2
fotot
Uues Eesti mängufilmis mängivad Roman Baskin ja Rain Tolk. ("MInu näoga onu")

Filmitegija Katrin Maimik ütleb, et nädala pärast esilinastuvas uues Eesti mängufilmis „Minu näoga onu“ on sees tema ja Andres Maimiku väikesed tähelepanekud elust enesest.

Iga Eesti filmi esilinastus on omaette suursündmus, seda enam, kui selles mängivad armastatud näitlejad, nagu Roman Baskin ja Evelin Võigemast ja Eesti viimaste aegade ühe edukaima filmi „Sügisball“ peaosatäitja Rain Tolk.

Andres ja Katrin Maimiku uue filmi „Minu näoga onu“ maailmaesilinastus toimus juuli alguses Karlovy Vary filmifestivalil. Seal võeti film soojalt vastu. „Kõige enam kiideti filmi inimlikkust, usutavaid karaktereid, kujundlikke detaile ja meeleolu kandvaid Eestimaa mereäärseid kauneid võttekohti,“ vahendab Katrin Maimik head rahvusvahelist tagasisidet.

Katrin, kas „Minu näoga onu“ võib mõnes mõttes pidada teie tehtud „Kirsitubaka“ järjeks või on uus film ikka täiesti teistsugune?

Ikka teistsugune. „Kirsitubakas“ oli esimese armumise lugu. „Minu näoga onu“ peategelaseks on keskeakriisi sukeldunud muusikakriitik, kes hädas oma tunnete ja kiusliku isaga. Aga sarnasusi on ka kindlasti, sest mind ja Andrest huvitavad, nii nagu juba „Kirsitubakas“, need samad teemad: lähisuhted mehe-naise vahel või vanemate ja laste vahel. On see siis lähenduse otsimine või võimusuhted või üksteise peal oma elu luhtaminekute väljaelamine. On huvitav nii elus kui ka filmis, kuidas inimestel kujuneb suhte dünaamika. Meie filmis on nii keskeakriisi kui ka vanadusega seotud traagikat, ning seda, kuidas veresuguluse mõttes lähedased inimesed selle lähedusega toime tulevad, kuidas nad üldse tunnetavad teineteise probleeme ja kelleks nad üldse teineteist peavad.

Kas ja mille poolest eristub „Minu näoga onu“ teistest eesti filmidest?

Stsenaariumit kirjutades ma ei mõtle esmajoones sellele, kuidas eristuda, sest see võib viia kirjutamis- ja mõttekrambini. Ma ei mäleta kes, aga keegi tähtis mees või naine on öelnud, et see, kes kardab kogu aeg, et ta ei ole originaalne, ei suudagi lõpuks midagi originaalset välja mõelda, kuna tal on nii suur hirm, et ehk see on ikkagi juba ära tehtud. Isa ja poja suhetest või üldse vanemate ja laste suhetest on filme loomulikult palju, aga „Minu näoga onus“ oleme püüdnud väikeste nüanssidega edasi anda omamoodi ühte neist lugudest. Usun, et nii nagu „Kirsitubakas“, on ka uues filmis need väiksed tähelepanekud elust endast, armsad tuttavad olukorrad, nii melanhoolsed kui ka humoorikad, just selle filmi tugev külg ja omapära.

Teie filmil on õnnestunud nimi. Olete nõus, et õnnestunud pealkiri on pool võitu?

Jah, filmi nimi on oluline. Nime leidmine ei olnud seekord raske, kuna filmis on peategelase monoloog, kus seesama sõnade kooslus olemas. Muusikakriitik Hugo ütleb, et tema jaoks on isa olnud üks „minu näoga onu“. See on tegelikult väga kurb, et ta nii tunneb ja mõtleb. Keegi ju ei tahaks, et ta vaatab oma emale või isale otsa ega tunne muud, kui seda, et näed, üks minu moodi välimusega inimene. Hea, kui ikka emotsionaalselt ka oleks midagi, mis ühendaks.

Film räägib isa ja poja suhetest. Kas olete filmitegijatena ka enda isikliku elu seikasid filmi pannud?

Jah, ikka, me mõlemad oleme Andresega sedasorti kirjutajad ja lavastajad, keda kõige rohkem inspireerib elu ise. Ma pole kunagi asjade väljamõtlemises eriti tugev olnud, aga igapäeva elu pisiasju oskan tähele panna küll, kirjutan neid üles ning kasutan filme tehes. Paljud head asjad ootavad, et nad saaks mõne stsenaariumi või näidendi sisse. Elu pakub nii palju, et milleks meile väljamõeldis. Ikka on filmis palju ka meie endi suhetest oma vanematega.

Filmi näitlejaansambel on esmaklassiline. Kas mõne näitleja filmis osalemine tegi teile eriti palju heameelt?

Päris varases stsenaariumi kirjutamise faasis ei olnud meil näitlejaid välja valitud, kuid edasi oli üsna kindel, et tahame kasutada just Raini ja Romani. Saime nende järgi oma tegelaskujusid ümber kirjutada, et karakterite jooned vastaksid Raini ja Romani isikupärale. Loomulikult tuli Rainilt ja Romanilt ka häid lugusid vanemate ja laste suhete kohta, sest neil mõlemil on olnud keerulised suhted oma isaga.

Evelini leidsime rolli jaoks hiljem, aga tasus ootamist ja otsimist. Kõigi näitlejatega oleme väga rahul, sai tehtud õiged otsused.

--------------------------------------

Plaanivad uut filmi

Andres ja Katrin Maimik arendavad koos juba ka uue filmi „Hotellides“ stsenaariumit. Selles filmis toimub tegevus maailma eri linnade hotellides.

Katrin Maimik ütleb, et nii tema kui ka Andres Maimik on sedasorti kirjutajad ja lavastajad, keda kõige rohkem inspireerib elu ise. (Aldo Luud)

„Peategelasteks on näitlejatest abielupaar, kelle suhe on jõudnud kriisi, kus ei saa enam olla ei teineteisega ega ka teineteiseta. Neid on kutsutud esinema ühele Leedus toimuvale teatrifestivalile. Selle reisi käigus otsib naine mehele noore Leedu armukese, kes aitaks mehel suhtepurunemisest põhjustatud masendusest välja tulla. Kui aga mehe suhe noore leedulannaga arenema hakkab, avastab naine, et tema tunded mehe vastu on hoopis tugevamad, kui ta seni arvas olevat. Pealiini kõrval areneb filmis ka teine ajatelg, kus näeme peategelaste suhte tekkimise, küpsemise ja lagunemise lugu, mis leiab aset maailma eri linnade hotellides,“ tutvustab Katrin Maimik.

1 kommentaar

N
no noh  /   16:17, 21. sept 2017
elagu hulluwood

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias