Urmas Vadi leiab, et Eestis ei peaks kõike võtma nii tõsiselt. See kehtib nii meie filmide kui ka laupäeval esietenduva loeng-lavastuse kohta. (Anni Õnneleid)

Kirjanik ja dramaturg Urmas Vadi kirjutas spetsiaalselt värskelt avatud filmimuuseumile loeng-lavastuse „Kuidas päästa Eesti film“.

Laupäeval kell 19 Maarjamäel filmimuuseumis esietenduva lavastuse tutvustusest võib lugeda, et autoril ja lavastajal Vadil ning näitlejal ja loengupidajal Liina Vahtrikul on selge plaan, mida Eesti filmiga teha, et kõik korda saaks. Intervjuus Linnalehele tõdeb Vadi, et selles n-ö päästmises on ikka suur kogus irooniat.

Urmas, kuidas tekkis loeng-lavastuse idee?

Alguses oli palju igasuguseid keerulisi mõtteid, et panna näitlejad eri filmidest koos mängima ja omavahel saaks kokku tegelased, kes muidu pole kohtunud. Noh, näiteks härra Maurus ja Jan Uuspõld, kes tahab minna Tartusse. Aga siis oleks pidanud juba uue filmi tegema. Loeng tundus kõige toredam ja lõbusam ja selles formaadis saavadki eesti filmi tegelased omamoodi kokku. Kui lavastuse loenguvormist rääkida, siis mulle see meeldib, kuna on mõnusalt tinglik ja puhas, lava peal ei ole mingit mööblit ega risu, on vaid üks näitlejanna ja ekraan. Sellega me pööramegi oma tähelepanu just eesti filmile, millest me näeme umbes 80 katkendit. See on Liina Vahtriku tegelase dialoog eesti filmiga, kui uhkelt öelda.

Kas eesti film on üldistatult tõesti nii kehv, et hakkate seda päästma? Või on pealkirjas üksjagu irooniat?

Oh, see on nali. See meie „päästmine“ jõuab välja kuhugi teise kohta, mitte sinna, et peaksime hakkama kõiki eesti filme uuesti tegema või saatma režissööridele kirjakesi õpetussõnadega. Pigem on tegu klišeega, et eesti film on aeglane ja midagi ei toimu ja kogu aeg sajab. Kõik ei pruugi üldse tõele vastata, aga klišee lehvib ikka. Nagu see, et eesti tänapäevakirjandus on ropp ja kunsti puhul ei pääse vist enam kunagi sellest tuntud klaasanumast, ka oleme kuulnud, et eesti mees on mats ja tuim jne.

Irooniat on meie lavastuses kindlasti, mulle ja Liinale meeldib iroonia, ikka on tore, kui nalja saab. On üks filmitegija, kes tahtis, et tema filmidest me klippe etenduses ei kasutaks, ta kartis, et satub kontekstist välja. Ma tahaks talle ja üleüldse öelda, et ei tohi ennast liiga tõsiselt võtta. Seda loengut võiks kah vaadata ja kuulata sama vabadusega ning teha tõsiseltvõetavuses mööndusi.

Millised on teie enda eesti lemmikfilmid läbi aegade? Mis on nende võlu? Kas mõni hiljutine film on kõnetanud?

Viimane film, mis mulle väga meeldis, oli „Minu näoga onu“. See oli vaimukas, hea loo, suurepärase dialoogi ja väga heade näitlejatega film, mis tekitas tuju terveks õhtuks.

Lemmikfilme on eesti filmi hulgas palju. Enamik on pärit lapsepõlvest, olles su teadvusesse nii kinni kasvanud, et ei oskagi neid kuidagi hinnata. Ja kas on vajagi hinnata „Viimset reliikviat“, „Kevadet“ või „Keskea rõõme“. Nendega on umbes sama nagu oma ema või isaga, nad on sul kogu aeg olemas olnud ja nii lihtsalt on, nemad on su geenipank. Seda kinnikasvamist näitab kasvõi seegi, kui palju me kasutame oma jutus filmitsitaate, nagu näiteks „John, lase vesi välja“.

Kas mõni eesti film on teie jaoks ka tõesti halb olnud?

No kindlasti on filme, mis mind isiklikult ei kõneta, aga otsest traumat küll ei ole. Lapsepõlvest on meelde jäänud Suure Tõllu multikas, aga see polnud halb, vaid õudne. Eriti just koht, kus Tõllul lüüakse pea maha ja tema kaelast voolab verd ja kostub – kull-kull.

1 kommentaar

P
praegu  /   17:07, 26. okt 2017
Olen näinud kõiki kodumaiseid filme ja enamuste läbiv joon on üks hirmus venimine.

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias