10
fotot

Eesti vabariigi 100. sünniaasta puhul on meie liblikateadlased ehk lepidopteroloogid kuulutanud välja avaliku võistluse, et valida üheksa kandidaadi seast välja Eesti rahvusliblikas.

Idee üks eestvedaja ja ka ise ühe kandidaadi ülesseadja, tuntud loodusmees ja loodusfotograaf Urmas Tartes selgitab rahvussümbolite tekkimise ajalugu ja nende kohta meie maailmapildis. Kandidaatidest loe selle loo lõpust.

Urmas Tartes (Markus Mikk (Õhtuleht))

Meil on juba rahvuslind, rahvuslill, isegi rahvuskivi. Milleks veel liblikad?

Suitsupääsuke kui rahvuslind on juba aastast 1962. Siis oli taust see, et rahvusvaheline linnukaitseorganisatsioon tahtis lindudele rohkem tähelepanu pöörata. Meil kasutati võimalust varjatult rahvusliku idee edendamiseks. Kõik põhjendati muidugi ilusti ära, Vene ametnikel ei jäänud midagi öelda. Toona oli valimine lihtne – otsustas ornitoloogiaseltsi eelkäija, loodusuurijate seltsi ornitoloogiasektsioon.

Siis läks mõni aasta mööda, 1968. aastal tulid looduskaitse selts ja selle esimees Jaan Eilart välja ideega – teha rahvuslill. See tehti juba avaliku konkursiga, ettepanekuid oli üle 500 või 600, seinast seina. Kõige enam hääli sai rukkilill. Ka selle valiku taga olid sügavast vene ajast hoolimata tugevad rahvuslikud motiivid. Edasi on olnud vähem pingeline. Muide, rukkilill ja suitsupääsuke said ametliku kinnituse alles kuumal 1988. aastal, kui oli ärkamis- ja taasiseseisvumisaeg. 1990. aastatel valiti paeliidu eestvedamisel rahvuskiviks paas ning selle sajandi alguses kalaliidu eestvedamisel rahvuskalaks räim. Ametlikult oleks meil nagu olemas ka rahvusimetaja ja rahvuspuu: lõvi ja tamm, mis on kujutatud riigivapil.

Rahvussümbolitega on kahtpidi: mingi kogu võib ju valida ja otsustada isegi riigikogu. Olulisem on see, et valik muutuks rahvale omaseks. Muide, praegu kaduvast 213 omavalitsusest on 179 vapil looduselement – taim või loom ja kolmel puhul ka putukas.

Aga miks ikka liblikas?

Iseenesest on sellistel sümbolitel tavaliselt hulga pikem ajalugu, kui esmapilgul tundub. Paljud loomad ja taimed on loodusrahvastel olnud juba tootemloomad, sümbolloomad, pühad loomad, kui näiteks tuua hantide karupeiede siiani kestev traditsioon. Kotkas on väga paljude rahvaste püha lind üle kogu põhjapoolkera. Täpselt sama moodi on paljudel rahvastel putukad juba loomelegendides, näiteks Põhja-Ameerika indiaanlastel või Madagaskari rahvastel, kus areng on toimunud liblika munast.

Liblikas on kogu maailmas taassünni sümbol, moonde kaudu, kuidas ussikesest saab värviline liblikas, lendav olend. Sealt tuleb rohkesti endelooma teemasid ja liblikat on peetud ka hingeloomaks. Näiteks usutakse mõnel pool, et ööliblika akna taha tulles on tegu külla tuleva lahkunu hingega. Vahel seostatakse liblikatega mingeid endeid: tume liblikas, hele liblikas, aga see ei ole igal pool ühesugune. Samas – muinasjutud ja pärimused on maailmas segunenud, muutunud üldiseks.

Liblikatel on kahtlema koht meie põlisloos, pärimuskultuuris. Kui palju on see kuskil säilinud, on iseasi.

Rahvussümbolil on ühest küljest roll olla põlise pärimuse esiletooja, selle salvestaja, andes võimaluse toreda loomaga samastudagi – tahad lennata kui liblikas, olla kena kui liblikas, kerge kui liblikas. Teine on kindlasti harimise pool: teadvustada olendid, kellest meie eluvõrgustik koosneb. Eriti siis, kui paneme juurde teate uuringust, kus selgus, et näiteks Saksamaal on jäänud viimase 27 aastaga putukaid nelja viiendiku võrra vähemaks.

Osalt on liblika valimine Soome eeskuju järgimine, seal valiti rahvusliblikas nende riigi tänavuse sünnipäeva puhul. Kevad-sinitiib valiti välja, kuna tema tiivad on Soome lipuga sama värvi – sinivalged.

Valik on muidugi keeruline, liblikaid on palju, kõik ei ole sugugi tuntud. Me ei vali tingimata lihtsalt liiki, me valime ju lugu, mis selle liigiga kaasas käib. Olgu siis kasvõi lipuvärvid.

Muidugi on valimine kõigest pika protsessi algus. Sümbol peab paljudele omaks saama, neile lugu jutustama, mitte olema vaid esikohavõitja otsustajate Exceli-tabelis. On samuti näited, et väljavalitud sümbol polegi püsima jäänud.

Valikuks esitati lepidopteroloogia seltsi suvepäevaliste ja juhtkonna valikus üheksa kandidaati, neist peaks siis rahvas aasta lõpuks ühe välja valima. Kes eelistab liblika lugu, kes värvusanaloogiat. On märke, et nende seast on juba kerkimas potentsiaalne võitja, aga seda ma välja ei ütle.

Nii õpib ju üheksa liblikaliiki selgeks?

Mina olen ikka rääkinud, et loodusega sõbraks saamiseks piisab täiesti, kui igal aastal õppida lähemalt tundma üht looduses esinevat liiki. Õpid selgeks käitumise, leviala ja muu olulisema. Kümne aastaga koguneb neid juba kümme ja seda polegi ühele looduvõõrale linnainimesele nii vähe. Loodus on üha enamate inimeste jaoks võõras keskkond, aga mida rohkem looduses käia, seda kodusemaks ja tuttavamaks see muutub. Inimestel on loodushuvi päris suur, olgu nad kasvõi paadunud linlased. Olen seda märganud igasugustes paikades loodusest kõnelemas käies: olgu see siis lasteaias või riigikohtu seminaril. Ma pole kordagi näinud, et kellelgi oleks igav.

Kas eestlastel on loodusega mingi eriline suhe?

Eriline suhe loodusega on algupäraselt olemas kõikidel rahvastel. Seda jääb järjest vähemaks, mida rohkem urbaniseerume, sest me unustame paljutki ära. Sündides on meile kõigile antud samasugune võimekus nagu oli inimestel 200–300 aastat tagasi – võimekus loodusest aru saada, seda tunnetada. Seega, mida varem metsa minna, seda parem.

KANDIDAADID 

Liblikate hämmastav moone väikesest ussikesest ja muumiana näivast nukust tiivuliseks ja kauniks liblikaks on teinud neist taassünni ja surematuse sümboli. Paljud maailma rahvad seostavad oma loomise lugu just liblikatega. Liblikat peeti hingeloomaks, kelles elas edasi kas inimese või ka kodulooma hing. Liblikat on samuti peetud endeloomaks.
Eesti rahva sümbolite hulka liblika lisamiseks saab hääletada selle aasta lõpuni Eesti lepodopteroloogide seltsi avatud leheküljel rahvusliblikas.ee.

Fotod ja tekst: Urmas Tartes

Sini-paelöölane
Tal on tagatiival Eesti lipuvärvid, hea kujutlusvõime korral võib eestiival leida labakinda etnomustri. On üks meie suurimaid liblikaid.

Rohukedrik
Meie ainuke liblikas, kes tegutseb aasta ringi. Peale suveöödel lendava rahvariidemustris tiibadega valmiku kohtame talviste sulailmadega lumel kulgevat rõõmsate kollaste täppidega sinimustvalget röövikut.

Leinaliblikas
See on metsaliblikas, kes on pikalt kokku puutunud metsarahvaga. Valdavalt tumedates toonides liblikas on Eesti pärimuses tuntud kui murelike sõnumite tooja.

Raba-võiliblikas
On eestlaste ühe lemmikpaiga – raba – tavaasukas. Tänu rabade hoidmisele kohtame nende läheduses ka rõõmsavärvilist võiliblikat.

Mustlaik-apollo
Apollo on päikeseliblikas, kes on elupaiga puhul nõudlik. Igal pool Eestis ta elada ei saa. Tema püsimine sõltub traditsiooniliste eluviiside ja elupaikade alalhoidmisest.

Pääsusaba
Nii nagu eestlastele meeldib koguneda mäenõlvale ühiselt laulma, kogunevad pääsusabad pulmalennu ajal tihti mäetippudele. Erksalt on värvunud ka tema röövikud. Häda korral kasutab röövik heidutusmeedet ja sopistab pea tagant välja oranžikad jätked.

Lapsuliblikas
Kollase liblika kohtamine tähendas rahvapärimuses kuldset sooja suve, teise versiooni järgi aga igavat ühekülgset suve. Samuti tähendas esimese kollase liblika nägemine kevadel head võisaaki, esimene kollane liblikas soovitati lehmale sisse sööta, et või oleks kollane.

Harilik päevakoer
Selle liblika tumedate karvaste röövikute sisse läksid vanarahva arvates surnud koerte hinged. Päevakoera valmiku tiivakiri on üsnagi kontrastsetes toonides ning sealt võib leida sinimustvalge värvikombinatsiooni.

Silmiksuru
Silmiksuru on kavalpea. Ootamatut lähenejat ehmatab ta tagatiibadelt avanevate suurte silmlaikudega. Ehmatav välimus on ka röövikul, kelle tagakeha tipus asub astlana näiv oga.

3 kommentaari

U
uus  /   17:32, 26. okt 2017
Teen ettepaneku Eesti rahvusliblikaks kuulutada Kaljulaid.
G
gee  /   19:33, 26. okt 2017
Teen ettepaneku: kuulutada selleks koiliblikas!
  /   09:44, 2. nov 2017
koiliblikas. ei mingit kahtlust!

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias