Kui vaid lapsed teaksid, mis neid ees ootab, küll nad rõõmustaksid. Koolialguse postkaart aastast 1927. (Vida Press)

1. septembri kirumine või sel päeval heldimine on samasugune traditsioon nagu jaanipäeva ja jõulude puhul kirumine või heldimine. Kõiki võib vaadata nõnda ja tända.

Jaanipäeva võib kaeda kui iidset ja ilusat kommet. Millel küll mõnevõrra khm taust kah olemas on.

Või lihtsameelset üldrahvalikku joomapidu. Ühes mõnevõrra khm tegudega.

Jõule võib kaeda kui Õnnistegija sünniaastapäeva harrast tähistamist. Halleluuja ja aamen. Kuusepuu, kuusepuu.

Või hiilgavat näidet silmakirjalikust võltsvagadusest. Terve aasta püherdame püretuses, siis peseme molli puhtaks, läheme kõvasti ja valesti kirikusse kõõrutama. Loomulikult laululehe järgi, kus igaks juhuks ka meieisapalve sõnad, mis ometi peaks igal ennast vähegi ristiinimeseks pidaval peas olema.

Sain ära õelutseda. Vist.

Ei, väheks jäi.

1. septembri tramburai on ammu sama tüütu kui aprillinaljad. Siin ma muidugi lähen vähe üle võlli, sest, hoidku, 1. aprill on ju see päev, kui viimanegi turakas arvab endal olevat huumorimeelt, mis küll enamasti väljendub jalaga-näkku totrustes.

Oeh, kuis mõni mees kogu aeg kõrvale kaldub.

Võibolla seepärast, et see päev ei lähe ammu enam korda. Tobe oleks ju ronida 1. sept kuskile ülikooli ja vesistada: ah, kui suureks ja tubliks sa, laps, oled kasvanud. Või neile muidu vähe häbi tehtud.

Nii on see lihtsalt päev. Võibolla küll veidi norutama võttev, aga eks see tule kõrgest east. Jälle justkui üks aasta läbi. Ainult neli kuud veel, mis läheb lennates, jõulud sama hästi kui käes.

Heh.

Huvitav.

Aasta läbi. Kae, kuidas kooliharidus ikka veel mõjub. Just ajaarvamisele. Muidugi, astronoomiline algab 1. jaanuaril. Kuigi – eelmainitud kooliharidus süüdi – kunagi algas 1. märtsil. Mistap september tähendab ikka veel seitsmendat kuud. Tarbetute teadmiste teaduskond kinnitab, kui te ei peaks uskuma.

Kuskil lihas, luus, üdis on see kooli tekitatud tunne: aasta sai läbi. Kõik-kõik on uus septembrikuus, käis mingi luuletus.

Vaata, kus suunas tahad, kedagi peale kooli süüdistada ei ole. 16 aastat järjest on septembriga alanud uus aasta. Mispärast lausa imesta, kui vähe on sellega seotud kenasid rahvakombeid. Jaa, võib öelda, aktus, pisarad, kellele õnne, kellele valu, aga see on vaid esimesele klassile. Pärast... kuidas kellelegi.

Onjutorejällepärastpikkasuvesõpradegakokkusaadaonju, nagu tuhanded, kümned tuhanded reipad sõnumid aastaid selle päeva puhul kinnitasid. Kuidas kellelegi. Kuidas keegi kooli võttis või võtab siiamaani.

Mõnele on klassi kokkutulekud oodatud pidupäev. Mõni väldib neid nagu katku. Milleks. Sa ei valinud ise kooli, seda tegi kas elukoht või edasipüüdlikud vanemad. Umbes nagu sõjaväkke või vangi sattumine, kus sa kah kasarmu- või kongikaaslasi valida ei saa. Aga kust mina tean, võibolla korraldatakse kuskil kambrikaaslaste kokkutulekuid: mäletate, kuis me niiöelda teed keetsime ja seinakontaktist suitsule ikkagi tuld saime.

Mitte et tahaks kooli vanglaga võrrelda, hoidku. See jäägu progressiivsele intelligentsile, kelle meelest ei tohi hindeid panna, lugema ega arvutama õpetada, vaid ainult loovust arendada. Kui keegi teab, mis see mõistatuslik loovus on, võib mulle ka öelda.

Üks segane päev, seega. Kunagi oskasid mõelda, et nüüd tuleb aga jälle minna. Vaheaeg läbi, suvi läbi, üks suurimaid üllatusi elus oli, et suvi kestab 21. septembrini. Kui me seda kunagi teada saime, ei mäleta, mitmendas klassis, siis nurisesime: õõõõõõõõpetaja, kui suvi veel kestab, siis vaheaeg ju ka veel kestab, miks me koolis peame olema.

Õps ainult itsitas. Vist ei kuulnud seda arutust esimest korda.

Ah, lapsed, kannatage ära. Katsuge midagi õppida ka.

0 kommentaari

Kontakt

Telefon +372 614 4181
linnaleht@linnaleht.ee

Linnaleht sotsiaalmeedias