Kui ma tulin aastal 2005 esimest korda Eestisse, oli digitaalne isikutunnistus veel lapsekingades. Sellegipoolest kasutas toona oktoobris kohalikel valimistel seda digitaalseks valimiseks ligi 10 000 inimest.

Aastate jooksul on ID-kaarti kasutatud järjest rohkem – isegi selle määrani, et ma ei oska nimetada ühtki teist paika, kus üldsus oleks digitaalse isikutuvastuse, autentimise ja lepingute allkirjastamise nii omaks võtnud.

Üks minu TTÜ tudeng pidi näiteks hiljuti allkirjastama autoriõiguse lepingu ühe suure Saksa kirjastusega. Ta küsis, kuidas peaks salvestama digiallkirjaga lepingu – kas BDOC-i või DDOC-ina? Ma ütlesin talle, et ei, sa pead lepingu trükkima välja PDF-formaadis, siis selle käsitsi allkirjastama ning seejärel skaneerima ning saatma PDF-failina tagasi kirjastusele.

Kõigest üks lihtne ja efektiivne asi nagu digiallkiri, mille kasutamine on andnud Eestis kokkuhoidu kaks protsenti SKP-st. Millise tähenduse võiks see omandada, kui võtta see kasutusele kogu Euroopas?

Kuid ärgem piirdugem sellega. ID-kaardi ja digiallkirja kõrval on meie digiühiskonna baasiks andmete ühekordse küsimise põhimõte (once-only principle). See tähendab, et ükski avalik asutus ei tohi küsida uuesti inimeselt andmeid, mis on juba elektroonilisel kujul olemas. Riik ei küsi inimeselt uuesti tolle sünniaega, elukohta ja muid standartandmeid, nii nagu seda teeb enamik Euroopa riike formularide täitmisel. Eestis X-tee, riiklik andmevahetuskiht ühendab endas kõik riigi andmebaasid. See võimaldab kergelt, turvaliselt ja kiiresti andmetele ligi pääsed ning aitab vältida ülearuseid sisestamisi, suurendades ühtlasi andmete õigsust.

Püüdkem see viia nüüd järgmisele tasandile: kui Eesti ärimees või -naine soovib registreerida oma äri allharu raja taga, peab ta selleks esitama suure kuhja dokumente – väljavõtte äriregistrist, esindamisõiguse tõendi koos apostilliga, et dokument on ehtne ja lõpuks, aga mitte vähem tähtsam – kõik need dokumendid on vaja tõlkida, ja seda kõik loomulikult paberil. Neid vahendeid on vaja, et luua usaldus, et juriidiline isik on teinud kõik korralikult – loomulikult paberil. See ongi valdkond, kus me loome TTÜ eestvedamisel ja Eesti oskusteavet kasutades Euroopa mastaabis projekti, et uurida ja demonstreerida ühekordse küsimise põhimõtet (vt www.TOOP.eu). Plaanis on rajada kogu Euroopa jaoks infovahetuskiht või keskkond, mis ühendaks nende riikide infokeskkonnad, kus kasutatakse X-teed või sarnaseid tehnoloogiaid.

Paraku need tehnoloogiad ei tööta, kui nendega ei kaasne nutivalitsemise ja tiheda koostöö mudelid, mida Eesti on juba aastaid arendanud. E-Eesti peamine edulugu põhineb tihedalt läbipõimunud koostöövõrgustikul ning kogemuste vahetamisel võimuharude vahel.

Suhtlemine ei kõrvalda kõiki eriarvamusi ¬– ehkki tihedalt põimunud koostöö võimude vahel on see, mida tuleks praegu parandada. Hiljutine ID-kaardi probleemi käsitlemine näitab, et ka kõige kõrgemal poliitilisel tasandil seistakse Eestis digiriigi tähtsuse eest. Selle asemel, et teha üks minister või eraldi ametkond vastutavaks IT arendamise eest, on Eesti muutnud üldpõhimõtteks, et IT areng on kõigi asjassepuutuvate ametkondade vastutusel.

Ehitagem see kõik üles Euroopa mastaabis. Kõigepealt ja kõige olulisemana peavad Eesti võimud ja ka eraisikud andma oma parima, et veenda oma Euroopa kolleege selles, et koostöö lähendab Euroopat.

Viigem e-Eesti Euroopasse! Euroliidu digialane tippkohtumine Tallinnas pakub parima võimaluse sellist koostööd arendada ja tugevdada.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias