Kolumnist Kalev Stoicescu leiab, et Kataloonia küsimust on võimalik lahendada katalaanide huve arvestades ning Hispaania riigi ühtsust lõhkumata. (HEIKO KRUUSI)

Kataloonia sündmused on teinud viimastel päevadel dramaatilise pöörde. Hispaania keskvalitsus on tühistanud Kataloonia autonoomia ning võtnud riigi rikkaima piirkonna oma kontrolli alla.

Kohalikud liidrid on ametist vabastatud ning neid, kes ei ole veel arreteeritud, kaasa arvatud endist presidenti Carles Puigdemonti, ähvardab vanglakaristus „mässule õhutamise“ eest. Riigi keskvõim püüab ka Kataloonia kohaliku politsei läbi puistata ja „puhastada“, sest selle endist juhti kahtlustatakse „separatismi meeleoludes“. Madrid apelleerib seaduste eri paragrahvidele, mis andvat keskvalitsuse jõulistele sammudele õigustuse ja õigusliku aluse.

Laskumata Kataloonia arengu detailidesse, oleks mõttekas püüda vastata põhimõttelistele küsimustele. Kas katalaanidel on õigus enesemääramisele? Kas õigus on ainult ühel poolel või on vigu teinud mõlemad? Kuidas leida püsiv lahendus?

Katalaanidel on kahtlemata õigus enesemääramisele, mis on rahvusvahelise õiguse seisukohalt võõrandamatu, hoolimata Hispaania põhiseadusest ja muudest seadustest. Iseasi, mismoodi katalaanid oma õigust teostavad, mis ei tähenda ilmtingimata Hispaaniast lahkulöömist, ning millise rahvusvahelise tunnustuse protsess saavutab. Tundub, et ükski riik ei ole valmis Kataloonia iseseisvust tunnustama ning Euroopa Liit ja teised riigid on rõhutanud Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilitamise tähtsust. Sellega võib nõustuda, sest radikaalsemalt meelestatud kohalikud seadusandjad kuulutasid lõpuks Kataloonia iseseisvuse välja neid põhjapanevaid asjaolusid eirates. Siin keeravadki Kataloonia poliitikud vindi üle, sest tegelikult soovitakse provintsile suuremat majanduslikku iseseisvust ehk jätta enda toodetud rikkus koju. Peale selle nõutakse katalaani keele staatuse tugevdamist jms.

Teisalt on Madridi keskvõim teinud järjest mitu suurt viga, alates hääletajate vastu politseijõu kasutamisest ning lõpetades katalaanide üleskutse eiramisega pidada läbirääkimisi. Tundub, et Madrid välistab läbirääkimised, justkui polekski midagi arutada – iseseisvuslased tuleb vangi panna, autonoomia likvideerida, kasutada vajaduse korral (uuesti) politseijõudu, 21. detsembril pidada „vabad“ valimised (arreteerimiste, läbiotsimiste ja hirmutamise õhkkonnas) ja ongi küsimus „lahendatud“.

Me ei tea täpselt, millised oleksid olnud Kataloonia referendumi tegelikud tulemused, kui politseijõud poleks sekkunud. Võib üksnes oletada, et kohalik rahvas on lõhenenud peaaegu pooleks Hispaania ühtsust ja Kataloonia iseseisvust (ehk võimalikult suurt autonoomiat) pooldavate inimeste vahel. Kumbagi poolt, olgu üks või teine pisut üle 50 protsendi, ei saa ignoreerida. Seega on Kataloonia küsimuse lahendamine jõuvõtetega pikemas perspektiivis illusoorne, isegi kui olukord lähikuudel näiliselt rahuneb.

Euroopa Liit on reageerinud väga aktiivselt ja karmilt Poola konstitutsioonikohtu reformi asjus, kuid peab Kataloonia küsimust, mis on sama kriitilises seisus kui diktaator Francisco Franco ajal, Hispaania siseasjaks. Euroopa Liit ja selle eesistujariik peaksid võtma julguse ja kutsuma Madridi alustama vangistamiste asemel Kataloonia demokraatlikult valitud juhtidega dialoogi. Samas, arvestades senist kurssi, on karta, et praegune Hispaania valitsus ei ole võimeline sisukaid läbirääkimisi pidama.

Katalaanidele kui nõrgemale poolele tuleb kaasa elada, kuni nad taotlevad oma õigust mõistlikult ja rahumeelselt. Enesemääramise õiguse teostamine ei ole kunagi kerge protsess, kuid Euroopa Liidus peaks see toimuma tsiviliseeritult ning inimõigusi austades. Kataloonia küsimus on võimalik lahendada katalaanide huve arvestades ja Hispaania riigi ühtsust lõhkumata, mis väldiks Pandora laeka avamist ja Euroopa riikide murenemist.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias