Peeter Laurits koostöös DeStudio kompanjoni Herkki E. Merilaga sündinud autoportree noaga. (HEIKO KRUUSI)

Peeter Laurits (55) on viimaste kümnendite Eesti üks tuntumaid fotograafe ning tegelikkuse kunstilisi mõtestajaid.

Maalimist ja fotograafiat õppinud Laurits on vabakutseline kunstnik, Eesti lunstnike liidu ja fotokunstnike ühenduse FOKU liige. 1980. aastatest fotograafiaga tegelemine on olnud väga viljakas: ta on osalenud enam kui 60 isik- ja grupinäitusel, tema töid on paljudes muuseumides üle ilma, monumentaalseid töid eksponeeritakse avalikus ruumis. Peeter Laurits on ka ajakirjanduses sõna võtnud looduskasutuse, usuvabaduse ja muudel ühiskondlikel teemadel. Praegu on ta Tartu ülikooli vabade kunstide professor.

Miks tegelete fotokunstiga? Kes on teid kõige enam mõjutanud?

Eks neid põhjuseid on palju ja erinevaid. Kunagi esimeses klassis võitsin lastelehe Säde jutuvõistluse ja sain auhinnaks fotoaparaadi Smena-7. Pildistasin mõned filmid täis, tegin onu juures laboris paar pilti valmis ja otsustasin, et fotograafia mind ei huvita ega hakkagi huvitama.

7. klassis nägin Soome TVst Michelangelo Antonioni filmi „Blowup“. Film räägib tegelikkuse suhtelisusest, sellest, et mõnikord võime me elada mitmes tegelikkuses korraga, ja näitab seda ühe fotosessiooni paradoksaalsete arengute kaudu. See oli esimene kord, kus ma mäletan fotograafia vastu huvi tärkavat. Hakkasin aimama, et foto võib olla tegelikkuse muutmise vahendiks.

Kunsti juurde jõudsin keskkoolis, kunstnike Valdur ja Eetla Ohaka käe all. Alustasin joonistamise ja maalimisega – see oli asja tehniline pool – aga eelkõige huvitas mind maailma ja enese olemasolu mõtestamine. 1979. aasta sügisel sattusin kinno „Stalkerit“ vaatama. Mul oli hämar aimdus, et Andrei Tarkovski on midagi erilist, aga seesugust vapustust poleks osanud oodata. Filmi lõpuks olin täiesti hüpnotiseeritud.

Kinost „Sõprus“ kõndisin välja kuutõbisena ja meelemärkus tuli tagasi alles Harjumäe pingil, kui õhtujahedus hakkas kontidesse imbuma. Nagu Stalker – hing igavikus, põsed loigus. Ma olin suve veetnud õpilasmalevas, kus kõikidega peale Hasso Krulli konflikti läksin. Üheskoos nüsisime juuksed kääridega maha, värvisime pead ja näod briljantrohelisteks, põgenesime, saime peksa kordamööda nii pättidelt kui ka võmmidelt, käisime ringi sidemetes, haisesime pessimismist ja moraalsest piinast. Kes me oleme? Kes me ometi oleme? Ja nüüd äkki vaatab kinolinalt vastu samasugune katkutud ja meeleheitel tegelane. Palju vanem. Palju kogenum. Aga lootusrikas.

Kas pilt peaks kandma sõnastatavat sõnumit? Kas foto on uue tegelikkuse looja?

Pilt kannab sõnalist sõnumit väga kohmakalt. Pilt ja sõna on ikka väga erinevad meediumid, nad võivad teineteist toetada, aga asendada teineteist ei saa. Ma olen ühes raadiosaates pilte kirjeldanud. See on naljakas, aga üldse mitte informatiivne.

Tänapäeva kunst on muutunud väga tekstikeskseks. See on minu jaoks igav. Tekste on mõnusam lugeda raamatust kui kunstisaali seinalt ja kui visuaalne teos ei suuda mõjuda visuaalse kujundi abil, siis on ta läbi kukkunud. Mage.

Samas, visuaalse kujundi abil võib vahendada väga keerulisi ja kompleksseid ideid. Mind huvitavad kunstis eksistentsiaalsed paradoksid ja nende nähtavaks muutmiseks sobib foto väga hästi. Fotoga saab töötada mitut moodi, tegelikkust saab peegeldada ja tegelikkust saab luua. Mina kaldun pigem sinna loomise poole. Enamasti ma konstrueerin mingeid hüpoteetilisi maailmu, et nähtavaks muuta abstraktseid või filosoofilisi ideid. Põhimõtteliselt saab mu töid sõnadesse tõlkida ja ümber jutustada küll, aga pilt ise suhtleb ikka visuaalse kujundi abil.

Olukord, kus pildi kõrval peab käima A4 paberileht või näituse kuraator selgitamas, mida see tähendab ja kuidas seda vaadata, on minu jaoks täiesti arulage.

Millal sai päevapildistamisest fotokunst? Millal see juhtus Eestis, millal teie jaoks?

Fotokunst sündis koos fotograafiaga. Üks fotograafia leiutajaid Hippolyte Bayard, meeleheitel, et Louis Daguerre temast leiutise patenteerimisel ette jõudis, tegi endast 1. jaanuaril 1840 „Autoportree uppununa“. See on väga võimas ja tundlik teos, üks fotokunsti klassika nurgakive. Alati on olnud neid, kes viljelevad fotot kunstina ja neid, kelle jaoks foto on praktiline tehnoloogia.

Mind köitis algusest peale fotograafia kunstiline potentsiaal. Foto võime teisendada maailma ja seda, kuidas inimesed maailma näevad. Ma lihtsalt kolisin maalikunstist fotograafiasse üle. See juhtus kaheksakümnendate keskel, umbes kahekümne viieselt.

Sel ajal oli foto maine Eestis väga madal. Kunstiringkonnad ei pidanud fotot parketikõlbulikuks väljendusvahendiks. Foto ja kunsti vahel oli selge piir ja distants. Fotot näidati Kiek-in-de-Kökis, kunsti näidati kunstigaleriides ja muuseumides. Vastastikune läbikäimine oli minimaalne.

1964. aastal loodud fotogrupp Stodom ja eelkõige Peeter Tooming tegid tohutult palju fotole vaimse ja intellektuaalse maine loomiseks. Kirjanduse-, teatri- ja muusikasfäärid võtsid foto palju varem omaks. Kujutav kunst jonnis kõige kauem. Seal oli tunda võimuvõitlust.

Jää hakkas murduma üheksakümnendatel. Sorose kaasaegse kunsti Eesti keskus tunnustas fotot võrdväärse väljendusvahendina alates oma esimesest aastanäitusest 1993. Koostöös Herkki E. Merilaga tõime DeStudio nime all oma fotoloomingu agressiivselt kunstisaalidesse.

Samal suunal töötasid väga edukalt Peeter Linnap ja Eve Kiiler. 1992. aastal korraldasid nad esimese rahvusvahelise Saaremaa fotofestivali „Images from Borderlands“. 1998. aastal avati kunstiakadeemias fotokateeder. „Lopez ja Laurits“ koostöös Argentiina fotokunstniku Marcos Lopezega 2006. aastal oli esimene fotoprojekt, mis täitis kogu Tallinna kunstihoone.

Praegu on olukord vaata et vastupidine. Foto ja video domineerivad kunstimaastikul jõuliselt. Praegusel fotomessil on väga hästi näha, kui erisuguste metoodiliste lähenemistega võib fotograafiat kunstiväljal rakendada. Sealjuures on siin esindatud ainult teatud koolkondlikud metoodikad. Suur hulk fotokunstist jääb selle ürituse huviorbiidist väljapoole.

Praegune olukord Eesti fotograafias on erakordselt kirju ning vahe tarbe- ja kunstitaotlusliku foto vahel üsna voolav. See on minu meelest hea. Asjad peavad olema liikuvuses, mitte kivvi või Excelisse raiutud.

Kas fotograafial on ajaloo parimad ajad, miljardid inimesed pildistavad ju miljardeid pilte?

Ma ei tea, kas piltide ja pildistajate rohkus just paremaid aegu tähendab. Võib-olla mitte. Pildistamine ja filmimine on muutunud argiautomatismiks, selliseks kommunikatiivseks rituaaliks nagu viipamine. Ma ei julge pakkudagi, kui paljusid pilte ja videoid, mis me üles võtame, üldse kunagi vaadatakse. Tõenäoliselt väga väheseid. Lisaks sellele on eetris arutu hulk turvakaameraid, Google maps’i fotoroboteid, skaibisuhtlust ja sidesatelliite. Visuaalne prügimägi, milles me elame, on ikka päris masendav.

Et selles pildilises tsunamis, kõike oma teelt pühkivas sodilaviinis ellu ja mõistusele jääda, on väga vähe võimalusi. Üks nendest on olla hästi tähelepanelik – märgata, mõtestada ja eristada. Hästi oluline on tänapäeval see, et ei jäädaks ühe kitsa valdkonna lõksu. Kõik muutub nii kiiresti, et silmad peavad olema nii ees, taga, ülal, all ja külgedel. Samas peab suutma süveneda. Haritlane ei saa endale lubada ei pealiskaudsust ega ühekülgsust. Me elame ühel väga huvitaval ajal.

---------------------------------------------------------------------------

Biograafia, lühidalt

Peeter Laurits on sündinud Tallinnas 1962. aastal.
Õppinud Tartu ülikoolis, Leningradi riiklikus ülikoolis, Eesti humanitaarinstituudis ja New Yorgi International Center of Photography's.
80-ndate lõpul keskendus fotograafiale, rahvusvaheline näitusetegevus algas 90-ndatel ja on olnud tihe. Senini on korraldanud 36 isikunäitust ja osalenud 31 grupinäitusel.
Töötanud koos Chicago Roy Boyd Gallery, Reykjaviki The Living Art Museumi, Londoni Ragged School Gallery, Berliini Giedre Bartelt Gallery, Groningeni Pavlov Media Labi, Moskva FotoLofti ja paljude teistega.
Loominguliste rühmituste „Igavesti Sinu“, „DeStudio“ ja „Kütioru Avatud Ateljee“ üks asutajaid.
Ta töid on paljudes muuseumites ja avalikes kollektsioonides, kokku 15 paigas, temalt on tellitud monumentaalteoseid avalikku ruumi.
Osalenud filmide ja teatrilavastuste loomisel kunstniku ja näitlejana.
Alates 2017. aastast Tartu ülikooli vabade kunstide professor.
Allikas: www.peeterlaurits.com

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias