Nahatöö on klassikaliselt olnud pigem meeste töö, nüüd on selle üle võtnud hakkajad naised. Disainer Stella Soomlais tahtis proovida, kuidas on oma firma tegemine, oma stuudio loomine ja brändi arendamine ning kõik ongi sedamoodi läinud. (Heiko Kruusi)

Nahkkottide disainimine on kui mitme muutujaga võrrandi lahendamine, tõdeb disainer Stella Soomlais.

Stella Soomlais on noor nahadisainer, kes on üles ehitanud omanimelise kaubamärgi, mille alt valmistab minimalistliku esteetikaga kotte ja -aksessuaare. Asudes Tallinnas Telliskivi kvartalis, on tema naabriks disainer Reet Aus, kes peab au sees rõivaste taaskasutust. Ka Stella Soomlaisile on taaskasutus oluline.

„Meil on Reedaga küll natuke erilaadsed ülesanded, mida me igapäevaselt lahendame, aga üldjoontes on temaatika sama. Tegelikult ei saagi tänapäeval disainis enam niimoodi tegutseda, et sa ei mõtle sellele, mis jälje sa jätad. See on minu arvates elementaarne,“ lisab Soomlais. Kuumi moetrende ei jälgi ta üldse, kuid sellised teemad nagu ringmajandus ja jätkusuutlik mõtlemine mõjutavad teda väga.

2010. aastal Eesti kunstiakadeemias magistriõpet lõpetades koostas Soomlais oma magistritöö käigus ärimudeli, kuidas disainida kotte juba algselt selliselt, et võimalikult suurt osa materjali saaks hiljem taaskasutada. Ja hiljem praktikas asus ta seda ellu viima. Nüüd ongi kontseptsioon tema stuudios töös. Valmis kotte kutsub ta nn turgutuskuurile, mille käigus nahka puhastatakse ning vajaduse korral vahetatakse osi välja. Ja kui kandja mingi aja pärast kotist tüdib, võib ta selle tagasi tuua ja sellest tehakse uusi tooteid.

Et see kõik võimalik oleks, kasutab Stella Soomlais oma toodete valmistamiseks kvaliteetset taimparknahka, millele kulumine ja ajas muutumine vaid lisavad väärtust. Taimparknahk vanub elegantselt ja aja jooksul tulevad materjalile omased jooned veelgi paremini esile. Samuti ei saasta taimparknaha tootmine keskkonda niipalju kui kroomparknaha tootmine. Peale selle on talle oluline, kust materjal on pärit, et tootmine oleks läbipaistev ja logistiline jalajalg võimalikult väike. Suur osa toormaterjalist tuleb Rootsi väiketootmisest. „Meil Eestis on kaks parkimistehast ja kumbki ei tooda sellist materjali, mida ma saaks jätkusuutlikult oma toodete valmistamiseks kasutada. Muidugi ideaalne oleks, kui saaks,“ tõdeb disainer.

Nahkkoti eluiga sõltub kandjast

Nahadisainer kinnitab, et saab aru, miks on tekkinud uue trendina veganmood ja mingi piirini ta väga tervitab seda, aga tuleb vaadata ka suurt pilti. „Senikaua, kuni sööme liha, on mõistlik nahka kui lihatootmise jääkprodukti ära kasutada, aga oluline on tähelepanu pöörata sellele, kuidas, mil viisil ja otstarbel ning kui kaua seda materjali kasutatakse“, nendib ta.

Kui kaua üks korralik nahkkott peaks vastu pidama, on tema sõnul raske öelda. „Üks ja sama nahkkott võib mõne inimese käes kesta viis ja mõne inimese käes 50 aastat. Väga palju sõltub kasutajast endast. Sellest, kuidas ta kotti hooldab, mida sinna sisse paneb, kuidas kannab jne. Muidugi ma loodan, et kotid kestavad dekaade ja sellepärast olen neid niimoodi disaininud, et kuluvamad osad, näiteks sangad või ühenduskohad, on vahetatavad,“ lisab disainer. Peale selle üritab ta võimalikult vähe õmblusi kasutada ja võimalikult palju detaile külge kruvida – nii on kotihooldus hiljem kergem. Selleks, et tulevikus oleks võimalik materjali maksimaalselt kasutada, ei näe tema kottidel ka pealeõmmeldud taskuid või funktsioonita kaunistusi.

Noor nahadisainer räägib, et nahakunst oli tegelikult tema teine valik, algul tahtis ta saada sisearhitektiks. Aga aasta vanem sõbranna, kes oli läinud nahakunsti õppima, vihjas tollal veel gümnaasiumi lõpuklassis õppivale Stellale, et nahakunst on palju laiem valdkond kui ainult nahkkarpide valmistamine – saab õppida ka kotte, kingi jm esemeid tegema. Tartu kõrgemasse kunstikooli astudes proovis ta algul mööblidisaini erialale katseid teha, kuid sai katsete käigus aru, et see valdkond tegelikult talle ei sobi. Samas kõik ülesanded, mis nahadisaini katsetel anti, sobisid väga hästi. „Selle äratundmine oli tore avastus. Eks pärast seda on ikka vahepeal olnud kahtlusehetki, aga üldjoontes on kõik läinud loogilist rada pidi. Ma tahtsin ära proovida, kuidas on oma firma tegemine, oma stuudio loomine ja brändi arendamine ja kõik ongi kuidagi loomulikult niimoodi läinud,“ räägib noor disainer.

Oma äri eduks

Omanimelise brändi loomise mõte oli tal juba Tartu kõrgemas kunstikoolis õpinguid alustades. Järgnes magistriõpe Eesti kunstiakadeemias, pärast mida läbis ta töötukassa vahendusel ettevõtluskoolituse. 2011. aastal lõi ta firma, mille arendamise käigus on praeguseks välja kasvanud kaubamärk Stella Soomlais. Disainer nendib, et on oma hariduskäiguga väga rahul. „Algul neli aastat Tartu kõrgemas kunstikoolis, kus õpe oli hästi praktiline, seal andsid väga head meistrid oma kogemust edasi. Tänu sellele oli mul ajaks, kui iseseisvalt alustasin, praktiline pool juba üsna hea. Lisaks sain Eesti kunstiakadeemia magistriõppes juurde nii kriitilist kui ka disainimõtlemist. Mina jäin oma valitud koolide kombinatsiooniga väga rahule.“ Eriti rahul on ta sellega, et saab reaalselt õpituga leiba teenida, sest õpingute ajal kuulis ta arvamusi, et nahakunst on vaid hobi, ei enamat, lõpuks peab ikka „päris“ ameti selgeks õppima. Kuna toona tööandjaid selles vallas polnud, oligi oma ettevõtte loomine ainus võimalus disainerina tööd saada.

Soomlais ütleb, et ühte ja ainsat eeskuju või iidolit tal ei ole „On palju inimesi, keda imetlen ja kes teevad oma tööd väga hästi, aga neid on hästi palju. Kui räägime Eesti disaineritest, siis on nad tublid. Eestlane on virk ja töökas,“ kinnitab ta. „Ja nii ongi, kui oled töökas, siis kannab see ka vilja.“

Stella Soomlaisi stuudio Telliskivi kvartalis koosneb kahest poolest. Uksest siseneja satub esindussalongi, kus on väljas tooted. Tagumine, suure musta sirmiga eraldatud suurem osa ruumist kujutab endast meistritöökoda, kus kõik needsamad nahktooted Soomlaisi enda ja tema meistrite käe all valmivad. Aeg-ajalt võib töökoja poolelt kosta tugevaid haamrilööke, kui meister mõnda auku teeb, liimi kinnitab või õmblusniite peidab. „Nahatöö on klassikaliselt pigem meeste töö olnud,“ muigab Soomlais. Aga nüüd on selle töö üle võtnud hakkajad naised. Tema kotid valmivad meeskonnatööna ja tootearendust tehakse pidevalt.

Nõuab ainult sirgeid õmblusi

Puhast loomisprotsessi on kõige selle juures palju vähem, kui üldiselt arvatakse, tõdeb disainer. Ka inspiratsiooni ei pea ta kuskilt spetsiaalselt otsima. Koti disainimine on tema sõnul nagu võrrandi lahendamine ja sellel võrrandil on palju muutujaid – esiteks funktsioon, mida kott peab kandma, edasi üleüldine majanduslik olukord ja tehnoloogia, mida stuudios on võimalik rakendada, samuti meistrite oskuste tase ja lõpuks ka majanduslik tasuvus, kuidas see kõik kokku panna. „Paras pusle, mis läbi närida. See ongi inspiratsioon, kuidas ülesanne lahendada,“ ütleb omanimelise brändi looja.

Väga suure osa tema igapäevatööst võtab meeskonna juhtimine ja motiveerimine. Soomlais tõdeb, et juhina on ta vabama stiili pooldaja ning karmikäelist juhtimist ei oska. „Ainuke asi, milles ma karmikäelisema juhi poole kaldun, on see, et nõuan meistritöös täpsust. Ajalises mõttes püüan pakkuda oma meistritele võimalikult palju vabadust, sest meil on ka tudengeid tööl. See on üks boonus, et nad saavad teha tööd sel ajal, kui neil endal vaba hetk on, aga mis puutub sirgesse joonde ja sirgesse õmblusse, siis selles nõuan täpsust. Ilmselt vahel lähen ka üle võlli, aga see on mulle väga oluline,“ tõdeb Soomlais.

Tulevast nädalast on disain pealinnas esiplaanile tõstetud – algab Tallinna disainiöö festival, iga-aastane suurüritus, mis demonstreerib Eesti ja teiste maade disainerite saavutusi ning disaini kogukonna mõtteviisi. Disainerid saavad korraks oma argipäevast välja astuda, kokku tulla, mõtteid vahetada ning uudistada, mida teised teevad. „Eesti disainil läheb järjest paremini ja just selles nišis, milles me head oleme – väikebrände ehk nn ühemehestuudiod tuleb järjest juurde,“ nendib Soomlais. Inglise keeles nimetatakse neid designer-maker’iteks ja selle all mõeldakse disainerit, kes ise loob ja on ka ise oma toodete valmistaja. „Selliseid ärisid on hästi palju tulnud ja see on tore. Mida rohkem neid tuleb, seda paremaks läheb kvaliteet, kuna konkurents on edasiviiv jõud,“ on ta rahul.

---

Nahkkoti hoolduse põhitõed

Stella Soomlais räägib, et tähtsaim on leida konkreetsele nahatüübile sobiv hooldusvahend (kreem, balsam, vaha vm). Seepärast pakub ta oma kottidele hooldust kohapeal stuudios, sest on välja vaadanud just need hooldusvahendid, mis tema kasutatud materjalile sobivad.

Järgnevalt annab ta mõned soovitused, kuidas nahkkoti eest hoolt kanda, et see võimalikult kaua kestaks.

* Kuna nahk natuke venib ja vormub asjade järgi, siis ei tohiks nahkkotti panna väga raskeid esemeid ja tuleks jälgida, et kott poleks liigselt pungil.

*Kui nahkkott saab märjaks, ei tohiks seda radiaatori vm küttekeha juurde kuivama panna, kiire kuivamine on nahale halb.

*Naha tootmisprotsess võib olla väga erinev ja seetõttu osadele nahkkottidele sobib näiteks mesilasvaha hästi, kuid teistele üldsegi mitte. Tuvastamaks, kas kreem sobib, võiks seda algul katsetada koti põhjal või nurgas.

*Naturaalsest nahast kotile ei ole soovitav peale kanda vahendit, mis ei lase õhku läbi, sest naturaalne nahk peab „hingama“.

*Kui nahkkotile satub peale plekk, tuleks terve koti pind niiske lapiga üle käia, mitte ainult plekikohta hõõruda.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias