatest noortest ning vanematest mängijatest, kellel on veel säilinud kirg ja nälg.

On räägitud, et mitu praeguse Flora võtmemängijat on valmis minema välismaale. Kas olete nende lahkumiseks valmis?

Mängijatega on sellest räägitud, et kui minna, siis peavad kõik asjad klappima. Pakkumine peab olema nii klubile kui ka mängijale normaalne.

On näiteid, kus välismaale on mindud tormates. Eestist on mõistlik minna välismaale siis, kui on korralik klubi, kus saab kohe sammu või kaks edasi astuda, kui mängija on keskkonnas, kus teda toetatakse, õpetatakse, arendatakse ja kasvatatakse. Hea näide on Karol Mets, kes on edasi liikunud samm sammult: Florast Norrasse Vikingisse, kus ta sai hea lepingu ja korralikult mänguaega, sealt edasi Hollandisse Bredasse. Lihtsalt välismaale minek iseenesest ei saa olla eesmärk. Mängijad peavad kindlasti minema välismaale, aga õigel hetkel ja õigesse kohta.

Pelle Pohlak usub, et ka tuleval aastal võib Flora meistriks tulla (HEIKO KRUUSI)

Saan aru, et praeguste Flora parimate mängijate vastu on huvi olemas, pigem on küsimus selles, et leida neile välismaal hea keskkond.

Jah. Ütleme nii, et hoiatavaid näiteid on olnud liiga palju. Veel 4–5 aastat tagasi tahtsid kõik välismaale minna, õnneks enam nii ei ole, mis on positiivne. Näiteks Gert Kams mängis kaks aastat Soomes, ta nägi välismaa asja ära ja ütles, et ei ole nii, et põhja pool oleksid pudrumäed.

Flora tegi peaaegu unelmate hooaja, aga võinuks minna ka teisiti, sest eurosarja pääsemine ei sõltunud teist ja tiitliheitlustki jätkus peaaegu hooaja lõpuni.

Flora kindlustas meistritiitli liiga eelviimases voorus, kui Lillekülas alistati Tartu Tammeka 2:0. Juba siis võis võitu tähistada. (Alar Truu)

Mitte ainult jalgpallis, vaid spordis üldse sõltub kõik lõpuks väikestest kildudest, kas pusle saab kokku või ei. Kui rääkida Euroopasse pääsemisest, siis naljaga pooleks võiks öelda, et Infonetil oli meie ees auvõlg. Eelmisel aastal võitsime meie karika, et nemad saaks Euroopasse, sel aastal nemad, et meie saaksime Euroopasse.

Euromängude kontekstis on räägitud, et meil võiks Eestiski olla oma superklubi. Ütlesid Päevalehele, et Eestis ei ole mõtet superklubi luua ja nüüd tuli uudis, et Levadia ja Infonet ühinevad. Kas sündis just superklubi, aga ambitsiooni näib neil olevat.

Huvitav on näha, kuidas nad meeskonna komplekteerivad ja millised on taustajõud. Pressikonverentsist jäi mulje, et Aleksandar Rogic on väga professionaalne treener ja tal on taustajõudude puhul suured soovid. Ka meie oleme suhteliselt palju panustanud taustajõududesse, just sellepärast, et mängijatel oleks platsil lihtsam oma tööd teha.

Kui palju olid konkurentide ühinemisplaanidega kursis?

Eelmisel õhtul (eelmise nädala reede – toim) hakkas teiste klubide mängijate kaudu info liikuma. See tundus nii ootamatu ja uskumatu. Järgmisel päeval Levadia-Flora mängul Levadia inimesed rääkisid asjast juba ise. Intervjuudest võis aru saada, et otsus on vastu võetud hiljuti. Meie fännid näitasid alles välja oma pahameelt, et Infonet pidi järgmisel aastal tulema A Le Coq Arenale oma kodumänge mängima. See oli kolm nädalat tagasi. Seega pidi ühinemisprotsess toimuma väga kiiresti.

Mida Levadia ja Infoneti ühinemine Flora jaoks tähendab? Mõnes mõttes on üks kõva meeskond meistriliigas vähem ja Flora jaoks ka neli tugevat mängu vähem.

Olen nõus, et nüüd on neli tugevat mängu vähem. Huvitav on näha, kas liigas tekib ette kolmik. Küsimärke on palju. Näiteks milline on Tallinna Kalevi perspektiiv? On olnud kuulujutte, et osade mängijatega on juba suvest kokkulepped, juhuks, kui Kalev tõuseb meistriliigasse. Mingis mõttes loodus tühja kohta ei salli. Kui TVMK kadus ära, siis Kalju tõusis kohe järgmisel aastal meistriliigasse.

Mängijaid jääb üle ja see peaks teistpidi tugevdama ülejäänud meistriliigat. Arvan, et pikas perspektiivis saavad Levadia ja Infonet koos tugevamatele jalgade ja usun, et keegi täidab Infoneti koha. Lõpuks on ju mängus neljas eurokoht. Kindlasti on klubisid, kes seda tahavad, näiteks Paide ja Narva.

Viktor Levada ütles, et uue ühendklubi eesmärk on Euroopa liiga alagrupiturniir. Milline Eesti klubi võiks esimesena sinna jõuda?

Teised klubid saaks kindlasti mu peale vihaseks, kui ma ütleks, et kõige tõenäolisemalt võiks selle saavutada Flora. Siis tuletatakse meile meelde, et oleme oma eksistentsi jooksul ainult ühe korra eurosarjas järgmisse ringi saanud. Eurosarjade eelringide reformimise tõttu on nüüd Euroopa liiga alagrupiturniirile raskem pääseda. Levadia ja Nõmme Kalju on sellele kõige lähemale jõudnud ja seetõttu panen favoriidikoorma nende õlgadele. Kõik teised klubid peaksid õnnelikud olema, kui alagrupiturniirile jõuaks mistahes Eesti klubi. See oleks midagi väga head mitte ainult sellel klubile, vaid Eesti jalgpallile. Kuid kui küsida, mida ma tahan, siis muidugi seda, et meie oleksime esimesed.

Kuigi fännid nagistavad omavahel, siis Eesti omapära tundub olevat selles, et kui Euroopas mängitakse, siis võib Flora fänn rõõmustada ka Levadia euroedu üle.

Siin on mitu põhjust. Kõik klubide fännid on Eesti koondise ja Eesti jalgpalli fännid. Ja kui näiteks Kalju või Levadia on Euroopas edukad, siis toovad nad koefitsiendipunkte ka teistele Eesti klubidele, esindades sel hetkel Euroopas Eesti jalgpalli.

Kas näed midagi, milles Floral on potentsiaali veel paremaks saada?

Laiendaksin teemat, mõeldes kõikidele Eesti klubidele. Jalgpalliliidu koolitussüsteemiga on noortetöö märgatavalt arenenud, võrreldes ajaga 10–15 aastat tagasi, kui ise noor olin ja jalgpallitrennis käisin. Praegu õpetatakse poisse 4–5 korda paremini kui siis. Arvan, et just noortetöö ja järelkasv on see, mille pealt kogu Eesti jalgpall saaks teha suure hüppe.

Kui võtame Islandi jalgpalli fenomeni, siis edu üks võti oli otsuses, et kõige noorematega saavad tegeleda ainult väga hea koolituse läbinud treenerid. Lapse arengu kõige tähtsamal hetkel tegelevad nende baasvundamendi ülesehitamisega oma ala tipud. Ja tulemus on käes.

Kas Floral on luksus endale noortetreenereid valida?

Eestis on klubisid, kes sisuliselt otsivad ükskõik keda, kes lapsega tegeleks. Lapsi on jalgpalli juures nii palju, et võib öelda, et jalgpallis on tööjõu puudus. Treenereid on vähe.

Floras tegeleme sellega, et noortetreenerite hulgas oleks konkurents. Alati ei ole tähtis, et noored peaks võitma, tähtis on arenguprotsess – siis on konkurents. Kui sa ei ole omal kohal piisavalt hea, siis tuleb keegi teine. Meil on klubis ligi 800 noort ja igal sügisel tuleb lapsi juurde. Suur probleem on see, et meie Kotka halli baasi lagi on käes ja peame leidma koostöös linnaga võimalusi, et saada juurde veel treeningkohti või kohti, kuhu saaks rajada kunstmurustaadioni. Muidu oleme varsti olukorras, kus me ei saa enam lapsi juurde võtta, sest ei ole lihtsalt ruumi. Sama probleem on ka Nõmme Kaljul ja Levadial.

Kas Floras klubi tasustab noortetreenereid või teevad nad tööd eelkõige missioonitundest?

Ühtpidi peavadki nad töötama missioonitundest ja kõik muu on boonus. Raha ei saa olla ainuke motivaator, sest vastasel juhul ei suuda treener iseendale ja mängijatele maksimaalselt kasulik olla. Samas on meil loodud süsteem, kus pärast jalgpalliliidu koolituse läbimist treeneri palk tõuseb. Mida kogenum on treener ja mida rohkem on ta läbinud koolitusi, seda kõrgemal on ta palgaskaalal. Süsteem on loodud treenerite motiveerimiseks, et nad püüdleksid kõrgemale tasemele.

Kas oled toonud presidendina Florasse muutusi?

Midagi kindlasti. Kasvõi see, et olen toonud kontorisse silmapaari. See võib tunduda paljude jaoks naljakas, aga kuni eelmise aastani, kui mu isa oli klubi president, oli aeg, kus ta viie aasta jooksul polnud sisuliselt kordagi kontoriruumides käinud. Nüüd on president kontoris olemas ja asjad jooksevad paremini, on rohkem kontrolli all. Isa ütles kunagi ühes intervjuus, et 85 protsenti energiast läks tal jalgpalliliidu asjadele ja 15 protsenti Florale. Ma arvan, et see oli tugevalt ülepaisutatud ja klubi sai vähem kui 15 protsenti.

Florale oli klubi tänavune Eesti meistritiitel klubi ajaloo 11 tiitel. (Alar Truu)

Kui mullu tuli uudis, et sinust saab Flora president, tuli käibele väljend – pereklubi –, mille üle tehti nalja. Samas on Flora eelkõige ikka terve kogukonna klubi?

Jah, sel aastal oleme kõvasti vaeva näinud kogukonnaga. Just see, et meie oma piirkonna lapsed ja lapsevanemad leiaks tee klubi juurde, staadionile, ühisüritustele. Et tekiks kogukond, kus inimesed tahavad viibida ja olla. See on meeletult tähtis. Mingil määral on ühiskond killustunud, igaüks mõtleb vaid enda peale ja naabrile vaadatakse viltu. Tahame, et oleks positiivse auraga kogukond, kuhu inimesed tahavad tulla ja kus viibida. Ja mängijad ütlevad uhkusega – ma olen florakas.

Kui Eestis visati natuke nalja, et Flora on pereklubi, siis ma tooks näite Gibraltarilt. Mullu kohtusime eurosarjas Gibraltari klubi Lincolniga. See on 45 aastat vana klubi ja nemad tegutsevad puhtalt pereklubina: seal on kõik suguvõsa liikmed klubi töösse rakendatud ja kaasatud on ka Gibraltari kogukond. Suvel mängisime euromänge Sloveenia klubi Domžalega. Nemad ütlevad samamoodi, et neil on pereklubi mudel, kus tegutsevad isa ja poeg. Isa on president, aga käib lihtsalt tribüünil mänge vaatamas, klubi veab tema asepresidendist poeg, kes on minust aasta vanem. Nii on tekkinud perekondliku tundega kogukond.

---------------------------------

Flora filosoofia

Rauno Sappinen on hetkel Flora võtmemängija. Ta lõi sel hooajal meistriliigas 27 väravat, jagades liiga väravalööjate tabeli esikohta Infoneti ründaja Albert Prosaga. (Martin Ahven)

11-kordsel Eesti meistril Floral on oma filosoofia, mida Pelle Pohlak kirjeldab lühidalt järgmiselt: „Meie soov on saavutada edu peamiselt Eesti päritolu mängijatega, kes oleks ambitsioonikad. Ambitsioonikus seostub tihti noortega, kuna neil on suurem soov jõuda kõrgemale tasemele mängima. Juurde tulevad teotahtelised vanemad mängijad, kes soovivad anda klubi eesmärkide teostamisse oma panuse. Meie jaoks on tähtis mängijate arendamine ja karjääri planeerimine. Iga mängija saab igal aastal väga selged juhised ja ideed, kuidas teha arengus järgmine samm. Hea näide on Rauno Sappinen, kelle tänavuse hooaja eesmärk oli tekitada kaasmängijatele väravavõimalusi. Kui eelmisel aastal tegi ta 6–7 väravasöötu, siis sel aastal peaaegu 20.“

-------------------------------

Flora presidendiamet – kas unelmate töökoht?

Lisaks Flora presidendi ametikohale on Pelle Pohlak veel ka Oru põhikooli huviringi õpetaja ning ühe noortegrupi treener (HEIKO KRUUSI)

„Unelmate töökoht,“ muigab Pelle Pohlak Linnalehe küsimuse peale ja selgitab siis, et lisaks tööle Flora presidendina on ta tegev Oru põhikooli huviringi õpetaja ning ühe noortegrupi treenerina. Samal ajal loodab Pohlak lõpetada Tallinna ülikooli kehakultuuri õpetaja eriala magistriõppe. „Ma ei oska käed rüpes istuda. Minu jaoks on kõige tähtsam, et oleksin kogu aeg tegevuses,“ tõdeb Pohlak. Ta on tegelikult klubis aktiivne olnud juba 2013. aastast, kui treenis Flora U19 võistkonda. „Olen sellest ajast Flora asjadega kursis, tean, mis toimub Flora kontoris ja mis on klubi probleemid. See, et 2016. aastast tuli ametinimetus, ei muutnud üldist pilti.“

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias