3
fotot
Ühed head mõlemad: seenenäituse kuraator Marja-Liisa Kämärä näitab kuuseriisikat (pildil vasakul) ja porgandriisikat (pildil paremal), mille jalal on näha oranžid koobaslaigud. (Heiko Kruusi)

„Meie kogemus näitab, et tänavu on päris hea seeneaasta, kuigi seened jäid natuke hiljaks. Aga nüüd leidub metsas pilvikuid, riisikaid, kivipuravikke, kõiki seeni,“ ütleb Eesti loodusmuuseumi seenenäituse kuraator Marja-Liisa Kämärä.

Tallinnas asuvas loodusmuuseumis pühapäevani avatud seenenäitusel on külastajatele välja pandud ligi paarsada seeneliiki, mille hulgas on nii söödavaid, mittesöödavaid, tinglikult söödavaid kui ka mürgiseid liike. Lisaks seenemaailma mitmekesisuse tutvustamisele on sel aastal eraldi luubi all inimese konkurendid seeneroale – seeneussid.

Seeneussid tasuta kaasa

Millal on seen juba nii ussitanud, et peaks metsa jääma? On korjajaid, kes panevad rahumeeli korvi ka need seened, mille mõni pirtsakam seeneline ära põlgab. Kämärä tõdeb, et eks see nii ongi – kuidas kellelegi tundub. Paljuski on küsimus vaid esteetiline. Kui natukene ussitanud jala annab ära lõigata, ei ole mingit probleemi. Kui jalg on ära lõigatud, aga üksikuid ussikäike on näha seenekübara keskel, võib kübara poolitada ja ka sealt ussitanud koha välja lõigata ning juhul, kui seen on muidu tugev ja terve, ei tohiks tema söömisest probleemi olla. „Kui seenest on saanud ussipuru – ussikäike on palju, seen on juba natuke lödi või hallitab, siis sellist kindlasti süüa ei tohi, sest seen on vana ja seenevalkude lagunemisel tekivad ained, mis on inimesele väga mürgised,“ hoiatab Kämärä. „Täiesti vale arusaam on see, et kui seen on ussitanud ehk kõlbab ussile süüa, siis kõlbab süüa ka inimesele. Surmavalt mürgine valge kärbseseen ussitab ju samuti,“ lisab ta.

Kukeseened, mida gurmaanid kõrgelt hindavad, ussitavad harva. Miks? „Kukeseened on evolutsiooniliselt teistest seentest vanemad ja seetõttu on neil teistsugused keemilised omadused, ussidele need seened lihtsalt ei sobi,“ selgitab Kämärä. Inimesele kukeseene maitse väga meeldib, lisaks säilib kukeseen hästi ja on metsas kergesti äratuntav. „Samas on kukeseen selline seen, mis inimese organismis väga halvasti seedub, sealt saab kätte väga vähe toitaineid,“ lisab Kämärä.

Ussid pole ainsad, kes seente peale hammast ihuvad. Seentega maiustada meeldib ka paljudele teistele metsaelanikele alates nälkjatest ja lõpetades karuga. „Putukate vastsed ehk rahvakeeles seeneussid elavad tegelikult ligi 80 protsendis seentes ning suurem osa pealtnäha ussitamata seeni peidab endas pisikesi ovaalseid munasid, millest võimalusel arenevad putukate vastsed,“ märgib Kämärä.

Kuuseriisikas männimetsas?

Kas on võimalik, et kuuseriisikas kasvab männimetsas männipuu all? „On küll võimalik, järelikult kuusk on ikkagi seal kuskil lähedal. Seeneniidistik on ju maa all ja võib laiuda väga suurel alal. Kuusepuu ei pruugi olla isegi paari meetri kaugusel, vaid veel kaugemal,“ vastab seenenäituse kuraator. Aga on võimalik, et tegu on hoopis äravahetamiseni sarnase porgandriisikaga. „Mõlemad on väga hinnatud ja head söögiseened. Kui tahta neil vahet teha, siis tuleb vaadata seenejalga. Kuuseriisika jalg on ühtlaselt oranž või läheb vananedes rohekaskirjuks. Porgandriisika jalal aga on koobaspoorid ehk oranžid laigud Samas lähevad mõlemad värskelt pannile, nii et pole midagi, kui neil vahet ei tee,“ tõdeb Kämärä.

Hobuheinikuga peab piiri pidama

Mõne seene omadusi on aja jooksul ümber hinnatud. Näiteks sooriisikat peetakse praegu mürgiseks seeneks. „Selle üle vaieldi mõnda aega, mükoloogid ka ei olnud ühel nõul, kas seen on tinglikult söödav – ehk osadel inimestel tekitab mürgitust, osadel mitte – või on ta kõigile mürgine seen. Enam me sooriisikat süüa ei soovita, sest ta tekitab mürgistust,“ ütleb Kämärä. „Kuigi võib leiduda inimesi, kes kinnitavad, et söövad ja pole häda midagi. Ka tavavahelik on ammuilma tunnistatud väga mürgiseks seeneks, ometi kuuleme inimestelt hooaja jooksul ikka paar korda, et „ma söön teda ja mu vanaema sõi teda terve elu,““ tõdeb Kämärä. Hinnangud muutuvad sel põhjusel, et uuringute käigus koguneb uusi teadmisi, teisalt muutub ka paljude inimeste organism tundlikumaks ja allergiad tekivad kergemini.

Üks selline seen, mis on küll hea söögiseen, aga millega peaks piiri pidama, on hobuheinik. „Euroopas on olnud juhtumeid, kui inimesed on hobuheinikut söönud suures koguses mitu päeva järjest ja selle tagajärjel on neil tekkinud lihaspõletik ja lõpuks lihasrakkude lagunemine,“ räägib Kämärä. Lisaks on hobuheinik väga sarnane surmavalt mürgisele Meinhardi vöödikule.

Rehabiliteeritud seaseen

Seenenäituse kuraator toob näite ka vastupidisest trendist – kõigile tuntud tõmmu riisikas ehk seaseen, mida vahepeal peeti kantserogeenseks, on nüüd tunnistatud söödavaks, sest uuringutes leiti, et sel seenel ei ole inimesele kantserogeenset toimet. Tõsi, seen ise ei näe just väga isuäratav välja. „Aga kupatatult on ta söödav seen,“ kinnitab Kämärä.

Seenelistel tasub meeles pidada sedagi, et on seeni, millega traditsioon „sada ja seened“ kokku ei käi. Need seened, mis koos alkoholiga tarvitatuna tekitavad mürgistuse, on voldiline ja sätendav tindik (soomustindiku kohta see ei kehti), eelmainitud hobuheinik, tamme-kivipuravik ja nuijalg-lehtrik.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias